Kapsel(11)
"Ma tahtsin sulle meelde tuletada,
et sa ei unustaks meid. Me ei pruugi sind kogu aeg
juhtida, enne kui me hõivame sinu närvisüsteemi
lõplikult (mis juhtub vägagi varsti, sest meie
käsutuses on juba üle poole sinu potentsiaalist), kuid
sa pead meid mäletama. Sa oled juba peaaegu osa meist
ega suuda sellest enam taganeda, kuigi sa proovid.
Ära ole rumal. Gary, sa kuulud meile, sõltumata
sinu tahtest, ja sinu tõrkumine saab ka edaspidi julmalt
karistatud. Teinekord ei piirdu asi kriimustatud
näoga..."
Gary suu vajus hämmeldusest lahti. Ta
hõõrus uduseid silmi ning tundis teravat valu värskeid
kriimustusi täis näol. Parem laug liikus vaevaliselt
ega tulnud lõplikult lahti, põsel oli neli pikka haava,
piki nina vasaku suunurgani venis sügav kipitav vagu.
"Nii et... Kass... See oli teie
tehtud?" küsis Gary, katsudes õrnalt põske.
"Jah, Gary. Seda oli vaja, sest sa
käitusid, nagu ei saaks sa meist aru. Me ei taha sulle
halba ega haiget teha, me vaid tahame sind."
"Ära ole rumal, te ei saa mind
mitte iial!" käratas Gary vihaselt.
"Arvad, Gary?" Kapsel
rääkis vaikselt, kuid tema hääles kõlas külm
talitsetud viha. "Sa oled rumal. Kui muu ei aita,
asume me sinu lähedaste kallale."
"Mida sa sellega öelda
tahad?!" küsis Gary ning ootamatult mõistis, et
tema hääl väriseb. Kapsel ei vastanud.
"Kuuled, sa siga, mida sa sellega
öelda tahad!" röögats Gary jõuetus vihas, kuid
Kapsel ei vastanud enam. Praegu ei olnud tal enam midagi
Garyle öelda, ta tegi tööd - hõivas noormehe
närvisüsteemi ning Gary tundis seda.
5.
Haiglaõde Jane Rutherford asetes Gary
lauale tema õhtusöögi ning vaatas noormehele ootavalt
otsaa. Gary vaatas otse enda ette, nagu teda tähele
panemata.
"Kas ma saan teile veel kuidagi
kasulik olla?" küsis õde.
"Ei," vastas Gary monotoonse
häälega, ilma et oleks pilku tõstnud.
"Siis ma lähen..."
Jane vaatas veel kord kahtlevalt Garyle
otsa ning lahkus palatist. Imelik patsient, mõtles ta,
sulgedes vaikselt ukse. Juba hommikusöögist saadik
istub niimoodi, ei liiguta ega tõsta pilku. Ja ainult
räägib mingi moonutatud häälega.
Õde tahtis Carltoni juurde minna, et
teatada talle Gary imelikust käitumisest, kuid jõudes
peaarsti kabineti juurde, peatus kõhklevalt. Ta seisis
ukse ees, kuulates, kuidas Carlton räägib telefoniga,
ning läks siis edasi. Võib-olla poiss pole lihtsalt
välja maganud, kes teda teab, miks sellepärast kohe
Carltoni juurde jooksma hakata!
Pealekauba olid enamiku jaoks
valehäired siin haiglas halvasti lõppenud.
6.
Udu Gary silme ees hajus aeglaselt. Ta
vaatas ikka veel hägusa pilguga ringi ning nägi enda
ümber palatit.
Mis pagana värk see oli? ütles ta
endamisi. Mingi udu... Kurat, kuidas see söök siia sai!
Laua peal seisis jahtunud kruus teega
ja paar võileiba. Supp oli juba nähtavasti minema
viidud või polnud seda üldse toodudki, kuigi päikese
järgi võis kell juba kolm olla. Lõunasöögi aeg on
juba ammu möödas... Kas ma tõesti magasin nii kaua?
mõtles Gary hämmeldunult.
"Sa ei maganud," ütles
Kapsel ning Gary tõmbus pingule.
"Jälle sina?"
"See oli meie katsetus,"
katkestas teda Kapsel, "ning nüüd võin ma sulle
öelda, et sa oled meie osa. Me oleme hõivanud
sinu närvisüsteemi."
Kapsel tegi pausi, nagu oodates
aplausi. Gary tundis värinaid seljal ning tema juuksed
hakkasid järsku kuklas liikuma.
"Kas nüüd on... kõik?"
küsis ta vaevukuuldavalt. Imelikul kombel ta sugugi ei
ehmatanud. Kõik tundus olevat vanamoodi, ainult mingi
teine jõud oli tema sisemusse asunud. Jõud, millest
tema enam jagu ei saa.
"Jah, sinu närvisüsteem on
nüüd meie võimuses ja nüüd ei vaja me sind
enam. Me ei pea sind ähvardama, ei pea keelitama, kuid
üht-teist on siiski sellist, mida ei peaks olema. See
miski võib sind veel mõjutada piisavalt, et meie
võimusest vabastada... Ma räägin sinu vanematest.
Nemad on üleliigsed."
"Mida?" küsis Gary nagu
umbusklikult. "Mis see tähendab?"
"Nad tuleb hävitada, et nad ei
segaks sind, ning selle kallale asuvad kohe meie
inimesed..."
"Ei, te ei tee seda!"
hüüdis Gary. "Kurat, te ei tee seda! Kas teil on
veel minust vähe?!"
|