Liivakastimängud –
milline imelik sõna.
Võib-olla me tahame veel
olla need üleeilsed
lasta liiva läbi sõrmede,
see ei lõpe kunagi otsa.
/1991/
*
I
Igavikust saabuvad võililled
sinu juustesse
sinu ajatus kires lendlevad
nende seemned
selles lõpmatus
möödalaskmises
asjatult püüavad
alla ajada juuri
II
Meie seesmine olemine
on igavikust pärit
ja meil ei ole algust
ja meil ei ole lõppu
meie ajal pole aega
me tuleme lõpmatusest
III
Su silmad on mingit värvi
oma pilgu tahaks puurida
sisse näha
laused lõpetada
/1991/
*
Aastate põlemist näed
ja eksid mõtete uttu
taevasse püüdlevad käed
kuuled ununend ulmade nuttu
Löövad hetki südame kellad
naer paitab eksinu huult
su põsed on kortsus ja hellad
nagu õunal, mis langenud puult
/1992/
*
Kui puulehte silitad
selgroogu mööda
mu südant ja tunned ta tukset
neid veidike karedaid
kurbuse narmaid
mis varjavad lootuse uksed
Sa langetad laud nähes
kellegi silmi
mis alati otsivad pilku
su mõistatus ikka jääb
säravaks peekriks
kust aeg-ajalt pillud mul tilku.
/1992/
*
Chatterton/Surm
Noh olgu, vaatan sulle pikalt silma,
mis sest, et vale nägu on mu ees.
Kas tõesti näha sa ei tahtnud ilma,
mis ümberringi pulbitses ja kees?
Ei saa ju ette teada elu käike,
ta igal pool on oma sõiduvees
ja üle surmamere sinkja läike
võid kuulda hüüdmas nähtamatuid suid.
Neid nägemast sind takistab julm päike,
kes, vaadates su käsi saamatuid
– oo jaa, pilt paneb tarretama vere –,
neid tahab suudelda kui tormid puid,
nii ägedalt kui maru üle mere,
mil laeval purunevad poom ja raa.
Öövalguses üks latern helgib ere –
kas tõesti kaugelt vilksatamas maa?
Nad kahekesi teel on kalda poole,
kuid kätte seda iialgi ei saa.
Ja tuleb tänu öelda tuulehoole,
mis hoiab eemal kuunarit sest maast,
ning uhkelt kõrguvale pilliroole,
sest selle taga pole muud kui saast.
Kas pole uhke mõelda – ta on päike!
Ent sellega käib kaasas nälg ja paast,
niikaua kuni oled jälle väike
ja alla toodud pilve ääre pealt
ning igavesti ära neab su äike,
ta paiskab põrmu sinu keha sealt.
Ja nüüd su vestluskaaslaseks vaid tuuled,
kes kõike peavad mõistma poolelt realt.
Nii jäävad liikumatuks külmad huuled
ning ükstaskõik, kas saadet sõtta kord,
kus viimset lahingpasunat vaid kuuled,
või sured voodis patjadel kui lord,
surm kindel on – me poole tasa sõuab
ja olgu takistajaid terve hord,
sihtpunkti ikka õigeks ajaks jõuab.
/1992–1993/
*
Kolleta
ja lase lehed maha,
ole kasepuu.
Külmeta
mul pane põse peale
oma jäine suu.
Unusta
ja jäta igavesti
kevadine rüü.
Kuulata,
siis lõpuks taipad äkki –
talv on minu süü.
/1992/
*
Vikerkaar valab
päikesemahla kurku
kuldnokkadele
–
Ohakas tahab
sattuda pruudikimpu
puhtast südamest
–
Miks juuksepuru
pärast sügisest lõikust
on kuusepuu all?
