Matt Barker (Kapsel)           järgmine lk
        

Kapsel(6)

Gary ei öelnud midagi. Ta sulges silmad, millesse ilmusid jälle pisarad, ning lõdvestus. Ta tahtis kangesti uinuda, tema pea valutas ja liikmetes tundis ta tugevat väsimust nagu pärast pikka jooksu. Nagu oleks keegi temast kogu energia välja imenud.

Kuid magama õnnestus tal jääda alles kahe tunni pärast.

3

Peaarst doktor Carlton ja noor praktikant Ruth Staunton istusid Carltoni kabinetis ja vestlesid. Carlton, suurte mõõtmetega, tumepunaseks värvitud juustega ja lihava näoga umbes kuuekümneaastane proua istus oma laua taga, millel valitses eeskujulik kord, mida pidid järgima ka teised haigla töötajad. Tema täielik vastand Staunton oli pikkade ja saledate jalgadega, segamini aetud juuste ja kõhna kahvatu näoga noor neiu. Ta oli juba teist kuud praktikandi kohaga Londonderry linnahaiglas. Ta istus sirge seljaga Carltoni laua vastas toolil ja lehitses pabereid oma põlve peal.

"Temaga on muidu kõik korras," ütles Staunton. "Kuid ta on veel väga nõrk."

Ta lappas oma pabereid.

"Ta on küll jõudsasti paranenud... Näete, siin on tema analüüside tulemused..."

Carlton võttis lehed vastu ja heitis neile ükskõikse pilgu.

"Ei noh, seda jah..." ütles ta. "Tema ema helistas, tahtis teada, kuidas poisi enesetunne on ja millal teda näha saab..."

"Ah seda... Ma veel ei tea öelda, ta peab ikka üksinda mingi aja olema, sest teate, tal paistab olevat nagu mingi... šokiseisund. Ta näeb halbu unenägusid ja karjub unes. Ma olen seda mitu korda läbi palati ukse kuulnud ja andnud rahustit, aga mingi aja pärast on jälle kuulda, kuidas ta räägib kellegagi või teeb mingeid hääli. Aga üldiselt... on vist korras."

"Jah, huvitav. Te olete tema eest tublisti hoolt kandnud. Kui te niimoodi jätkate, siis ma usun, et saate kunagi ka täiskohaga tööle. Kohe kindlasti isegi, ma arvan."

"Aitäh... Kas see küsitlus oli siis nagu mingi... kontroll praktiseerivale õele?" küsis Staunton naeratades.

"Noh, peaaegu," vastas Carlton ning tema paksud huuled kõverdusid naeratuseks, kuigi silmad jäid tõsiseks, isegi külmaks. "Igal juhul on teie vastus maksimum palle väärt."

"Aitäh."

Libe nõid! mõtles Staunton püsti tõustes. Ta vältis peaarsti pilku, see ajas teda iiveldama. Carltoni kavalad silmad jälgisid iga tema liigutust.

Staunton astus kabinetist välja, kirudes endamisi kõiki haiglaid, patsiente ja eriti peaarste. Kui ta protokolli järgmise vahetuse õele laua peale viskas ja mantli selga tõmbas, et koju minna, tuli talle järsku pähe mõte hakata kiruma ka enda kunagist valikut hakata põetajaõeks. Kui rumal ta siis oli! Kuid, vastas ta iseendale, kuidas võisin ma siis teada, et minu esimene ülemus on selline nõid ja patsient röögib öösiti oma palatis nagu hull. Ent iiveldus ei tahtnud kuidagi kaduda.

Ta ohkas alistunult, vaatas kella - oli juba peaaegu kesköö - ning läks koju, et puhata sellest neetud haiglast.

Gary ärkas vaiksete häälte peale. Ta praotas silmi ning nägi, et palati uks on lahti ning lävel seisab noor valges kitlis haiglaõde ja räägib kellegagi ukse taga. Õde hoidis käes mingeid pabereid. Ta heitis vahetevahel pilgu Gary poole.

Gary sulges silmad ja kuulatas.

"Jah, see on õudne," ütles ukse tagant summutatult naisehääl. Gary tundis selles ära vana haiglaõe. "Üle kahesaja hukkunu!"

Oota, kust kuhu ta lendas?"

"Kas sa siis tõesti ei ole sellest midagi kuulnud? Londonist Frankfurti. Sellise klassi lennukite hukkude tõenäosus on kord kümne aasta jooksul maksimaalselt."

"Ei, ma ei ole veel ajalehti lugeda jõudnud täna hommikul. Nii et kõik hukkusid? Kui õudne. Kakssada reisijat. Õudus!..."

"Rohkem kui kakssada!"

"Õudus!" kordas õde. "Nii ohtlikuks on elu nüüd muutunud, no mis sa ütled. Maailm läheks nagu hulluks. Mis seal siis juhtus, on juba teada?"

"Ah, sa ju tead, teooriaid on nagu alati üle äärte voolamas. Igaühel on oma versioon: pomm, terroriakt, meeskonna hooletus, lennuki tehniline viga... No sa mõistad, läheb aega, enne kui saab lõplikult teada ja siis kah aetakse otsad vette, nagu polekski midagi juhtunud!"

"Aga kakssada hukkunut!...!

"Muide, minu onutütre teine abikaasa oli kah seal peal. Ta lendas Frankfurti mingile füüsikute kongressile..."

"Kas tõesti!" Õde tõmbas sügavalt hinge. "Kui õudne... Oota, kuhu ta lendas?"

"Frankfurti. Kuule, ma pean minema, minu päev lõpeb, väsimus, sa mõistad. Lähen viskan protokolli Carltonile laua peale ja lähen puhkama. Hommikustes uudistes saab sellest rohkem kuulda."

"Nojah."

Sammud mööda koridori eemaldusid ning õde sulges vaikselt ukse. Ta läks aeglaselt akna juurde ning seisis paar minutit vaikides. Isegi tema hingamist ei olnud kuulda. Lõpuks tõmbas ta kardinad kärinal laiali. Ta vaatas Gary poole.

        
  Matt Barker (Kapsel)       järgmine lk