Kass veeres
kräunudes voodi pealt maha nagu lohakalt kedratud must
lõngapundar ja kukkus vääneldes põrandale. Ta kadus
lambivalguse sõõrist välja ning järsku tekkis Garyl
tunne, nagu oleks ta kontrolli situatsiooni üle
kaotanud. Palatis valitses hetke haudvaikus. Gary juuksed tõusid aeglaselt turri.
Kus see elukas on? Miks ta vait jäi,
raibe?
Gary vahtis pimedust, kuid ei näinud
mitte midagi. Ta tahtis lampi pea kohal keerata, et
valgustada põrandat, kuid jäi hiljaks.
Must kogu hüppas öökapile, pimedas
vilksatasid vaid rohelised silmad, ning järgmisel hetkel
tundis Gary, kuidas kakskümmend teravat küünt tungis
tema näkku.
Gary karjatas ootamatusest, ent sel
silmapilgul purskus soe veri haavadest tema näole ning
noormees hakkas röökima. Tal oli tunne, nagu oleks tema
näkku löödud kakskümmend naasklit, mis rebivad tema
nahka, paljastades siin-seal juba pealuud. Kass kräunus
metsikus vihas ning Gary haaras temast pimesi kahe käega
kinni.
Noormees rabeles voodil, veri voolas
tema silmadesse ja pritsis linad täis. Kassi küüned
püüdsid kangekaelselt silmadeni jõuda. Gary jõud
rauges, tema liigutused muutusid üha aeglasemaks,
röökimine sumbus nutusteks karjeteks ning kui kassi
küüned rebisid tema parema põse naha narmendavateks
ribadeks, kaotas ta meelemärkuse.
Kui Ruth Staunton hommikul palatisse
astus, et Gary üles ajada ja teatada talle
hommikusöögist, jäi ta lävel tardunult seisma.
Kogu voodi oli verine, noormehe näos
oli hulganisti kuivanud haavu, nagu oleks seda
kääridega lõigatud. Isegi lävelt oli näha, et tema
parema silma laug oli julmat katki rebitud. Paljastatud
silm vaatas tuimalt enda ette, midagi nägemata.
Staunton vaatas hetke vaikides Gary
liikumatut keha, siis pööras järsult ümber ning
tormas lubivalge näoga Carltoni kabinetti.
"Patsient 304-ndas!" hüüdis
ta, enne kui jõudis ukse avada. Ta vajus Carltoni
kabinetti ning jäi peaarsti laua ette nõtkuvatel
jalgadel hingeldades seisma.
"Mis temaga on?" küsis
Carlton ärevalt, nähes Stauntoni näoilmet. Ta tõusis
kiiresti püsti.
Noor õde seisis vaikides keset
kabinetti, vahtides uduse pilguga Carltoni lauda.
"Ta on... üleni verine... ja... lõigutud..."
ütles ta vaevukuuldavalt ning vajus teadvuseta
põrandale.
"Pagana tüdruk!" pomises
Carlton vihaselt, tormates kabinetist välja. Neiu jäi
helepruunile vaibale liikumatult lebama.
Carlton sööstis Gary palatisse.
Esimesel hetkel jäi ta tummalt seisma, kuid võttis
ennast kohe kokku ja astus voodi juurde.
Ta kergitas ettevaatlikult noormehe
pead ja katsus pulssi. Carltoni sõrmed tajusid selgeid
lööke, Gary oli elus. Arst rahunes natuke. Verekaotus
oli praegu kõige hullem. Noormees võis terve öö olla
siin lebanud ning ta tuli kiiresti reanimatsiooni
toimetada. Imelik oli ainult see, kuidas Gary oli suutnud
endale sellised haavad tekitada. Tõenäoliselt on
tegemist tõeliselt raske masohhismi-juhtumiga...
Kuid praegu ei olnud aega sellistele
asjadele mõelda. Oli vaja kiiresti midagi ette võtta,
ta noormees oli juba niigi nähtavasti väga kaua selles
seisundis olnud. Kui Carlton laskis tema pea padjale
tagasi, kostis Gary kurgust kokkusurutud korin, nagu
viimase vee väljumisel vannist.
Carlton hakkas kohe tegutsema.
Erinevalt sellest noorest õest, kes lebas praegu tema
vaibal, oli ta kogenud arst, kes oli ka hullemaid asju
pidanud nägema. Kuigi isegi temal tuli endale
tunnistada, et sellist õudust polnud tal veel ette
tulnud. Gary magas (Carlton imestas, kuidas ta selliste
haavadega magada suutis) ühe poolavatud silmaga, mille
laug narmendas väikese nahariba küljes ja oli verega
kleepunud tema nina külge.
Carlton jooksis telefoni juurde ning
paari minuti pärast olid mehed reanimatsioonist kohal ja
Gary toimetati minema. Hiljem, kui noormehe haavad oli
kinni õmmeldud ja Ruth Stauntoni praktika lõpetatud
lahti laskmisega, käskis Carlton tema enda silme all
Gary küüned lühikeseks lõigata.
"Tule üles, Gary!" ütles
mingi vana tuttav hääl käskivalt Gary kõrva ääres.
Noormees toibus. Ta ootas, et keegi hakkab teda raputama,
kuid seda ei juhtunud. Vaid hääl rääkis:
"Aitab, Gary! Tule üles, sa oled
juba kaua maganud. Kuuled sa, ärka, kurat!"
Hääl rääkis tugeva iiri aktsendi ja
metalse kõlaga, nagu...
"Kapsel?"
"Jah."
"Mis sa minust veel tahad?"
Jälle kadus tunne, mis oli selle viimase magamisega
tekkinud - et Kapsli-jant on kõigest unenägu või
shokis sonimine. Gary tundis uuesti, et Kapsel elab temas,
kasutab tema energiat, õhku, toitu...
|