/1992/
*
Öö ja päeva
ühiseks nimetajaks
olen mina
väikene putukas
kiikumas murrujoone all
minutiosuti küljes
/1992/
*
Sina oled see kui
sõnad jäävad kurku
ja lõpmatuse kõrgustesse
ulatuvad kuristikud
upuvad teineteise sisse
sina oled see kui
tuli uputab vett
ja vesi kõrvetab tuld
see kui
tähed kukuvad
meist kaugemale
ja veel see kui
me lendame üksteisest läbi
et taas leida teed
enese sisse
see hetk kui
surm ja elu sülelevad
see paanika
kosmiline paanika
–
Sina oled see kui
silmad ei sulgu
ja öö jätab kõrgete
kaugete igaveste
täheruumide aknad
paokile
see kui
tulejoana sööstavad
taeva ja maa vahel mõtted
see kui
pimedus kummutab arusaamad
inimese ja elu mõttetusest
ja veel see kui
aeg taandub mustade
öölinnupilkude ees
see joovastus
ja lakkamatu küllastumatus
/1993/
*
Suupärane
ei pruugi sugugi olla
suurepärane.
Suudki oleme
nõidunud ära me.
Tänase suunurga suurus
jääb homsele irvele alla.
Kirve alla, kirve alla
talla, mis kuuma
suupärasust kallab!
/1993/
*
[---]
... du fragst mich ob ich singen kann...
ma vastan et minus
pole kunagi olnud nõnda palju inimest
aga sellest ei piisa sulle
sa naerad veel ja avad peopesa
et näeksin lepatriinut...
was ist das? ...
mina ütlen
et see on sinu igatsus ja
sinu sügavaimad tunded
hinge teisik õhuvallas...
ei
sa ütled
see on ju hoopis lepatriinu
[---]
/1993/
*
Apenas pedras
nada mais ... as pedras frias e infelizes
elas e as suas vozes
fatigadas como as nossas caras à tardinha
de vez em quando
choram
como as crianças ...
(Ainult kivid
muud mitte midagi ... külmad ja õnnetud kivid
nemad ja nende hääled
väsinud nagu meie näod õhtuti
aeg-ajalt
nutavad
nagu lapsed ...)
/tõlge portugalikeelsest originaalist, 1994/
*
Kõikvõimsa kõiksuse kõikudes
sünnivad maailma väikesed hingetäpid
kollased karikakrasüdamed ehteks rinnas
pöörased õietolmulaviinid laastavad
helesiniseid meelespealillemetsi
ainult tuhk jääb järele
inimeste õilsaist ja väärikaist tegudest
nende süüdimatust enesearmastusest
ja vihast, mida ei suutnud taluda
ükski teine olend maamuna pääl
kuhtuvast kaosest kipuvad vägisi välja
kiimased, pooleldi alles koomased
katkendlikud kujud, luurates vargsi
tähepoisse nahksete naerumaskide tagant
südameisse tekivad lõputud lõhed
lõputud hoobid tabavad vastloodud tühjust
kes meist on nõnda tark, et suudaks põimida taas
segiläinud kurbusekiired vikerkaareks
kes kummarduks korjama jääle langenud värvilisi kilde
kes suudaks siseneda ööde mustisse silmisse
ja luua endale
virmaliste vallatute veiklemiste varjus
uue
pisikese maailma?
/1994/
*
Vaikus on tihe
ja läbipaistmatu
meie hääled ei suuda
sellest läbi tungida
kaovad piimja
mõõteta vaikuse kurku
sirutades abipaluvaid käsi
läbi udu
hääletud hääleviiped
silmad on pimedad
liiga pimedad et näha
tuhkhalle häälelinde
tuhmi häälevikerkaare ümber
/1994/
*
Kas keegi kuuleb
sügise silmitut nuttu
näeb ta kollaseid
vahtralehepisaraid lompides
oskab kõnelda
kahvatuvalge kuuga
kastanikeeles
ja mängida vihmavilepilli
veatult nagu tema ise -
sügis?
