Kapsel(5)
"Oot-oot, kuulsin küll!"
käratas Gary ägestudes. Tema oimukohtades hakkas
tuksuma veresoon, pea valutas. "Mis kuradi
juhtimine? Mis lollus see on? Sa hakkad mind juhtima? Kes
kuradi sina! Kes seda nalja räägib? Lülitage see
sigadus välja!" karjus ta ukse poole.
Gary hingeldas. Üha sügavamale
jõudis arusaam, et temas on Kapsel, kelle vastu
ta ei suuda mitte midagi teha. Isegi mitte kõrvu kinni
suruda, et mitte kuulda seda häält.
"Meid ei huvita, mis sina sellest
arvad, Gary," ütles Kapsel nagu kahetsevalt.
"Sa oled praegu Meie võimuses, nagu on juba mitmed
tuhanded inimesed üle planeedi ja sa ei saa enam sinna
midagi parata. Sind juhime Meie, sina oled
nüüdsest relv Meie käes..."
"Kele kuradi teie?"
"Ettevaatlimumalt, Gary! Talitse
oma keelt! Meie oleme need, kelle kohta sa ei pea midagi
teadma. Meie kohta ei tea mitte keegi mitte midagi, vaid
pühendatud isikud. Meid nimetatakse vabamüürlasteks ja
veel mitut moodi. Me oleme paljudel juhtivatel kohtadel
maailma poliitikas ja majanduses. Meie oleme need, kes
juhivad inimkonda. Mis sa arvad, et inimkond areneb
iseenesest? Et ta elaks veel oma tarbimise seaduste
järgi, kui poleks kedagi, kes paneks tema hävitustele
piiri? Lollus, mõistad, lollus! Nad oleks juba ammu surnud!"
Kapsli hääl muutus üleliia valjuks
ning Gary vaatas valutavate silmadega ukse poole,
oodates, et keegi astub sisse. Kuid mitte keegi ei
tulnud.
"Kui inimene juhiks ise enda
tegevust," jätkas Kapsel, "sööks ta ennast
peagi rasvaseks nagu siga ja sureks oma väljaheidete
sees, sest kõik, mis võimalik, oleks tema poolt juba
ammu ära tarbitud või lihtsalt äöra rikutud. Inimene
on täitmatu siga ja ahnuse kehastus, kuigi mitte keegi
ei taha seda tunnistada!"
Kapsel jäi hetkeks vait.
"Ära vaatagi ukse poole, mitte
keegi ei tule siia. Ainult sina kuuled mind... Meie
võimuses on palju organisatsioone ja inimesi ning
peaaegu keegi neist ei tea, et nad töötavad Meie heaks.
Nad on vaid kohustatud täitma Meie koostatud seadusi ja
kui nad ei tee seda, siis nad likvideeritakse. Inimesed
on vaid robotid Meie käes, sest nad sõltuvad Meie
pakutavast "vabadusest" - rahast. Meie oleme
need, kes piiravad inimesi, ja sina oled nüüdsest osa
Meist, koos sellega kaasnevate kohustustega."
Nad vaikisid. Gary' sisemuses lõhenes
kaheks: üks karjus, et see kõik on lollus ja Gary
tahtis seda uskuda, kuid teine osa andis vaikselt, kuid
selgelt tunda, et see on tõde, mida ta kuuleb. Tema peas
pulseeris tuim valu ning ta haaras kätega juustest
kinni.
Ta küsis väriseva häälega:
"Kas te kontrollite... minu
keha?"
"Peaaegu. Sa oled peaaegu Meie
võimuses, kuid varsti oled täielikult. See juhtub väga
varsti, küll sa näed. See juhtub siis, kui Me hõivame
lõplikult sinu närvisüsteemi ja aju. Siis oled sa
lõplikult Meie liige..."
Järsku hakkas terav valu tuksuma naba
piirkonnas. Gary' laubale veeresid suured higitilgad ja
kätesse ilmus värin. Ei! kordas ta endamisi, ei, ei!
Kuid miski vastas talle vaikselt ja kindlalt
"Jaa!" Ta vaatas hirmunult ringi, tundes enda
peale vajuvat rasket betoonseina, mille alla ta
paratamatult jääb, ning hakkas karjuma. Ta karjus
hüsteeriliselt; ta nuttis, rebides juukseid enda peas,
ning tundis sisemuses Kapsli liigutamist. Nagu roniks
keegi mööda tema selgroogu külmade kombitsate abil
edasi-tagasi.
"Ole vait!" karjus talle
Kapsel, kuid Gary ei suutnud peatuda. "Ole vait, sa
idioot, sa ajad kogu rahva kokku!"
Koridorist kostsid kiiresti lähenevad
sammud. Palati uks avanes ning sisse astus vanema näoga
haiglaõde. Tema hallid juuksed ääristasid korraliku
soenguga ümarat nägu.
"Mis juhtus?" küsis ta
erutatult, nähes Gary't. "Mis juhtus? Kas teil on
paha? Rahunege, ma toon teile kohe rohtu."
Kuid sel hetkel juhtus midagi
ootamatut. Gary rahunes järsku maha. Mingi tugev pinge
kõverdas tema mõttetöö kokku nagu vana räpase
ajalehe, surudes isegi valu tagasi, ning ta tundis, et
keha väljub tema kontrolli alt.
Gary pühkis aeglaselt ja kuidagi
kohmakalt pisarad ära ning tõstis uduse, kuid täiesti
rahuliku pilgu õe otsa.
"Mul ei ole midagi viga,"
ütles ta monotoonse häälega. "Kõik on korras.
Rohtu pole vaja. Ma tunnen ennast täiesti hästi.
Tütarlaps tuli meelde. Andke andeks, et ma teid
tülitasin."
Õde vaatas teda imestunult. Ta seisis
arusaamatult palati keskel, kehitas siis õlgu,
pomisedes: "Kuidas soovite...", ning astus
ruumist välja.
"Nüüd sa saad aru, mis tähendab
kontroll sinu üle?" küsis Kapsel, kui sammud
eemaldusid mööda koridori. "Meie otsustame,
mida sa pead rääkima ja mida tegema."
"Kas sa laseks mul praegu
puhata," ütles Gary vaikselt, vajudes pikali.
Pinge, mis tekkis, kui sisse astus õde, kadus
vähehaaval. Kapsli mõju andis pikkamisi järgi. Peas
hakkas jälle valuna tuksuma veresoon. Gary' keha läks
jälle tema käsutusse ning ta tundis ennast täiesti
kurnatuna.
"Puhka. Varsti oleme Me nii
võimsad, et sa ei pea enam midagi tegema, Meie teeme
kõik sinu eest. Praegu on aga Meil selleks veel liiga
vähe energiat ja potentsiaali."
|