Matt Barker (Kapsel)           järgmine lk
        

Kapsel(12)

Nad on üleliigsed," vastas Kapsel külmalt. "Peale selle, sa ei saa enam midagi muuta, meie inimesed on juba teel..."

"Ei!" karjatas Gary, tundes järsku kogu olukorra õudust. "Te ei saa seda teha! Ma ei..."

Ta kargas paaniliselt üles ja tormas palatist välja, sonides endamisi. "Ei, seda te ei tee!... Seda te ei tohi teha!"

Kapsel tema sisemuses vaid naeris ega vastanud midagi. Sest inimesed on juba teel ning Gary ei saa neid enam peatada.

Gary tormas lubivalge näoga ilma koputamata Carltoni kaninetti. Ta jäi hingeldades peaarsti laua ette seisma. Haavad noormehe näol olid tumepunased. Carlton tõstis imestunult pilgu, kuid nähes Gary silmades põlevat metsikut leeki, pani juba mitmendat päeva käsil oleva artikli kohaliku ajalehe jaoks kõrvale.

"Jah?" küsis ta võltsilt naeratades. "Mis juhtus?"

"Minu vanemad..." kähises Gary. Ta vaatas Carltonile otsa ning tema pilgus vaheldus hirm palvega. Ta vaatas arsti - nagu talle tundus - sõbralikesse silmadesse ning järsku puhkes nutma. "Mu isa... ja ema..." nuuksus ta, kattes näo kätega. "Nad lubasid... nad... hävitada..."

Mrs. Carlton tõusis laua tagant kiiresti püsti ning nihutas noormehele tooli. Gary istus, suutmata ennast pidada. Pisarad voolasid mööda tema nägu helesinistele haiglariietele ning tema sõrmed olid kramplikult juustesse haakunud.

"Nad tahavad neid... tappa... Miks?.. Miks ta mulle sisse pandi?!.. Miks?!"

Gary luksus ning paljud sõnad muutusid Carltoni jaoks täiesti arusaamatuks.

"Rahune, Gary," ütles arst, istus noormehe kõrvale ja pani käe tema õlale. "Ära nuta, nendega on kõik korras..."

"Nad tapavad nad! Nad lubasid!.. Nad tapavad kõik liigsed..."

"Kes nemad?"

Gary jäi järsult vait ning tõstis punased silmad Carltonile.

"Nemad!" ütles ta vaikselt ja kurjakuulutavalt. "Kapsel ja vabamüürlased!"

"Mis kapsel?" küsis Carlton hämmeldunult. Poiss ajas mingit arusaamatut juttu, kusjuures ta näis ise seda täiesti uskuvat. Mis kapsel? Mis vabamüürlased?

"See, mis mulle sisse ope..."

Gary jäi järsult vait. Ta vaatas Carltonile otsa, nagu oleks midagi üleliigset öelnud, ning pööras pilgu kõrvale.

Ma ei tohtinud talle seda öelda... Ta on ju samuti üks nende seast; tema osales operatsioonis, ta on nende organisatsiooni liige! Ma ei tohtinud talle seda öelda, muidu nad peatavad mu!

"Kas ma tohin helistada?" küsis Gary, vältides Carltoni pilku, et mitte reeta oma kavatsusi.

Arst viivitas hetke ning Gary tundis korraga, et ta on paljastatud. Kuid järgmisel hetkel Carlton lausus:

"Nojah, eks sa helista... Et haiglast helistada, vali 0 ette."

"Aitäh," ütles Gary ning tõusis rahulikult püsti, kuigi tema jalad värisesid. Ole rahulik, sa võid ennast muidu reeta, ära pabista!

Ta läks tohtri pilgu saatel laua juurde ja tõstis toru.

"Sa ei tohi helistada!" hüüdis Kapsel ootamatult ning telefonitoru Gary käes võpatas. "Kuuled, sa ei tohi!.."

"Ole vait!" käratas Gary vihaselt ja tõstis toru kõrva juurde. "Sa ei saa mind takistada! Te ei jõua mu vanemateni, kui palju teid ka ei oleks. Isegi kui terve haigla on teie võimuses!"

"Gary, mida sa räägid?" küsis Carlton ning noormees jäi ehmunult vait. Ta vaatas arstile otsa ning alles nüüd märkas Carlton tema silmis hirmu. Noormees hoidis kramplikult torust kinni, tema silmad kobasid paaniliselt ringi ja huuled liikusid tummalt.

" Gary?" Carlton tõusis püsti.

"Ei!" karjatas Gary. "Ärge lähenege!"

Ta surus telefonitoru meeleheitlikult vastu rinda.

"Gary," alustas Carlton rahulikult, "rahune. Mis sinuga juhtus?"

"Olge vait!" Gary hääl muutus kriiskavaks. "Ei tohi rääkida! Te kõik olete ühesugused, te kõik tahate neid hävitada!"

"Gary..."

"Vait, raibe!" Noormees haaras kirjutuslaualt punase käepidemega Schwanni paberilõikamisnoa. Ta tõmbas kitsa tera värisevate sõrmedega välja. Korraks riivas tera Gary pöialt, ning sõrmele ilmus peenike verine haav.

"Raibe!" sosistas Gary ning tõstis noa hullult naeratades silmade kohale. Mööda tema kätt nirises peenike verejuga. "Vaadake, kurat! Üks samm, ja ma tõmban selle mänguasjaga üle teie haisva kõri!"

Gary naeris, tundes oma võimu. Tema naer meenutas pigem hommikust kuke kiremist ning Carlton tundis jäist külmust sisemuses.

        
  Matt Barker (Kapsel)       järgmine lk