/1994/
*
K.-le
(Alliksaart lugenuna)
On igasuguseid metsi
on pimedad metsad
tumedad rajad ja hirmsad
huikavad hääled
kähedakstegev kipitus kurgus
salasügelus silmis
vargsi riivavad oksad
kui metsavaimude
otsivad sõrmed
puudutades ootamatult kaela
või sähvates vastu nägu
on lumised metsad
üleni valged
sügavad tohutud endasseuputavad
kaunilt salapärased
suutmatud sulgeda
suutmatud avada
oma lõputuid ohte
ja kõigepealt lumekumina vaikus
vaikus, mis sobib vaid sinna
lumisesse metsa
on mahlakad metsad
ja elu esilekerkimine
tuhatkordse tugevusega
tüvedest okstest lehtedest okastest
samblast rohust kõigest muust
on hääled
tohutult vaikseid eluhääli
oma igapäevaseis askeldusis
on mahajäetud metsad
kuhu mitte ükski hing ei sisene iial
on maharaiutud metsad
kuhu keegi ei saakski enam minna
kui ta ka tahaks
on istutamata metsad
mis rabavad oma avarusega
ja siis on veel kuskil üks mets
võib-olla ka ainult pisike salu
tilluke tukk üksainus puu
see ühepuumets oled sina
tuhandepuune
ent ometi ühepuumets
/1994/
*
I.-le
Vikerkaarevarjuline öö
kastepiisakirju kahvatu kuu
ripub keset musta sügavikku
kiired kleepuvad silmisse
kõrvad upuvad ööhäälte meres
igavesti endasse ujuv pimedus
kohiseb meeletult vabiseb lõputult
selles salasünges ilus
seisavad sinkjasroheliste tüvedega seedrid
nägemata kõrgemale oma okstest -
nende silmapiir piirdubki okstealuste ohtudega
kuukuma kastesel rohul
tekitab neis vaid aimamatut hirmu
millegi kõrgema ees
ja kui kord mõni halastav öölind
laskub nende uhketele lokkidele pisut puhkama
ja räägib kurvast kuust kusagil kaugel
siis nad kuulavad seda kui ilusat muinasjuttu
mida polegi tarvis uskuda...
/1994/
*
Kivid
hall müür
kõrge ja üksluine
eemalepeletav tuhmus
tunda tundetuse talumatust
vaevutajutavat valukihti
vihkamise ümber
tõrksaid tõkkeid
südamete sulandumises
enesest üleolemises
enesest alaolemises
eneses olemises
üksteisestumises
/1994/
*
Astume tagurpidi tulevikku
maailmad jooksevad meist mööda
minutid murduvad meie kinnistes silmades
igavik meelitab oma magusa sosinaga
kas me peame tagastama oma olnud elud?
kas me peame tasuma teisiti tehtu eest?
kas on üldse kedagi, kes meist hoolib?
äkki me oleme nagu vihmaussid
järame aega endast läbi
ikka ühtepidi
seni kuni oleme?
tulevik ei oota
tema tuleb ise...
/1994/
*
I.-le
Laena mulle häält
laena silmi
laena suud
laena sõnu
laena pilke
Muidu on teisitiolemine talumatu
Kata lumega lugematud kurvad näod
Mata mured merekohinasse
Peleta pilkane peamurdmine
Usu aja voolu, usu olevikku
Kuulata
katkenud keelte kõla tundub alati kõige kaunim
vaibunud hääled vaimustavad vahel veel rohkemgi...
/1994/
*
Jahe vihmasadu
meretäis peopesapehmeid vihmapiisku
voolava vee ürgolek
mahlakas rohi
muutub madalaks
piinleb maheda vihmapeksu all
ometi õnnelik
meie vaatame pisut nukralt
läbi lõhnava vihmaloori laotuse poole
aga igal pool
paistavad ikka ainult puud
/1994/
*
Kas sa suudad
teha oma sõnad arusaadavaks helvestele
kanda lund oma rinnal
jäätada oma pilgu
olla talv oma sisimas
lõpuks üleni lumestuda
katta oma ripsmed hommikuse härmatisega
laotuda valge varjuna maale
paitada pehme mütsina kuuselatvu
laskuda mu labakindale
vormuda valusaks palliks
olla tallatud sadade jalgade all
vananeda hangedes
lõpuks muutuda määrdunuks
lõpuks sulada
lõpuks kaduda jäljetult
ja lõpuks jälle tagasi tulla?
/1994/
*
Päikeseloojang... nagu tohutu
maailmaküünla kuma üsna aeglaselt vajub
tumeda metsa sügavustesse...
Venivad varjud peegeldavad veel
möödunud öödest pärit ja nägemata jäänud
üleni halle unenägusid.
Kuni siis viimaks jääb alles ainult
vikerkaardus kulmude kaja puuokste vahel.
Kõik muu on kaduv. On vaid pimedus.
