Kapsel(1)

Londonderryle oli laskunud pime öö. Õhk oli niiske ja jahe, pimedast taevast sadas külma vihma, mis täielikus vaikuses langes tänavasillutisele ja voolas kõnniteeäärsetesse lompidesse. Tänavad olid inimtühjad, väikeste elamute ees seisid Westi linnaosas tuhmid autod, enamik maju olid juba pimedad. Vaid üksikutes oli ikka veel näha mõne unetu paistetanud silmadega elunautija kuju jalgpalliülevaadet näitava televiisori ees istumas, õllepudel käes ja kivistunud pilk ekraanile suunatud.

Gary astus kiiresti väiksest tänavast välja. Ta peatus korraks, vaadates halli seina enda ees, millel oli kujutatud suur valge kuusnurk verise käega ja selle all kiri: "Ulster iirlastele!". Ta oli seda seina näinud korduvalt päevavalguses ja paar korda ööselgi, tulles tagasi Laurie' juurest, ning alati oli see tema jaoks millegi heaga seostunud. Ent täna oli kõik teistmoodi: ta oli Laurie't oodanud kella kümnest saadik, kogu aeg lootes, et ta tuleb "kohe" koju, ja nüüd oli ta läbimärg. Tema riietest olid kuivad ehk ainult aluspüksid, kõik muu oli märg ja lühikesed karvad käte peal olid püsti nagu koeral, kes on silmanud konkurenti oma territooriumil.

Gary sülitas vihaselt maha ja läks noruspäi edasi. Ta ropendas omaette, kinkides mahlasemad palad oma sõnavarast iirlastele, seelikukandjatele ja kogu Westi täitnud rahvale (nüüd kuulus nende hulka ka Laurie). Selja taha jäi väike park Westi politseijaoskonna kõrval.

Gary kuulis selle lõbusa seltskonna naeru veel enne, kui ta Union Streetile jõudis. Nad seisid väikese teismeliste ööklubi ees; neid oli viis ning kõik paistsid olevat poisid. Neil olid käes mingid pudelid pimedas helendavate siltidega, nähtavasti õlled, ning nad seisid karjas mingi Gary jaoks nähtamatu eseme ümber. Baarist kostsid summutatud tümpsuhelid; poistel olid seljas räpased riided ja kallid botased ning Gary kuulis nende lärmi hulgast üksikuid rõvedaid sõnu Westi iirlaste slängis.

Iirlased! mõtles Gary ja tahtis teelt kõrvale keerata, kuid läks siiski külmavereliselt edasi. Hakkan ma mingeid pubekaid iirlasi kartma!

Ta lähenes kiiresti poistele, pööramata neile tähelepanu.

Järsku astusid iirlased naerdes laiali ning üks neist suunas tumeda nüri metalleseme valge kuulutustetahvli poole ööklubi ukse kõrval. Teised ässitasid teda tagant. Mingi tumeda pesapallurimütsiga poiss viskas oma pudeli kolinal kõnniteele.

Gary ei teinud neist välja. Ta ei kavatsenud nendega jännata, tal oli praegu liiga külm ja sellepärast oli ta liiga vihane. Ta läheb neist rahulikult mööda ja kui kellelgi on midagi tema kohta öelda, siis klohmib ta selle iiri keelt kõneleva isendi lihtsalt läbi. Siis viiakse ta arestimajja, kui Rahuprotsessi tõkestav protestant, kuid see teda enam ei huvita, sest siis on tal soe...

Gary möödus mõrult naeratades diskoteegi ees seisvatest poistest nagu neid märkamata.

"Hei, kuuled!" hõikas järsku Garyle see poiss, kes sihtis metallesemega kuulutustetahvlit. Ta rääkis vaevumärgatava iiri aktsendiga. "Suitsu on, sell?"

"Ei suitseta," viskas Gary talle üle õla, aeglustamata sammu.

"Hei, oota!"

Iirlane kahmas Garyl varrukast kinni ning noormees peatus. Ta tundis, kuidas tugev vihavärin jooksis mööda tema juukseid kuklasse ja sealt mööda selgroogu alla, nagu külmad vihmapiisad, mille eest tema keha praegu kaitsetu oli. Ta pöördus ülbelt naeratava iirlase poole ja küsis:

"Mida?"

"Hei, kes siis niimoodi räägib?" Iirlane naeris, heites pilgu üle õla oma kaaslastele. Tal oli seljas soe kampsun, peas sinine NY Knicksi embleemiga nokkmüts ning tema õhetava näo järgi oli näha, et tal pole külm. Igal juhul mitte seestpoolt, sest teda soendas vähemalt paar head klaasi viskit. "Me oleme siin viisakas seltskond, eks ju?"

Tema kaaslased hakkasid naerma.

Poiss keerutas käes eset, millega ta oli enne kuulutustetahvlit sihtinud. Siis ei saanud Gary pimedas aru, mis see oli, kuid nüüd nägi ta eset selgelt ja korraga valdas teda jääkülm hirm. Poisi käes oli väike läikiv Lilliputiani-tüüpi püstol. Musta läikiva toruga, mis paistis kalgi rahuga uurivat esiteks Gary kõhtu, siis rinda ja nägu.

Browning, mõtles Gary millegipärast ning hirm võttis talt liikumisvõime. Ta seisis tummalt paigal, silmitsedes kohmetunult püstolitoru.

Iirlane naeris.

"Kuule, Niall, jäta jama," ütles keegi poitsest iiri keeles. "Ära mängi lolli."

"Lase tal minna, mul on koni."

"Ma tahan suitsu!"

Niall pöördus taas irvitades Gary poole ja tonksas teda püstolitoruga nagu poksikotti. Teised hakkasid jälle naerma.