Kapsel(2)
Gary tundis, kuidas külm hirm taandub temas järsku keema löönud kuuma viha nagu pulbitseva geisri ees. Ta muutus näost vaevunähtavalt kaamemaks. Kui Gary niimoodi vihastas, siis lõppes see enamikule ümbritsevatele halvasti, kõige halvemini aga vihastamise põhjustajale endale. Tänu sellistele äkkvihahoogudele, mille tulemusena tuli ühtekokku kolmel iirlasel ja ühel vastasmeeskonna jalgpalluril erinevate luumurdudega traumapunkti pöörduda, oligi Gary õigustatult teeninud kaaslaste hulgas hüüdnimeks Marutõbine.
Ta vaatas seda õhetavat idiooti, kellel polnud varastatud rahaga nähtavasti midagi muud teha kui ennast täis kaanida, laaberdada öise linna peal ja mängida püstoliga 50-ndate gangsterifilmi kangelast.
"Mul pole sulle suitsu. Kao eest!"
Gary lükkas iirlast ja läks edasi. Teised poisid hakkasid pahaselt nohisema.
"Niall, ära jama temaga!"
Kõik, mõtles Gary vihase kergendusega, nagu jooksja, kes teab, et on oma vastasest üle, kuid on siiski õnnelik, et jooks ära jäi.
Ent sel hetkel iirlane sülitas. Gary tundis, kuidas midagi sooja langes tema paljale kaelale, kuid järgmisel hetkel pühkisid külmad vihmapiisad selle juba ära.
Nialli kaaslased hakkasid naerma.
"Hästi tehtud, Niall!"
"Kas sulle Silvia tatt ei maitsenudki siis või?"
Nad hakkasid jälle naerma. Gary jäi seisma nagu naelutatult ning pööras aeglaselt ümber. Ta pühkis käega kaela; tema silmis oli raev.
Naer vaikis järsult, vaid Niall irvitas Garyle näkku. Irve püsis iirlase näol veel ka siis, kui Gary rusikas lömastas ta nina, heites poisi paari sammu kaugusele külmale asfaldile. Kui ta ennast juba küünarnukkidele püsti ajas, oli irve kadunud. Nialli ninast nirises veri ning kogu tema näo alumine osa oli punaseid pritsmeid täis.
Ta pühkis sõrmega nina ja nägi, et see on verine.
"Siga!" karjus ta, muutudes näost valgeks. Tema kaaslased vaikisid. "Värdjas! Pederast! Inglane, siga!..."
Ta tõstis järsult käe ning samal silmapilgul lõikas pimedust ere sähvatus. Vaikuses kõlas pauk, mille peale Nialli kaaslased võpatasid ning diskoteegis jäi korraga kõik vaikseks. Oli kuulda vaid seinu võngutavat tümpsmuusikat.
Järgmisel hetkel kostis müdin ning klubist tormasid välja kõik, kelle pead veel toimuvat jagasid. Diskoteegi uks avanes ning esimesed kolm välja tormanud noormeest tardusid paigale nagu soolasambad. Niall lebas maas; tema suu oli nagu imestusest lahti vajunud ning nägu meenutas valget kriidipulka.
Gary seisis hetke paigal, vaadates arusaamatu pilguga uksest välja tormanud rahvast. Mida nad tahavad? Miks nad?... Valu... Ogard, iirlane!... Laurie!... Ogard!...
Ta vajus vaikselt maha nagu ümber lükatud kartulikott ja sel hetkel toibus kogu rahvahulk tardumusest. Paar tütarlast hakkasid kisama; keegi jooksis diskoteeki telefoni juurde, et kiirabi kutsuda; ülejäänud ümbritsesid erutatult rääkides Nialli ja Garyt.
Kui klubist hüüti, et kiirabi juba tuleb, toibus Niall järsku. Ta heitis püstoli eemale, nagu oleks sellesse ootamatult elekter lastud, ning kargas püsti. Ta jooksis rahva vahelt välja trügides minema, korrutades endamisi pidevalt "Surnud!" Tema pudel McEwans Lagerit jäigi pingi kõrvale seisma, kuni keegi selle ümber ajas ning see veeres kolinal ja vahtu pritsides autoteele.
Gary lebas asfaldil. Tema nõrgad sõrmed kobasid aeglaselt veritsevat haava kõhus, kuni vajusid alla ka nemad. Kogu tema olekust õhkus rahu ja... surma külmust.
Gary ajutegevus hääbus, kuid ta oli elus. Saabus kiirabi. Tema keha kanti õrnalt masinasse, nagu kartes talle ikka veel haiget teha, ning mikrobuss sööstis sireenide unnates linnahaiglasse.