/1994/
*
Kasutatavus on mõnikord kahjuks
teadmatusega saab palju rohkem tõestada
pimedust pimestava kullaga katta
on sama hea kui killuke taevast ja maad
võtta ja endasse matta
mitte näha kuis järved soostuvad
mitte tunda kuis ojad roostuvad
silmad kaestuvad
hinged paestuvad
kas siis looduse loomutung
tõesti ei suuda kaitsta neid?
Vennad õestuvad
mered jõestuvad
ülimad valed...
ülimad valedki alati tõestuvad.
Tulge haarake endasse meid
jooge meist need viimased sõõmud
jagage meiega viimased rõõmud
Kandke endisse koormate viisi
küpseid kastanimune
Midagi pole jäädavamat kui rõõm anda
kas või sõõm valget liivaranda
Kasutamine eeldab kasu
ootab tasu
ümberringi on ainult taevas ja maa
aga nendega maksta ei saa
tahtmatus midagi suuta
suutmatus midagi muuta
viib lõpuks sinna
et polegi kuhugi minna ...
/1994/
*
K.-le
Vaikus tihenes lumesajuks
aeglaselt
halvates kuukülmad varjud
tumedail pargiteedel
aga vaikus sinu sees
kas see kattub kunagi
kaitsvate valgete helvestega?
Või ei olegi seda vaja?
/1994/
*
Mõttemüürid mõranevad
uljus ujestub
sõnad hakkavad samastuma
sammelduma
kõrgema kaasakiskuja kähisev hääl
ähvardab
läheneb
ootan uju-uppudes
kunagist kujuks kukkumist
sealpool seina
sünnivad lärmates lapsed
hell-hoolitsevad helbed
hurmavad hinge
hhhhhhh ... tuul
surmavad hinge
udusse ära
kaugele
olematuse ääreni välja
kivi kivi pealt
rohelise sambla alla
juurdepääsmatu vaikuse
kaja
/1995/
*
Kunagine appijooksu kuulutanud kummastaja
vähkreb väänkasvude vahel
valekrampides
tõetuhudes
kes oleks kõrgem
ülendamaks inimest
õgvendamaks tema õhk-õhulisi õhtuid
järgijätmatusse toimimatusesse
sel ei ole olemust
on vaid polemus
elujõu andja
tagasivaadete talletaja
kõrvalpilkude koguja
pelgab näha
vihmapiiskade enesepilastust
püüab püüab
välja rabelda
anub andestust
lunib luba loobuda
hetkekski...
/1995/
*
Ohtlik
on sinu unistustes
omapäi uidata
mõtete sõnadekssaamise piirimail
komistades keelatud radadel
nii võib vahel
aimamatult
unustadagi oma silmad
sinu ulmade
varjusurmade vahele
juhuslikult
jättagi jäiselt soojad terepilgud
ja ulguda nagu talvine tuul
su hingehangede vahel
aga kui unenäod
viivad loojangu endaga
haaravad nad alati
ka minu kaasa ...
/1995/
*
Maa mahlakas põu
kallab meid üle mingi magususega
midagi kleepuvat nagu päike taevas
midagi liibuvat nagu hommikune kaste maas
kaks higist kätt suruvad teineteist
teadmatuseni
kumb on kumb
nii et lohutavat lootustki
tuleb jagada omavahel
aga sellegi poolest
ei ole miski jääv
ja kui kaks paari silmi
vaatavad liiga kaua teineteisesse
siis lõpuks tõusevad
kulmud kui kajakad lendu
ja lahkuvad
leidmatusse
/1995/
*
(Ma muudan su metafooriks
ma teen sust kauni kujundi
moodustan lause kõigi mõeldavate kirjavahemärkidega
Ma riputan komad su kõrvade külge
ja panen mõtlikud kolm punkti su silmisse
eraldan su südame ja mõistuse semikooloniga
panen jutumärkidesse su mõtted
su huultele helendama hüüumärgid -
hüüdeks? hoiatuseks?
mõni mõttekriips veel meie vahele
siis sulen su üleni sulgudesse
ja küsin eneselt lõpuks
miks ma seda tegin) MIKS?
/1995/
*
Jooksime vastutuult
ja siis olin ma üksi
kaotasin tee
ja ainult roostes tuulelipu eksitav hääl
kostis kõrvu
Jäljed mu taga
uppusid vaenuliku liiva sisse
tolmune tuul
sasis mu juukseid
kuivatas huuli
Meeleheites sulgesin silmad
ja kahvatud jooned liival
muutusid jälle rajaks
mu jalge all ...
