Kapsel (4)
Jumal, mis!... Ju-umal! Gary laup
kattus higiga, tema sisemus tõmbles. Külm metallitükk
muutus järsku kuumaks nagu lihapraadimise varras,
tõmbas ennast väikeste teravate jäsemetega vastu
suuremat elundit ning järgmisel hetkel sulas Gary kehaga
ühte.
"Korras... Õde..." Kandikule
langesid verised pintsetid. "Ulatage nõel."
Gary karjus ja rabeles, kuid sel hetkel
avas ta silmad ning nägi ennast jälle oma palatis.
Aknast paistis sisse juulipäike, väljast kostsid
summutatud tänavahelid.
Gary kõrval seisis noor
heledajuukseline haiglaõde. Ta hoidis värisevates
kätes süstalt, mille nõel oli juba Gary käes, ning
surus viimased tilgad rahustit noormehe kehasse.
Seejärel tõmbas ta nõela välja ja tõusis püsti. Ta
pani süstla öökapi peal olevale kandikule ning heitis
argliku pilgu Garyle. Nähes, et noormees vaatab teda
vaikides, ta võpatas.
"Te... Ma ei teadnud, et teiega
on... Et te ei maga."
"Kas... ma magasin?" küsis
Gary vaevukuuldavalt. Tema pea huugas, kõik liikmed
valutasid, kehas oli raske väsimus. Hapnikutoru oli
suust välja kukkunud, kogu keha kattis külm higi.
"Te nägite vist... halba
und..."
"Nähtavasti..." Gary silmad
hakkasid kinni vajuma. "Öelge, mis minuga...
tehti?"
Kuid sel hetkel hakkas õe nägu tema
silme ees virvendama ning hetke pärast kadus pimedusse.
"Teile..." alustas õde, kuid
nähes, et Gary on unne vajunud, jäi vait. Ta seisis
tema voodi ees, mõeldes, kuidas nii kena noormees võis
hetk tagasi nii õudselt rögiseda ja karjuda, nagu oleks
ta... Õde ei teadnud isegi, mida see talle meenutas,
kuid Gary nägu tõi talle veel praegugi ebameeldivad
külmavärinad peale.
Noormehe suul vahutas sülg ning õde
pühkis selle ära.
Kuid nüüd ta magab, mõtles õde
rahunedes ja ohkas. Oleks teadnud, mida siin kõike näha
saab, siis poleks iialgi siia tööle tulnud! Aga, noh,
selle-eest on, mida kodus Dickile rääkida. Siis saab
koos naerdagi, mõtles ta ning astus palatist välja.
Kuid mingi ebameeldiv tunne jäi tema
sisemusse püsima veel kauaks.
Gary avas aeglaselt silmad. Palatis oli
hämar, seintel mängisid veripunased loojuva päikese
kiired. Aken oli suletud, kuid õhk ruumis oli värske.
Gary vaatas lakke. Praegu tundis ta
ennast tunduvalt paremini, tema kehas oli juba piisavalt
jõudu liigutamiseks - uni oli hästi mõjunud.
Talle meenus operatsioon, kuid see ei
vapustanud teda enam. Ta oli täiesti maha rahunenud.
Nüüd sai ta vähemalt aru, kuidas ta siia sattus.
Operatsioon... Õudusunenägu nägi ta nähtavasti liigse
närvipinge pärast, mida ta oli pidanud viimasel ajal
kannatama. Ega surma ja operatsioone iga päev näha ei
saa.
Kõik oli vaikne.
"Gary? Oled sa ärganud?"
küsis järsku mingi metalse kõlaga hääl kusagil
lähedal ning Gary võpatas.
Ta ajas ennast istuli ja vaatas ringi.
Palat oli täiesti tühi.
Kuradi nali see vell on! Viirastusi
kuulen või! Ta laskus väsinult pikali tagasi.
"See ei ole mingi nali,"
ütles hääl jälle ning Gary kargas ehmunult istuli. Ta
ei saanud eksida! Keegi rääkis temaga!
Ent palat oli tühi.
"Kes see on?" küsis Gary
vaikselt, tundes isegi, et tema küsimus kõlab rumalalt.
Kuid keegi pidi ju see olema, kes temaga rääkis!
"Sa tead, kes ma olen
Gary..." ütles hääl. Ta rääkis õrna iiri
aktsendiga. Gary vaatas ehmunult ringi: "Ma olen osa
sinust, see, mille nimel sa siin oledki... Ma olen sinu
Kapsel."
Mis rumalus see on! mõtles Gary. Mis
kuradima kapsel? Kas nad siin haiglas püüavad kõiki
patsiente hulluks ajada? Kusagil peab olema kõlar...
"Siin pole mingit kõlarit, Gary,
ära ole rumal. Ma olen sinu sees ja räägin
sinuga läbi sinu enda keha..."
"Ärge lollitage mind! Mis naljad
need on! Keerake see makk välja, kurat võtaks!..."
"Ära lõuga!" röögatas
hääl. "Oled sa loll või mis sul viga on! Sulle on
selgelt öeldud, et mina olen Kapsel ja asun sinu
sisemuses maksa küljes! Ning räägin sinuga läbi sinu
enda."
Gary vaatas ringi nagu nurka aetud
metsloom. Tema silmis oli hirm.
väike vaskse läikega metallkapsel,
mis kadus pintsettide vahel lina taha
"Kuidas?..." suutis ta endast
lõpuks välja suruda. Järsku tekkis tal õudne tunne,
et mitte keegi ei lollita teda, vaid see on tõepoolest
nii. Temaga tõesti rääkis see kuradi
Kapsel.
"Ma olen sinu organismis
ühendatud selgroo külge, mille läbi olen võimeline
osasid sinu närve juhtima. Meie inimesed tulistasid
sind, mind pandi seejärel sinu sisse operatsiooni
käigus ning minu ülesanne on juhtida sinu
tegevust."
"Misasja?" küsis Gary
vaikselt.
"Sa kuulsid, mis ma
ütlesin..."
|