30.10.2011 Õnnetuseks tiksus kell märksa kiiremini kui minu töö. Õnneks on see asi episooditi tuuga. Mõistagi kui ma olen arvuti taga, on mul ka kirjakast avatud. Ja kui too on avatud, potsatavad ka kirjad mulle kasti ja ma hoian silma peal ka kõikidel kursus(t)ele heisatud kommentaaridel. Nüüd aga võiks tööst veidike puhata.
Mu intelligentsed arvuti ning mobla teatasid juba hommikul, et taas on kellasid nihutatud. Tegelikult ei tea ma midagi nõmedamat, kui kella keeramine. Aga küllap nad on selle välja mõelnud vaid selleks, et me iial ei unustaks — ka aeg allub relatiivsusteooriale. Justkui ma seda ise ei teaks! Täna ärkasin pärast 7-tunnilist jõehobuund ning asusin oma tööalaseid kirju menetlema. Küllap selleks ongi inimestele doktorikraade jms vaja, et nad suudaksid elegantselt ning korrektselt vajalikke dokumente vormistada. Mul kulus sellele viis ja pool tundi, elegantselt. Kordagi silma kinni pigistamata kursusel toimunud kirjavahetuse peale, avan nüüd järgmise ülesande, et mitte uuel nädalal seoses uute tööülesannetega hätta jääda. Otsustasin uurida erinevaid rühmatöö meetodeid. Pisut naljakas on see, et ma olen neist nii mõndagi kasutanud, teadmata samas, et neid just sedasi nimetatakse. Püüan siin siis paari sõnaga mainida, mis mulle ühe või teise juures imponeerib või häirib.
Intervjuu peatükis mõjus pressikonverentsi mainimine rühmatöö moodusena pisut võõristavana. Mulle vähemasti tundub, et pressikonverents erineb intervjuust tublisti, ühendades samas endas osaliselt ka mosaiigi-meetodi — eestvedaja peab olema kõnealuse ala spetsialist, et oskaks teisi küsitleda ja vestlust ülal hoida. Akadeemilise vaidluse kaudu saab lisaks ainealastele teadmistele arendada õppijate probleemilahendamise, otsuste tegemise, kriitlise mõtlemise ja põhjendamise oskust ning loovust. Samuti saab kujundada õppijate suhtumist ja tugevdada õppijatevahelisi suhteid. Õppijatel on võimalik olla aktiivne – suhelda teiste kaasõppijatega, väljendada omi mõtteid, õppida nägema probleeme, erinevaid seisukohti ja nende põhjusi.
Sellist akadeemilist vaidlust ma kasutanud pole, kuid tundub siiralt põnev. Mu eelpoolvisandatud tabelisse said nüüd läbisegi nii juhiste välised kui ka sisulised kommentaarid meetodite kaupa. Samas jätan hetkel uuringud pooleli probleemõppe 7 sammu (jumping) juures. Pisut piinlik, et mu kursust on seni piilutud vaid 9 korral (kl 18:45), mis statistilselt teeb 4.5 korda päevas. See aga ei takista mind siin edasi pajatamast. Kasvõi (tegelikult — peamiselt) enda jaoks. Allolevat kommentaarinurka on seni kasutatud vaid kahel korral. Mõtlesin, et kui hiljem meeles on, peaksin sinna lisama mingi valiku, kuhu «linnukese» lisamine tähendaks, et kommentaari avalik heiskamine pole kirjutaja poolt lubatud. No näis.
Mõnda aega mõelnud ja vaaginud, otsustasin vaatamata soovitusele liituda rühma, kus keegi juba on, ent on veel vabu kohti, liituda siiski kõige komplitseerituma variandiga — probleemõppe rühmaga. Küllap kui ma sinna ainsaks jään, tõstetakse mind kusagile ringi.
![]() ![]() Saatja: Marge-Thea Lembinen Teema: OK Seekord on päris mõnus kaaqsa hõigata. Probleemõpe ja akadeemiline vaidlus on ju õpipäeviku autorile ainuõiged valikud. Soovin parajat hulka kaasalööjaid ;) Vastan 22:41 Noh, kas nüüd just ainuõiged... Aga kui ma valinuksin lihtsama tee, siis poleks sellest ju mu enesearengu seisukohalt kuigi tõsiselt võetavat kasu olnud.
|