Kinnisilmi leian sinugi
/1995/
*
Keegi ütles kunagi,
et kaja kandub kõikjale,
kaja kuuleb meie mõttetuid sõnu
ja loeb meie lagedest lumiste ööde jälgi,
pisendab meie tunded järeltulijaile
näitlikeks õppevahendeiks,
konserveerib kohusetunde,
prepareerib peataoleku.
Maskid tuleb heita eest,
julgus silma vaadata
teebki meist inimesed.
Põlvpükstes saatus,
kõrvatagused märjad –
poisike!
Väänake enesest välja vihapisarad.
Valuveini maitse on lummavam kõigest.
Inimesed vaatavad üksteisest mööda,
aga see ei ole nende süü.
Kui keegi su peale ei mõtle, tee seda ise,
saa sõbraks oma salasosinatega.
Vihka ja armasta.
/1995/
*
Ma kallan unenägudega üle elu
ja olen oma ulmadele alluv lelu,
kes kardab sind,
kes pelgab oma vaimu.
Ma tõstan nutmatuse taha oma valu
ja talun loobumatust - küsin, kuid ei palu;
mu tunde hind -
ei algust, lõppu, aimu,
ei teadmist, teadmatust. Öö üsast sünnib ilma
vaid vaikus, sõnatus ja valulikkus silma.
Mu hääles hirm
ja komadeta laused.
Vaid purjus tuul veel mulle meenutab su lõhna
ja näitab oma habetunud nägu kõhna,
siis langeb sirm
ja kaovad helid.
Kuulen ainult pause...
/1995/
*
Teistsugususe taustal
oled sa ikka sama
su laugude laukad
on alati hullutavad
eneses on liiga raske
peitust mängida -
vahel võidki kadunuks jääda
seepärast pole vaja
poolpilke
tunnete tunnelis
ei ole kunagi lihtne
tasakaalu säilitada
ja mina ei või
loobuda
sosinaid sõnadeks valamast ...
/1995/
*
Ma hüppasin ta rüppe nagu kaevu,
maailm mind vastu võttis pisarsui.
Siinpoolse elu katkematuid vaevu
võib hüüda olematuiks, seni kui
me oletame unistuste taga
tõemeelsust kas või õige pisut veel.
Me vaim näeb und, sellal kui keha magab,
on jalad paigal, mõtted ikka teel.
Ja vappub pea mul öeldamatuist sõnust,
külm vihm mu huultelt ojadena vaob,
mu käed on värisemas loomismõnust
ja pilgust tolerantne selgus kaob.
Ma suudan vihata ja armastada
ja hoomamatut oskab kuulda kõrv.
Ma suudan oma tundeid narmastada...
Ei, maga! Ärkamine oleks mõrv.
On karjumise taga vahel vaikus
ja vahel vastupidi. Sajab lund.
Ma tunnen vaigistavalt soolast maiku
ja magan edasi. Kõik kaob. Näen und.
/1995/
*
Suudaks suudelda Saatuse
sametist pükste ääri
siis ehk ei peaks nii tihti
üksisilmi uurima vasakut peopesa
Ma olen hernes avamata kaunas
ma olen kokkulöömata pildiraam
ja elu minu ümber on natuke
läbilaskev
vana akvaarium
seinad väsinud taimede
vägistusvalust verised
Ma ei taha sind võtta
kokku kortsutada
ja väikesteks tükkideks rebida
Ujume unenäouimede abil
sukeldume pilliroogude sügavikesse
kihutame mööda kauguse kaldaist
hopsti – otseteed tagasi pilkude tulle
Kuidas – sa kahvatad?
Püüan kruusi su peopesal kõigest väest täita
aga siiani suudad seda vaid sa ise
seepärast sureme janusse
päevast päeva
vaikus vappub sõrmede vaiksest surinast
jää me jalge all praguneb
muusika jääb üha aeglasemaks
see hommik nõuab silmade sulgemist
ja pimesi edasi tormamist
lähen okastaime kastma...
