Kapsel(1)
Londonderryle oli laskunud pime öö.
Õhk oli niiske ja jahe, pimedast taevast sadas külma
vihma, mis täielikus vaikuses langes tänavasillutisele
ja voolas kõnniteeäärsetesse lompidesse. Tänavad olid
inimtühjad, väikeste elamute ees seisid Westi linnaosas
tuhmid autod, enamik maju olid juba pimedad. Vaid
üksikutes oli ikka veel näha mõne unetu paistetanud
silmadega elunautija kuju jalgpalliülevaadet näitava
televiisori ees istumas, õllepudel käes ja kivistunud
pilk ekraanile suunatud.
Gary astus kiiresti väiksest tänavast
välja. Ta peatus korraks, vaadates halli seina enda ees,
millel oli kujutatud suur valge kuusnurk verise käega ja
selle all kiri: "Ulster iirlastele!". Ta oli
seda seina näinud korduvalt päevavalguses ja paar korda
ööselgi, tulles tagasi Laurie' juurest, ning alati oli
see tema jaoks millegi heaga seostunud. Ent täna oli
kõik teistmoodi: ta oli Laurie't oodanud kella kümnest
saadik, kogu aeg lootes, et ta tuleb "kohe"
koju, ja nüüd oli ta läbimärg. Tema riietest olid
kuivad ehk ainult aluspüksid, kõik muu oli märg ja
lühikesed karvad käte peal olid püsti nagu koeral, kes
on silmanud konkurenti oma territooriumil.
Gary sülitas vihaselt maha ja läks
noruspäi edasi. Ta ropendas omaette, kinkides mahlasemad
palad oma sõnavarast iirlastele, seelikukandjatele ja
kogu Westi täitnud rahvale (nüüd kuulus nende hulka ka
Laurie). Selja taha jäi väike park Westi
politseijaoskonna kõrval.
Gary kuulis selle lõbusa seltskonna
naeru veel enne, kui ta Union Streetile jõudis. Nad
seisid väikese teismeliste ööklubi ees; neid oli viis
ning kõik paistsid olevat poisid. Neil olid käes mingid
pudelid pimedas helendavate siltidega, nähtavasti
õlled, ning nad seisid karjas mingi Gary jaoks
nähtamatu eseme ümber. Baarist kostsid summutatud
tümpsuhelid; poistel olid seljas räpased riided ja
kallid botased ning Gary kuulis nende lärmi hulgast
üksikuid rõvedaid sõnu Westi iirlaste slängis.
Iirlased! mõtles Gary ja tahtis teelt
kõrvale keerata, kuid läks siiski külmavereliselt
edasi. Hakkan ma mingeid pubekaid iirlasi kartma!
Ta lähenes kiiresti poistele,
pööramata neile tähelepanu.
Järsku astusid iirlased naerdes laiali
ning üks neist suunas tumeda nüri metalleseme valge
kuulutustetahvli poole ööklubi ukse kõrval. Teised
ässitasid teda tagant. Mingi tumeda pesapallurimütsiga
poiss viskas oma pudeli kolinal kõnniteele.
Gary ei teinud neist välja. Ta ei
kavatsenud nendega jännata, tal oli praegu liiga külm
ja sellepärast oli ta liiga vihane. Ta läheb neist
rahulikult mööda ja kui kellelgi on midagi tema kohta
öelda, siis klohmib ta selle iiri keelt kõneleva isendi
lihtsalt läbi. Siis viiakse ta arestimajja, kui
Rahuprotsessi tõkestav protestant, kuid see teda enam ei
huvita, sest siis on tal soe...
Gary möödus mõrult naeratades
diskoteegi ees seisvatest poistest nagu neid märkamata.
"Hei, kuuled!" hõikas
järsku Garyle see poiss, kes sihtis metallesemega
kuulutustetahvlit. Ta rääkis vaevumärgatava iiri
aktsendiga. "Suitsu on, sell?"
"Ei suitseta," viskas Gary
talle üle õla, aeglustamata sammu.
"Hei, oota!"
Iirlane kahmas Garyl varrukast kinni
ning noormees peatus. Ta tundis, kuidas tugev vihavärin
jooksis mööda tema juukseid kuklasse ja sealt mööda
selgroogu alla, nagu külmad vihmapiisad, mille eest tema
keha praegu kaitsetu oli. Ta pöördus ülbelt naeratava
iirlase poole ja küsis:
"Mida?"
"Hei, kes siis niimoodi
räägib?" Iirlane naeris, heites pilgu üle õla
oma kaaslastele. Tal oli seljas soe kampsun, peas sinine
NY Knicksi embleemiga nokkmüts ning tema õhetava näo
järgi oli näha, et tal pole külm. Igal juhul mitte
seestpoolt, sest teda soendas vähemalt paar head klaasi
viskit. "Me oleme siin viisakas seltskond, eks
ju?"
Tema kaaslased hakkasid naerma.
Poiss keerutas käes eset, millega ta
oli enne kuulutustetahvlit sihtinud. Siis ei saanud Gary
pimedas aru, mis see oli, kuid nüüd nägi ta eset
selgelt ja korraga valdas teda jääkülm hirm. Poisi
käes oli väike läikiv Lilliputiani-tüüpi püstol.
Musta läikiva toruga, mis paistis kalgi rahuga uurivat
esiteks Gary kõhtu, siis rinda ja nägu.
Browning, mõtles Gary millegipärast
ning hirm võttis talt liikumisvõime. Ta seisis tummalt
paigal, silmitsedes kohmetunult püstolitoru.
Iirlane naeris.
"Kuule, Niall, jäta jama,"
ütles keegi poitsest iiri keeles. "Ära mängi
lolli."
"Lase tal minna, mul on
koni."
"Ma tahan suitsu!"
Niall pöördus taas irvitades Gary
poole ja tonksas teda püstolitoruga nagu poksikotti.
Teised hakkasid jälle naerma.
|