Kapsel(6)
Gary ei öelnud midagi. Ta sulges
silmad, millesse ilmusid jälle pisarad, ning lõdvestus.
Ta tahtis kangesti uinuda, tema pea valutas ja liikmetes
tundis ta tugevat väsimust nagu pärast pikka jooksu.
Nagu oleks keegi temast kogu energia välja imenud.
Kuid magama õnnestus tal jääda alles
kahe tunni pärast.
3
Peaarst doktor Carlton ja noor
praktikant Ruth Staunton istusid Carltoni kabinetis ja
vestlesid. Carlton, suurte mõõtmetega, tumepunaseks
värvitud juustega ja lihava näoga umbes
kuuekümneaastane proua istus oma laua taga, millel
valitses eeskujulik kord, mida pidid järgima ka teised
haigla töötajad. Tema täielik vastand Staunton oli
pikkade ja saledate jalgadega, segamini aetud juuste ja
kõhna kahvatu näoga noor neiu. Ta oli juba teist kuud
praktikandi kohaga Londonderry linnahaiglas. Ta istus
sirge seljaga Carltoni laua vastas toolil ja lehitses
pabereid oma põlve peal.
"Temaga on muidu kõik
korras," ütles Staunton. "Kuid ta on veel
väga nõrk."
Ta lappas oma pabereid.
"Ta on küll jõudsasti
paranenud... Näete, siin on tema analüüside
tulemused..."
Carlton võttis lehed vastu ja heitis
neile ükskõikse pilgu.
"Ei noh, seda jah..." ütles
ta. "Tema ema helistas, tahtis teada, kuidas poisi
enesetunne on ja millal teda näha saab..."
"Ah seda... Ma veel ei tea öelda,
ta peab ikka üksinda mingi aja olema, sest teate, tal
paistab olevat nagu mingi... šokiseisund. Ta näeb halbu
unenägusid ja karjub unes. Ma olen seda mitu korda läbi
palati ukse kuulnud ja andnud rahustit, aga mingi aja
pärast on jälle kuulda, kuidas ta räägib kellegagi
või teeb mingeid hääli. Aga üldiselt... on vist
korras."
"Jah, huvitav. Te olete tema eest
tublisti hoolt kandnud. Kui te niimoodi jätkate, siis ma
usun, et saate kunagi ka täiskohaga tööle. Kohe
kindlasti isegi, ma arvan."
"Aitäh... Kas see küsitlus oli
siis nagu mingi... kontroll praktiseerivale õele?"
küsis Staunton naeratades.
"Noh, peaaegu," vastas
Carlton ning tema paksud huuled kõverdusid naeratuseks,
kuigi silmad jäid tõsiseks, isegi külmaks. "Igal
juhul on teie vastus maksimum palle väärt."
"Aitäh."
Libe nõid! mõtles Staunton püsti
tõustes. Ta vältis peaarsti pilku, see ajas teda
iiveldama. Carltoni kavalad silmad jälgisid iga tema
liigutust.
Staunton astus kabinetist välja,
kirudes endamisi kõiki haiglaid, patsiente ja eriti
peaarste. Kui ta protokolli järgmise vahetuse õele laua
peale viskas ja mantli selga tõmbas, et koju minna, tuli
talle järsku pähe mõte hakata kiruma ka enda kunagist
valikut hakata põetajaõeks. Kui rumal ta siis oli!
Kuid, vastas ta iseendale, kuidas võisin ma siis teada,
et minu esimene ülemus on selline nõid ja patsient
röögib öösiti oma palatis nagu hull. Ent iiveldus ei
tahtnud kuidagi kaduda.
Ta ohkas alistunult, vaatas kella - oli
juba peaaegu kesköö - ning läks koju, et puhata
sellest neetud haiglast.
Gary ärkas vaiksete häälte peale. Ta
praotas silmi ning nägi, et palati uks on lahti ning
lävel seisab noor valges kitlis haiglaõde ja räägib
kellegagi ukse taga. Õde hoidis käes mingeid pabereid.
Ta heitis vahetevahel pilgu Gary poole.
Gary sulges silmad ja kuulatas.
"Jah, see on õudne," ütles
ukse tagant summutatult naisehääl. Gary tundis selles
ära vana haiglaõe. "Üle kahesaja hukkunu!"
Oota, kust kuhu ta lendas?"
"Kas sa siis tõesti ei ole
sellest midagi kuulnud? Londonist Frankfurti. Sellise
klassi lennukite hukkude tõenäosus on kord kümne aasta
jooksul maksimaalselt."
"Ei, ma ei ole veel ajalehti
lugeda jõudnud täna hommikul. Nii et kõik hukkusid?
Kui õudne. Kakssada reisijat. Õudus!..."
"Rohkem kui kakssada!"
"Õudus!" kordas õde.
"Nii ohtlikuks on elu nüüd muutunud, no mis sa
ütled. Maailm läheks nagu hulluks. Mis seal siis
juhtus, on juba teada?"
"Ah, sa ju tead, teooriaid on nagu
alati üle äärte voolamas. Igaühel on oma versioon:
pomm, terroriakt, meeskonna hooletus, lennuki tehniline
viga... No sa mõistad, läheb aega, enne kui saab
lõplikult teada ja siis kah aetakse otsad vette, nagu
polekski midagi juhtunud!"
"Aga kakssada hukkunut!...!
"Muide, minu onutütre teine
abikaasa oli kah seal peal. Ta lendas Frankfurti mingile
füüsikute kongressile..."
"Kas tõesti!" Õde tõmbas
sügavalt hinge. "Kui õudne... Oota, kuhu ta
lendas?"
"Frankfurti. Kuule, ma pean
minema, minu päev lõpeb, väsimus, sa mõistad. Lähen
viskan protokolli Carltonile laua peale ja lähen
puhkama. Hommikustes uudistes saab sellest rohkem
kuulda."
"Nojah."
Sammud mööda koridori eemaldusid ning
õde sulges vaikselt ukse. Ta läks aeglaselt akna juurde
ning seisis paar minutit vaikides. Isegi tema hingamist
ei olnud kuulda. Lõpuks tõmbas ta kardinad kärinal
laiali. Ta vaatas Gary poole.
|