/1995/
*
tüdruk
kaunis kui võilill
võttis mul käest ja ütles
Mina olen valgus mis juhib su pimedusse
(Pentti Saarikoski, "Hämara tantsud")
Päikest
müüme päikest
purkides ja pudelites
vastavalt kliendi soovile
palun - soovite pooleliitrist
teile koguni kolm
väga meeldiv
me peame kuhugi jõudma
see on kindel
sest meie tagavarad saavad varsti otsa
keerake kinni kaaned - kõvasti
punnid peale korgid külge
uskmatud inimesed
palun - peenemad portsjonid
punetavat õhtust helki
tantsime tantsime
võtame kätest kinni
ja keerutame hulluseni
rebime üksteist ribadeks
kisume killud välja kollastest kannatustest
kui me üldse midagi tohime
siis öelda seda mis sisimas keeb igatahes
lilled hakkavad närbuma
lõigake ära õied lehed
kellele enam neid varsigi nii väga vaja
etendus on läbi
nüüd hakatakse dekoratsioone vahetama
ärge olge jalus
istuge ilusti rätsepistes seina äärde
nüüd tuleb Öö
lavastajagi kahvatub
keerake letid ümber
Kuu on moekaubaks saamas...
/1995/
*
kukutatud jumalad
maksavad kätte
kohe kohe
(Pentti Saarikoski, "Tantsukutse LV")
Su hääl on nagu lummutise karje
kannatada kannatada kannatada
tõsta katted liimjalt nutujärvelt
allikad ei voola mitte kunagi
ainult ühes suunas
sinu suunurgast niriseb
kurba vaikust
maailm suudab meis muuta
kohutavalt palju
pagenud jumalad naasevad
arglikult oma kodadesse
üksikud mõtted
seome kokku ringid ruudud ristkülikud kolmnurgad
muudame maailma eneste jaoks...
muudame milleks?
Sa karjud ikka veel
su nägu nuttub
lausa mereks
tantsime
kallame pisarad kokku
tasu tuleb
millalgi kindlasti.
/1995/
*
Elu on ebaühtlaselt hele
(P. Saarikoski)
Inimeste vahel on nii vähe ruumi
ma olen surutud mingisse
mäletsevate mõtete massi
ükskõiksed käed pühivad
kondistelt nägudelt higi
mõni vaatab vahel silmanurgast
aga need armid ei tunne kiituse
ja laituse vahet
need vaod ei kasva kunagi kinni
need päikesed jäävadki
õhtuisse punetama
kahju - enamik meist on kaotanud
lendamisvõime
ja isegi kukkuda
ei oska me enam
ometi
hakkavad haavade lakkumistunnil
tiivanukid sala sügelema
aga me oleme pigiste köitega
seotud selle maailma külge
nende inimeste külge
kes kardavad
et äkki ei tule
me enam iialgi tagasi...
/1995/
*
Kaljude kaetused
ammustest aegadest
nemad on väsinud valvurid
nende allikaist voolab tuli
nad on värvide segamisnõu
ja sina ei uskunud
et kõik kokku on valge!
Kuhu sa tormad niimoodi
paljajalu
üle klaasikildude
läbi klaasikildude
sinna värvilisse
selle sa tohid teiseks
et vaid silmad ei harjuks
üksluise valgusega
/1995/
*
Kui kehad kantakse välja
pea ees jalad ees
tuleb olla targem
eilsetest
ja mäed jäävad uuesti
meiega rahule
haiguste laastatud laaned
lubavad meid jälle
ja allikate jääkülmad veed
ei eita
aga seni me kulgeme tolmus
tasakaal hävib
me jalataldade all
lubamata linnulaulu endaks
maitstes meremüha hoopis muuks
läbi järvede peegelkallaste
üle paese pinna
lõpetamata täiuse poole
oma lihtsat elu
/1995/
*
Kärbsed lendavad
ja armastus
jääb aknaklaasidesse kinni
lindude tiivad pudenevad
pilkude ees
karedaks koltunud liivaks
puud kannavad tuult
üle tolmuste teede
kodu poole
ja keegi saab jälle haiget
avarus ahistab
meri ja maa kardavad teineteist
mõtted ei jõua kohale
ja sõnadest jääb alati väheks
päralolu
peegeldub silmapiiril
puudutused
kohkuvad
allikad aga voolavad edasi...
