Kapsel(2)
Gary tundis, kuidas külm hirm taandub
temas järsku keema löönud kuuma viha nagu pulbitseva
geisri ees. Ta muutus näost vaevunähtavalt kaamemaks.
Kui Gary niimoodi vihastas, siis lõppes see enamikule
ümbritsevatele halvasti, kõige halvemini aga
vihastamise põhjustajale endale. Tänu sellistele
äkkvihahoogudele, mille tulemusena tuli ühtekokku
kolmel iirlasel ja ühel vastasmeeskonna jalgpalluril
erinevate luumurdudega traumapunkti pöörduda, oligi
Gary õigustatult teeninud kaaslaste hulgas hüüdnimeks
Marutõbine.
Ta vaatas seda õhetavat idiooti,
kellel polnud varastatud rahaga nähtavasti midagi muud
teha kui ennast täis kaanida, laaberdada öise linna
peal ja mängida püstoliga 50-ndate gangsterifilmi
kangelast.
"Mul pole sulle suitsu. Kao
eest!"
Gary lükkas iirlast ja läks edasi.
Teised poisid hakkasid pahaselt nohisema.
"Niall, ära jama temaga!"
Kõik, mõtles Gary vihase
kergendusega, nagu jooksja, kes teab, et on oma vastasest
üle, kuid on siiski õnnelik, et jooks ära jäi.
Ent sel hetkel iirlane sülitas. Gary
tundis, kuidas midagi sooja langes tema paljale kaelale,
kuid järgmisel hetkel pühkisid külmad vihmapiisad
selle juba ära.
Nialli kaaslased hakkasid naerma.
"Hästi tehtud, Niall!"
"Kas sulle Silvia tatt ei
maitsenudki siis või?"
Nad hakkasid jälle naerma. Gary jäi
seisma nagu naelutatult ning pööras aeglaselt ümber.
Ta pühkis käega kaela; tema silmis oli raev.
Naer vaikis järsult, vaid Niall
irvitas Garyle näkku. Irve püsis iirlase näol veel ka
siis, kui Gary rusikas lömastas ta nina, heites poisi
paari sammu kaugusele külmale asfaldile. Kui ta ennast
juba küünarnukkidele püsti ajas, oli irve kadunud.
Nialli ninast nirises veri ning kogu tema näo alumine
osa oli punaseid pritsmeid täis.
Ta pühkis sõrmega nina ja nägi, et
see on verine.
"Siga!" karjus ta, muutudes
näost valgeks. Tema kaaslased vaikisid. "Värdjas!
Pederast! Inglane, siga!..."
Ta tõstis järsult käe ning samal
silmapilgul lõikas pimedust ere sähvatus. Vaikuses
kõlas pauk, mille peale Nialli kaaslased võpatasid ning
diskoteegis jäi korraga kõik vaikseks. Oli kuulda vaid
seinu võngutavat tümpsmuusikat.
Järgmisel hetkel kostis müdin ning
klubist tormasid välja kõik, kelle pead veel toimuvat
jagasid. Diskoteegi uks avanes ning esimesed kolm välja
tormanud noormeest tardusid paigale nagu soolasambad.
Niall lebas maas; tema suu oli nagu imestusest lahti
vajunud ning nägu meenutas valget kriidipulka.
Gary seisis hetke paigal, vaadates
arusaamatu pilguga uksest välja tormanud rahvast. Mida
nad tahavad? Miks nad?... Valu... Ogard, iirlane!...
Laurie!... Ogard!...
Ta vajus vaikselt maha nagu ümber
lükatud kartulikott ja sel hetkel toibus kogu rahvahulk
tardumusest. Paar tütarlast hakkasid kisama; keegi
jooksis diskoteeki telefoni juurde, et kiirabi kutsuda;
ülejäänud ümbritsesid erutatult rääkides Nialli ja
Garyt.
Kui klubist hüüti, et kiirabi juba
tuleb, toibus Niall järsku. Ta heitis püstoli eemale,
nagu oleks sellesse ootamatult elekter lastud, ning
kargas püsti. Ta jooksis rahva vahelt välja trügides
minema, korrutades endamisi pidevalt "Surnud!"
Tema pudel McEwans Lagerit jäigi pingi kõrvale seisma,
kuni keegi selle ümber ajas ning see veeres kolinal ja
vahtu pritsides autoteele.
Gary lebas asfaldil. Tema nõrgad
sõrmed kobasid aeglaselt veritsevat haava kõhus, kuni
vajusid alla ka nemad. Kogu tema olekust õhkus rahu
ja... surma külmust.
Gary ajutegevus hääbus, kuid ta oli
elus. Saabus kiirabi. Tema keha kanti õrnalt masinasse,
nagu kartes talle ikka veel haiget teha, ning mikrobuss
sööstis sireenide unnates linnahaiglasse.
|