Kapsel (7)
Noormees avas silmad.
"Tere hommikust," ütles õde
ja naeratas, kuid Gary nägi tema silmis pisaraid. Tal
olid pikad ja sirged kahvatu kõrvitsa värvi juuksed
ning lumivalge nägu. Ei tilkagi
kosmeetikat. Tal oli seljas pikk valge kittel (vaid
natuke valgem kui tema nägu), mille varrukatest paistsid
kondised randmed ja peenikesed sõrmed. Rinna küljes oli
silt "Mary-Anne".
"Tere hommikust," pomises
Gary.
"Kuidas enesetunne täna on?"
küsis õde, avades oma mapi. Vaevunähtava liigutusega
pühkis ta pisarad silmist. Ta pani ette kitsa raamiga
prillid ja tõstis ootava pilgu Garyle.
"Ma ei tea... Hea. Haav valutab
ainult natuke ja pea kah, muidu pole viga."
"Kuidas uni oli? Kas te magasite
ennast ikka korralikult välja?"
"Enam-vähem... Aga mis
siis?"
"Ega midagi, kõigest
protokoll," õde näitas ükskõikselt lehtedele oma
käes. Kuid miski tema pilgus reetis teda. Gary ei
teadnud, mis, kuid tundis selgelt, et ta valetab.
"Öelge, kus ma olen?" küsis
Gary.
Õde vaatas talle imestunult otsa.
"Linnahaiglas."
"Aga..." Gary tahtis küsida,
kas see kuulub vabamüürlastele, kuid jäi viimasel
hetkel vait. Ta ei tohi sellest rääkida, sest koht ei
pruugi olla nende võimuses ja ega lihtne õde
seda vist teakski, kui oleks. Vaevalt, et ta on midagi nendest
kuulnudki; arvaks lihtsalt, et Gary on šoki tõttu
lollusi mõtlema hakanud. Tema järelepärimised aga ei
jääks nende poolt karistamata.
Selle asemel ta lausus: "Ma
sooviks tänaseid ajalehti näha, kui saab."
"Ma kardan, et ei saa. Eile oli...
Tähendab... Te ei tohi veel oma silmi koormata... Noh,
saate isegi aru." Ta tegi ebamäärase liigutuse
käega.
"Nojah."
Õde täitis vaikides protokolli.
Pastakas tema käes värises õrnalt ning mitu korda
tõmbas ta kirjutatud sõna närviliselt maha. Tundus,
nagu viibiks ta mõtteis kusagil eemal.
Võib-olla lennuõnnetuse juures,
mõtles Gary ja millegipärast hakkas tal sellest
Mary-Anne'ist kahju. Kui mõelda seebiooperite tasemel,
siis võib-olla tema enda peigmees lendas selle lennukiga
Frankfurti ja nüüd püüab ta ennast vaos hoida, et
mitte nutma puhkeda...
Tema peigmees lendas Frankfurti.
Gary vaatas õde ning järsku ta
küsis:
"Öelge, mis on teie... e-e...
noormehe nimi?"
Õde võpatas ja tõstis järsult oma
punased silmad tema peale.
"Miks te seda küsite?"
"Ega ta eile Frankfurti ei
lennanud?"
Mary-Ann vaatas talle pikalt vaikides
otsa. Ta ei liigutanud, tundus, et ta isegi ei hinga,
ainult tema pilk õgis Gary nägu.
Ning järsku puhkes ta nutma. Ta kattis
näo peenikeste lumivalgete kätega ning Gary nägi,
kuidas tema sõrmede vahelt voolasid pisarad. Paberid
kukkusid tema põlvede pealt põrandale. Ta nuttis ja
nuuksus, tema õlad värisesid õrnalt, kuid minuti
pärast võttis ta ennast kokku. Ta pühkis pisarad
kangekaelselt nuuksumist maha surudes ära ja tõmbas
hinge. Siis korjas paberid põrandalt üles ja vaatas
Gary'le otsa.
"Kust te teadsite?" küsis ta
vaikselt, uurides noormehe nägu selgineva pilguga.
Gary võpatas. Ta tundis järsku, et ei
teadnudki, miks ta seda arvas. Nagu oleks lihtsalt
selline tunne olnud. Või keegi seda öelnud. Tema
sisemuses. Gary hoidis hetke hinge kinni.
"Ma ei tea..." vastas ta
lõpuks. "Tekkis selline tunne."
"Jah, ta lendas tõesti
Saksamaale, kuid minu arvates rääkis ta mulle, et
lendab Münchenisse." Mary-Ann kritseldas
närviliselt veel paar sõna protokolli, pistis siis
lehed vihaselt oma mappi ning pomisedes, et täidab need
valvelauas, astus kiiresti palatist välja.
Gary saatis teda pilguga ning kui ta
välja astus, sulges silmad. Lennuõnnetus... Kakssada
inimest...
"Need olid rasvased sead, aga
mitte inimesed," kuulis Gary häält, kuid ei avanud
silmi. Ta isegi ei võpatanud. "Nende hulgas oli
vaid väike osa turiste, enamik olid pankurid,
suurärimehed, nii-öelda finantseliit - kõik, kelle
tõttu meie planeet ja inimkond on ohus. See õnnetus oli
meie organiseeritud, paari päeva pärast töötatakse
välja uus versioon, mille kohaselt lennukis oli pomm.
Lennufirma maine jääb kahjustamata. Meie inimesed
kannavad selle eest hoolt. Need ei olnud juhuslikud
reisijad, me ei tee midagi juhuslikult. Kõik pardal
viibinud olid üleliigsed, igaühel neist oma kuritegu
inimkonna vastu..."
"Mis kuritegu oli Mary-Anne'i
noormehel?"
"Ta oli inglane."
Gary võpatas ning avas silmad.
"Mis see tähendab, kurat?"
küsis ta vihaselt.
"Inglased on kõige allakäinum
rahvas siinilmas, koos teiste tööstusriikide
rahvastega. Kuid teie süü on suurem. Teie rõhute teisi
rahvaid: iirlasi, šotlasi, ueilslasi ja veel
paljusid. Te surute oma usku siin, Ulsteris peale!
Inglased on kõige suuremad kurjategijad maailma
ajaloos!"
|