/1995/
*
Päikesed vallatlevad vanuigi
viinamarjatarjadest vaipadel
tahtmata teiseks
öiste linnade karjuvaid varje
ja pidades pause
paistmise lahutamatuks osaks
vend ja õde peidavad pilke
end ja teisi
kohata kaste ajal
jalgu kõlgutamas
mustumiseni
umbes
/1995/
*
Öökala elab
meie unenägudes
ujub lummuhangede vahel
siin pimestuvad silmad
nii pime on
et pimedust ei ole näha
mäslevad mõtted
on müüritud
tavatrellide taha
öökala uitusi
pelgavad
võimatusi vargsi vaevad
öökala elab
meie unistustes
kuukollakarmid on kardinad
keelatu ees
ja ööteed ööveed
on vahel
liiga sügavad...
/1995/
*
Selles päevas oli liiga palju lund
et võinuksin näha salapilke
möödunuks ma siis muuseas
otsekui millestki kättesaamatust...
nii nad käivad vahel unedeski hulkumas
nägudeta nimed
õieti nimede lugemid
nimede nägemid
aga see ei tähenda
teistsugusust puudumises
ehkki tunnen
et midagu üha kitseneb...
kardan kitsumisest kooruvat...
/1996/
*
Umbelangemiste aegu käidi puhuti ja hooti
ümber salamõtte suure: kas on tiidsam tõsta kvooti
loomuostja pilgupeekris, et ei kostaks piisanuttu,
või ehk sulanduda sootuks, uppuda kui unes uttu?
Kanda kõrgel keelusilte, kuulutada ilmakadu
või siis hoopis põlvitada, ennustades hingeadu?
Surematut oimuidu kullata ja karastada,
või on kergem olematu vastus lihtsalt varastada?
Kuskilt võtta sõnapurk ja teisalt sisu – moos ehk mõtted,
kuskilt vaib ja vaikimised, teisalt tormakus ja tõtted?
Ühendada sidumatu, viia kokku lõpp ja algus,
ülenduda üle aja, läita tuli, luua valgus...
/1996/
*
Õhtu tilgub tasapisi silmisse.
Olen kajakas
ja kaitsen oma pesa
hommikuti
ühtin karge merega
ja olen lainete sünni juures
õnnelik
et pisutki nende vahusust
kuulub mulle
hommikuti on mu silmad pärani
ja soolane vihm valgub mu palgeid mööda
hommikuti ma elan...
õhtul tuleb vaikus
õhtul on liiga palju öelda
õhtuti ma tardun
teadmata kauaks
/1996/
*
Me lendame lindudeks, eks ju?
Me surume põsed kuuma
kollasesse liiva
ja kuulame maapragude sosinaid
meri laulab vastu
keegi kiigutab teda
üles ja alla
me ujume meredeks
laineharjade lummuseks...
unistada
ulmadeks ununeda...
silmapiirile jäävad metsad
neid ei saa kätte.
/1996/
*
Küürus pilved pelgavad kaotada hommikust kuutust.
Taevaste kaevudest laskuvad sinisevinased lühtrid.
Vahtrate ahtrid on täis juba möödunud pilveparvede prahti.
/1996/
*
Luiged lennaku sinna, kuhu nemad tahavad.
Sinul pole nendega asja.
Sina laskud udu-oimetult jäätunud aknale
ja sulatad sellesse surres sügava sõõri.
Sina kallad mu lauale hommikuti sinisust
ja jood mu silmad ahnelt unenägudest tühjaks.
Sina kallutad pea küljele
nii et mina jään peegli taha ja mind ei ole.
Mõnikord me mängime üksteise mõtteid
kuni kõrvalised kõrvad kurtuvad.
Vahel kisun su tiibadest kogemata värvilise sule
sa saad pahaseks
aga lubad selle mälestuseks talvedeks jätta.
Ja sa paned silmad tükiks ajaks kinni
nii et ma hirmun ja jooksen sind otsima.
Seljatagused on kindlad, sest seal on aknad
ja akende taga on tühjus.
Kui mul oleks tiivad, lendaksime õhtuti mere kohal
ja lained jätaksid sinu kehale
helkivaid soolakaid piisku.
Mäletad, kuidas me kuuvalgel kahekesi kastanimune otsisime?
