Kapsel (4)
Jumal, mis!... Ju-umal! Gary laup kattus higiga, tema sisemus tõmbles. Külm metallitükk muutus järsku kuumaks nagu lihapraadimise varras, tõmbas ennast väikeste teravate jäsemetega vastu suuremat elundit ning järgmisel hetkel sulas Gary kehaga ühte.
"Korras... Õde..." Kandikule langesid verised pintsetid. "Ulatage nõel."
Gary karjus ja rabeles, kuid sel hetkel avas ta silmad ning nägi ennast jälle oma palatis. Aknast paistis sisse juulipäike, väljast kostsid summutatud tänavahelid.
Gary kõrval seisis noor heledajuukseline haiglaõde. Ta hoidis värisevates kätes süstalt, mille nõel oli juba Gary käes, ning surus viimased tilgad rahustit noormehe kehasse. Seejärel tõmbas ta nõela välja ja tõusis püsti. Ta pani süstla öökapi peal olevale kandikule ning heitis argliku pilgu Garyle. Nähes, et noormees vaatab teda vaikides, ta võpatas.
"Te... Ma ei teadnud, et teiega on... Et te ei maga."
"Kas... ma magasin?" küsis Gary vaevukuuldavalt. Tema pea huugas, kõik liikmed valutasid, kehas oli raske väsimus. Hapnikutoru oli suust välja kukkunud, kogu keha kattis külm higi.
"Te nägite vist... halba und..."
"Nähtavasti..." Gary silmad hakkasid kinni vajuma. "Öelge, mis minuga... tehti?"
Kuid sel hetkel hakkas õe nägu tema silme ees virvendama ning hetke pärast kadus pimedusse.
"Teile..." alustas õde, kuid nähes, et Gary on unne vajunud, jäi vait. Ta seisis tema voodi ees, mõeldes, kuidas nii kena noormees võis hetk tagasi nii õudselt rögiseda ja karjuda, nagu oleks ta... Õde ei teadnud isegi, mida see talle meenutas, kuid Gary nägu tõi talle veel praegugi ebameeldivad külmavärinad peale.
Noormehe suul vahutas sülg ning õde pühkis selle ära.
Kuid nüüd ta magab, mõtles õde rahunedes ja ohkas. Oleks teadnud, mida siin kõike näha saab, siis poleks iialgi siia tööle tulnud! Aga, noh, selle-eest on, mida kodus Dickile rääkida. Siis saab koos naerdagi, mõtles ta ning astus palatist välja.
Kuid mingi ebameeldiv tunne jäi tema sisemusse püsima veel kauaks.
Gary avas aeglaselt silmad. Palatis oli hämar, seintel mängisid veripunased loojuva päikese kiired. Aken oli suletud, kuid õhk ruumis oli värske.
Gary vaatas lakke. Praegu tundis ta ennast tunduvalt paremini, tema kehas oli juba piisavalt jõudu liigutamiseks - uni oli hästi mõjunud.
Talle meenus operatsioon, kuid see ei vapustanud teda enam. Ta oli täiesti maha rahunenud. Nüüd sai ta vähemalt aru, kuidas ta siia sattus. Operatsioon... Õudusunenägu nägi ta nähtavasti liigse närvipinge pärast, mida ta oli pidanud viimasel ajal kannatama. Ega surma ja operatsioone iga päev näha ei saa.
Kõik oli vaikne.
"Gary? Oled sa ärganud?" küsis järsku mingi metalse kõlaga hääl kusagil lähedal ning Gary võpatas.
Ta ajas ennast istuli ja vaatas ringi. Palat oli täiesti tühi.
Kuradi nali see vell on! Viirastusi kuulen või! Ta laskus väsinult pikali tagasi.
"See ei ole mingi nali," ütles hääl jälle ning Gary kargas ehmunult istuli. Ta ei saanud eksida! Keegi rääkis temaga!
Ent palat oli tühi.
"Kes see on?" küsis Gary vaikselt, tundes isegi, et tema küsimus kõlab rumalalt. Kuid keegi pidi ju see olema, kes temaga rääkis!
"Sa tead, kes ma olen Gary..." ütles hääl. Ta rääkis õrna iiri aktsendiga. Gary vaatas ehmunult ringi: "Ma olen osa sinust, see, mille nimel sa siin oledki... Ma olen sinu Kapsel."
Mis rumalus see on! mõtles Gary. Mis kuradima kapsel? Kas nad siin haiglas püüavad kõiki patsiente hulluks ajada? Kusagil peab olema kõlar...
"Siin pole mingit kõlarit, Gary, ära ole rumal. Ma olen sinu sees ja räägin sinuga läbi sinu enda keha..."
"Ärge lollitage mind! Mis naljad need on! Keerake see makk välja, kurat võtaks!..."
"Ära lõuga!" röögatas hääl. "Oled sa loll või mis sul viga on! Sulle on selgelt öeldud, et mina olen Kapsel ja asun sinu sisemuses maksa küljes! Ning räägin sinuga läbi sinu enda."
Gary vaatas ringi nagu nurka aetud metsloom. Tema silmis oli hirm.
väike vaskse läikega metallkapsel, mis kadus pintsettide vahel lina taha
"Kuidas?..." suutis ta endast lõpuks välja suruda. Järsku tekkis tal õudne tunne, et mitte keegi ei lollita teda, vaid see on tõepoolest nii. Temaga tõesti rääkis see kuradi Kapsel.
"Ma olen sinu organismis ühendatud selgroo külge, mille läbi olen võimeline osasid sinu närve juhtima. Meie inimesed tulistasid sind, mind pandi seejärel sinu sisse operatsiooni käigus ning minu ülesanne on juhtida sinu tegevust."
"Misasja?" küsis Gary vaikselt.
"Sa kuulsid, mis ma ütlesin..."