Kapsel(11)

"Ma tahtsin sulle meelde tuletada, et sa ei unustaks meid. Me ei pruugi sind kogu aeg juhtida, enne kui me hõivame sinu närvisüsteemi lõplikult (mis juhtub vägagi varsti, sest meie käsutuses on juba üle poole sinu potentsiaalist), kuid sa pead meid mäletama. Sa oled juba peaaegu osa meist ega suuda sellest enam taganeda, kuigi sa proovid. Ära ole rumal. Gary, sa kuulud meile, sõltumata sinu tahtest, ja sinu tõrkumine saab ka edaspidi julmalt karistatud. Teinekord ei piirdu asi kriimustatud näoga..."

Gary suu vajus hämmeldusest lahti. Ta hõõrus uduseid silmi ning tundis teravat valu värskeid kriimustusi täis näol. Parem laug liikus vaevaliselt ega tulnud lõplikult lahti, põsel oli neli pikka haava, piki nina vasaku suunurgani venis sügav kipitav vagu.

"Nii et... Kass... See oli teie tehtud?" küsis Gary, katsudes õrnalt põske.

"Jah, Gary. Seda oli vaja, sest sa käitusid, nagu ei saaks sa meist aru. Me ei taha sulle halba ega haiget teha, me vaid tahame sind."

"Ära ole rumal, te ei saa mind mitte iial!" käratas Gary vihaselt.

"Arvad, Gary?" Kapsel rääkis vaikselt, kuid tema hääles kõlas külm talitsetud viha. "Sa oled rumal. Kui muu ei aita, asume me sinu lähedaste kallale."

"Mida sa sellega öelda tahad?!" küsis Gary ning ootamatult mõistis, et tema hääl väriseb. Kapsel ei vastanud.

"Kuuled, sa siga, mida sa sellega öelda tahad!" röögats Gary jõuetus vihas, kuid Kapsel ei vastanud enam. Praegu ei olnud tal enam midagi Garyle öelda, ta tegi tööd - hõivas noormehe närvisüsteemi ning Gary tundis seda.

5.

Haiglaõde Jane Rutherford asetes Gary lauale tema õhtusöögi ning vaatas noormehele ootavalt otsaa. Gary vaatas otse enda ette, nagu teda tähele panemata.

"Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla?" küsis õde.

"Ei," vastas Gary monotoonse häälega, ilma et oleks pilku tõstnud.

"Siis ma lähen..."

Jane vaatas veel kord kahtlevalt Garyle otsa ning lahkus palatist. Imelik patsient, mõtles ta, sulgedes vaikselt ukse. Juba hommikusöögist saadik istub niimoodi, ei liiguta ega tõsta pilku. Ja ainult räägib mingi moonutatud häälega.

Õde tahtis Carltoni juurde minna, et teatada talle Gary imelikust käitumisest, kuid jõudes peaarsti kabineti juurde, peatus kõhklevalt. Ta seisis ukse ees, kuulates, kuidas Carlton räägib telefoniga, ning läks siis edasi. Võib-olla poiss pole lihtsalt välja maganud, kes teda teab, miks sellepärast kohe Carltoni juurde jooksma hakata!

Pealekauba olid enamiku jaoks valehäired siin haiglas halvasti lõppenud.

6.

Udu Gary silme ees hajus aeglaselt. Ta vaatas ikka veel hägusa pilguga ringi ning nägi enda ümber palatit.

Mis pagana värk see oli? ütles ta endamisi. Mingi udu... Kurat, kuidas see söök siia sai!

Laua peal seisis jahtunud kruus teega ja paar võileiba. Supp oli juba nähtavasti minema viidud või polnud seda üldse toodudki, kuigi päikese järgi võis kell juba kolm olla. Lõunasöögi aeg on juba ammu möödas... Kas ma tõesti magasin nii kaua? mõtles Gary hämmeldunult.

"Sa ei maganud," ütles Kapsel ning Gary tõmbus pingule.

"Jälle sina?"

"See oli meie katsetus," katkestas teda Kapsel, "ning nüüd võin ma sulle öelda, et sa oled meie osa. Me oleme hõivanud sinu närvisüsteemi."

Kapsel tegi pausi, nagu oodates aplausi. Gary tundis värinaid seljal ning tema juuksed hakkasid järsku kuklas liikuma.

"Kas nüüd on... kõik?" küsis ta vaevukuuldavalt. Imelikul kombel ta sugugi ei ehmatanud. Kõik tundus olevat vanamoodi, ainult mingi teine jõud oli tema sisemusse asunud. Jõud, millest tema enam jagu ei saa.

"Jah, sinu närvisüsteem on nüüd meie võimuses ja nüüd ei vaja me sind enam. Me ei pea sind ähvardama, ei pea keelitama, kuid üht-teist on siiski sellist, mida ei peaks olema. See miski võib sind veel mõjutada piisavalt, et meie võimusest vabastada... Ma räägin sinu vanematest. Nemad on üleliigsed."

"Mida?" küsis Gary nagu umbusklikult. "Mis see tähendab?"

"Nad tuleb hävitada, et nad ei segaks sind, ning selle kallale asuvad kohe meie inimesed..."

"Ei, te ei tee seda!" hüüdis Gary. "Kurat, te ei tee seda! Kas teil on veel minust vähe?!"