Vahel sööb öö hommikud kuidagi märkamatult ära
ja ilu jääb alles.
Vahel laskuvad hallikad pilvehelbed mu aknale
ja paluvad end armastada
mina noomin
et kas siis selle nimel tasus
end suure pilve küljest lahti kiskuda
kas siis selle nimel tasus pilvisust narmastada?
Aga nemad poevad sülle ja äkki mina ei tea
kummal on õigus.
Pilk aknast välja ei abista
puud väristavad muretult lehti
nagu ei teaks nemad midagi.
Tunnen sind sosinal seljataga
sina ehk tead?
Aga sina naeratad ja tõstad sõrme suule.
Luiged on ära lennanud
minul pole nendega asja.
Sukeldun selgust saama.
/1996/
*
Ta kummuv võlv me kohal
voogudeks on nutnud
need valud
silmanurkadesse jäänud
veidrad pained
Sa kutsud kaugelt kaugelt
aimamata üha
et kannad mind ses õies
mille hommikul
ma panin sinu juustesse
mu meri minu lained...
ja see kes öösel sala
su põske puudutas
ja puhus udusule
sinu rinnale
Suunurga võbelus ja naer
sõõm allikast ja tuul
see pilk
siis õnne ahmides
taas kerkisime pinnale
Öö laps
su huul on
kastejoomene
ma hüüan sind
/1997/
*
Sa avasid silmad
ja su kulmude alt
voolas välja sügis
ainult selleks
et öelda mulle:
sind ei ole teist korda
sind ei saa
su laugude aknad
on vihmased
on sügis
salasoppides suigatab sudu
hingehanged on hallid
on hellad
sinu jäljed kaovad
vahtralehtede värvilisusse
neid ei leia
silmapiiril on kuma
sa läksid sinnapoole...
/1997/
*
Öös sajab lumisust
su silmadest
ma julen luua jälgi sesse.
Sa kõnnid minu kõrval
laternate all
ja tasahilju mõnikord
sa piilud neisse jälgedesse...
/1997/
*
Su tõelisusse tungimise kummalisest valust
on tasahilju ähmastunud äärelinna öö.
Su puudutused, mille ehtsust pilgud veel ei talu,
on rohesilmne leek, mis kuskil taamal loitma lööb.
Sa haihtud läbi väreleva sõrmeotsarõõmu
ja kaseseemnemaiku tunnen äkki sinu suul.
Ma ammutan sest sügisõhtust suure kirju sõõmu,
me ümber sajab vihma, meie sees on vaikind tuul...
/1998/
*
Läbi kadakate
tuli minu juurde hommik
tasahilju
rääkis minuga
vaevumärgatavalt
vaikides
meri lainetas ta silmapõhjades
tuul lõõtsus ta juustes
ütles
sina oled metsalind
miks lamad kividel
suure vee valdustes?
su silmis kumab kuu
üksik kuu...
hommikud on hellad
hommikud on julmad
öö annab mulle kummastava kuu
ja kingib mõne hetke
iseendaga
need hetked sööbivad
sügavalt
sisimasse
hommik näeb vaid
nende kauget peegeldust...
/1999/
*
Osa hommikuid tuleb puulatvade tagant
osa hommikuid paistab üle majakatuste
sina tuled läbi selle hommiku
mis on jäänud vihma kätte
maa jalge all märg
nohised vaikselt
arvad
nii on hea küll
meenuvad teised vihmad
teised hommikud
kui need silmad ka veel
nohiseksid vaikselt
oleks hea
oleks hea küll...
/2000/
*
Maasikad on vist juba valmis
metsas
otsimiseks ja noppimiseks
kõrre otsa ajamiseks
teineteisele suhu pistmiseks
(sõrmeotsad jäävad punaseks
need tuleb üle limpsida)
või on maasikaaeg
juba möödas...
kuhu need söömata maasikad
kadusid?
miks mu sõrmed
on siiani
punased?
/2000/
*
Linn upub udu sisse
mina siin-
ja sina sealpool jõge
on öö
ja kaugelt kostab möödasõitva rongi hääl
seal kuskil all on jõgi
uduloomad
ehitavad pesi
on ikka öö
ja minul pole
siinpool jõge und
/2002/