Kapsel(5)

"Oot-oot, kuulsin küll!" käratas Gary ägestudes. Tema oimukohtades hakkas tuksuma veresoon, pea valutas. "Mis kuradi juhtimine? Mis lollus see on? Sa hakkad mind juhtima? Kes kuradi sina! Kes seda nalja räägib? Lülitage see sigadus välja!" karjus ta ukse poole.

Gary hingeldas. Üha sügavamale jõudis arusaam, et temas on Kapsel, kelle vastu ta ei suuda mitte midagi teha. Isegi mitte kõrvu kinni suruda, et mitte kuulda seda häält.

"Meid ei huvita, mis sina sellest arvad, Gary," ütles Kapsel nagu kahetsevalt. "Sa oled praegu Meie võimuses, nagu on juba mitmed tuhanded inimesed üle planeedi ja sa ei saa enam sinna midagi parata. Sind juhime Meie, sina oled nüüdsest relv Meie käes..."

"Kele kuradi teie?"

"Ettevaatlimumalt, Gary! Talitse oma keelt! Meie oleme need, kelle kohta sa ei pea midagi teadma. Meie kohta ei tea mitte keegi mitte midagi, vaid pühendatud isikud. Meid nimetatakse vabamüürlasteks ja veel mitut moodi. Me oleme paljudel juhtivatel kohtadel maailma poliitikas ja majanduses. Meie oleme need, kes juhivad inimkonda. Mis sa arvad, et inimkond areneb iseenesest? Et ta elaks veel oma tarbimise seaduste järgi, kui poleks kedagi, kes paneks tema hävitustele piiri? Lollus, mõistad, lollus! Nad oleks juba ammu surnud!"

Kapsli hääl muutus üleliia valjuks ning Gary vaatas valutavate silmadega ukse poole, oodates, et keegi astub sisse. Kuid mitte keegi ei tulnud.

"Kui inimene juhiks ise enda tegevust," jätkas Kapsel, "sööks ta ennast peagi rasvaseks nagu siga ja sureks oma väljaheidete sees, sest kõik, mis võimalik, oleks tema poolt juba ammu ära tarbitud või lihtsalt äöra rikutud. Inimene on täitmatu siga ja ahnuse kehastus, kuigi mitte keegi ei taha seda tunnistada!"

Kapsel jäi hetkeks vait.

"Ära vaatagi ukse poole, mitte keegi ei tule siia. Ainult sina kuuled mind... Meie võimuses on palju organisatsioone ja inimesi ning peaaegu keegi neist ei tea, et nad töötavad Meie heaks. Nad on vaid kohustatud täitma Meie koostatud seadusi ja kui nad ei tee seda, siis nad likvideeritakse. Inimesed on vaid robotid Meie käes, sest nad sõltuvad Meie pakutavast "vabadusest" - rahast. Meie oleme need, kes piiravad inimesi, ja sina oled nüüdsest osa Meist, koos sellega kaasnevate kohustustega."

Nad vaikisid. Gary' sisemuses lõhenes kaheks: üks karjus, et see kõik on lollus ja Gary tahtis seda uskuda, kuid teine osa andis vaikselt, kuid selgelt tunda, et see on tõde, mida ta kuuleb. Tema peas pulseeris tuim valu ning ta haaras kätega juustest kinni.

Ta küsis väriseva häälega:

"Kas te kontrollite... minu keha?"

"Peaaegu. Sa oled peaaegu Meie võimuses, kuid varsti oled täielikult. See juhtub väga varsti, küll sa näed. See juhtub siis, kui Me hõivame lõplikult sinu närvisüsteemi ja aju. Siis oled sa lõplikult Meie liige..."

Järsku hakkas terav valu tuksuma naba piirkonnas. Gary' laubale veeresid suured higitilgad ja kätesse ilmus värin. Ei! kordas ta endamisi, ei, ei! Kuid miski vastas talle vaikselt ja kindlalt "Jaa!" Ta vaatas hirmunult ringi, tundes enda peale vajuvat rasket betoonseina, mille alla ta paratamatult jääb, ning hakkas karjuma. Ta karjus hüsteeriliselt; ta nuttis, rebides juukseid enda peas, ning tundis sisemuses Kapsli liigutamist. Nagu roniks keegi mööda tema selgroogu külmade kombitsate abil edasi-tagasi.

"Ole vait!" karjus talle Kapsel, kuid Gary ei suutnud peatuda. "Ole vait, sa idioot, sa ajad kogu rahva kokku!"

Koridorist kostsid kiiresti lähenevad sammud. Palati uks avanes ning sisse astus vanema näoga haiglaõde. Tema hallid juuksed ääristasid korraliku soenguga ümarat nägu.

"Mis juhtus?" küsis ta erutatult, nähes Gary't. "Mis juhtus? Kas teil on paha? Rahunege, ma toon teile kohe rohtu."

Kuid sel hetkel juhtus midagi ootamatut. Gary rahunes järsku maha. Mingi tugev pinge kõverdas tema mõttetöö kokku nagu vana räpase ajalehe, surudes isegi valu tagasi, ning ta tundis, et keha väljub tema kontrolli alt.

Gary pühkis aeglaselt ja kuidagi kohmakalt pisarad ära ning tõstis uduse, kuid täiesti rahuliku pilgu õe otsa.

"Mul ei ole midagi viga," ütles ta monotoonse häälega. "Kõik on korras. Rohtu pole vaja. Ma tunnen ennast täiesti hästi. Tütarlaps tuli meelde. Andke andeks, et ma teid tülitasin."

Õde vaatas teda imestunult. Ta seisis arusaamatult palati keskel, kehitas siis õlgu, pomisedes: "Kuidas soovite...", ning astus ruumist välja.

"Nüüd sa saad aru, mis tähendab kontroll sinu üle?" küsis Kapsel, kui sammud eemaldusid mööda koridori. "Meie otsustame, mida sa pead rääkima ja mida tegema."

"Kas sa laseks mul praegu puhata," ütles Gary vaikselt, vajudes pikali. Pinge, mis tekkis, kui sisse astus õde, kadus vähehaaval. Kapsli mõju andis pikkamisi järgi. Peas hakkas jälle valuna tuksuma veresoon. Gary' keha läks jälle tema käsutusse ning ta tundis ennast täiesti kurnatuna.

"Puhka. Varsti oleme Me nii võimsad, et sa ei pea enam midagi tegema, Meie teeme kõik sinu eest. Praegu on aga Meil selleks veel liiga vähe energiat ja potentsiaali."