Kapsel (7)
Noormees avas silmad.
"Tere hommikust," ütles õde ja naeratas, kuid Gary nägi tema silmis pisaraid. Tal olid pikad ja sirged kahvatu kõrvitsa värvi juuksed ning lumivalge nägu. Ei tilkagi kosmeetikat. Tal oli seljas pikk valge kittel (vaid natuke valgem kui tema nägu), mille varrukatest paistsid kondised randmed ja peenikesed sõrmed. Rinna küljes oli silt "Mary-Anne".
"Tere hommikust," pomises Gary.
"Kuidas enesetunne täna on?" küsis õde, avades oma mapi. Vaevunähtava liigutusega pühkis ta pisarad silmist. Ta pani ette kitsa raamiga prillid ja tõstis ootava pilgu Garyle.
"Ma ei tea... Hea. Haav valutab ainult natuke ja pea kah, muidu pole viga."
"Kuidas uni oli? Kas te magasite ennast ikka korralikult välja?"
"Enam-vähem... Aga mis siis?"
"Ega midagi, kõigest protokoll," õde näitas ükskõikselt lehtedele oma käes. Kuid miski tema pilgus reetis teda. Gary ei teadnud, mis, kuid tundis selgelt, et ta valetab.
"Öelge, kus ma olen?" küsis Gary.
Õde vaatas talle imestunult otsa.
"Linnahaiglas."
"Aga..." Gary tahtis küsida, kas see kuulub vabamüürlastele, kuid jäi viimasel hetkel vait. Ta ei tohi sellest rääkida, sest koht ei pruugi olla nende võimuses ja ega lihtne õde seda vist teakski, kui oleks. Vaevalt, et ta on midagi nendest kuulnudki; arvaks lihtsalt, et Gary on šoki tõttu lollusi mõtlema hakanud. Tema järelepärimised aga ei jääks nende poolt karistamata.
Selle asemel ta lausus: "Ma sooviks tänaseid ajalehti näha, kui saab."
"Ma kardan, et ei saa. Eile oli... Tähendab... Te ei tohi veel oma silmi koormata... Noh, saate isegi aru." Ta tegi ebamäärase liigutuse käega.
"Nojah."
Õde täitis vaikides protokolli. Pastakas tema käes värises õrnalt ning mitu korda tõmbas ta kirjutatud sõna närviliselt maha. Tundus, nagu viibiks ta mõtteis kusagil eemal.
Võib-olla lennuõnnetuse juures, mõtles Gary ja millegipärast hakkas tal sellest Mary-Anne'ist kahju. Kui mõelda seebiooperite tasemel, siis võib-olla tema enda peigmees lendas selle lennukiga Frankfurti ja nüüd püüab ta ennast vaos hoida, et mitte nutma puhkeda...
Tema peigmees lendas Frankfurti.
Gary vaatas õde ning järsku ta küsis:
"Öelge, mis on teie... e-e... noormehe nimi?"
Õde võpatas ja tõstis järsult oma punased silmad tema peale.
"Miks te seda küsite?"
"Ega ta eile Frankfurti ei lennanud?"
Mary-Ann vaatas talle pikalt vaikides otsa. Ta ei liigutanud, tundus, et ta isegi ei hinga, ainult tema pilk õgis Gary nägu.
Ning järsku puhkes ta nutma. Ta kattis näo peenikeste lumivalgete kätega ning Gary nägi, kuidas tema sõrmede vahelt voolasid pisarad. Paberid kukkusid tema põlvede pealt põrandale. Ta nuttis ja nuuksus, tema õlad värisesid õrnalt, kuid minuti pärast võttis ta ennast kokku. Ta pühkis pisarad kangekaelselt nuuksumist maha surudes ära ja tõmbas hinge. Siis korjas paberid põrandalt üles ja vaatas Gary'le otsa.
"Kust te teadsite?" küsis ta vaikselt, uurides noormehe nägu selgineva pilguga.
Gary võpatas. Ta tundis järsku, et ei teadnudki, miks ta seda arvas. Nagu oleks lihtsalt selline tunne olnud. Või keegi seda öelnud. Tema sisemuses. Gary hoidis hetke hinge kinni.
"Ma ei tea..." vastas ta lõpuks. "Tekkis selline tunne."
"Jah, ta lendas tõesti Saksamaale, kuid minu arvates rääkis ta mulle, et lendab Münchenisse." Mary-Ann kritseldas närviliselt veel paar sõna protokolli, pistis siis lehed vihaselt oma mappi ning pomisedes, et täidab need valvelauas, astus kiiresti palatist välja.
Gary saatis teda pilguga ning kui ta välja astus, sulges silmad. Lennuõnnetus... Kakssada inimest...
"Need olid rasvased sead, aga mitte inimesed," kuulis Gary häält, kuid ei avanud silmi. Ta isegi ei võpatanud. "Nende hulgas oli vaid väike osa turiste, enamik olid pankurid, suurärimehed, nii-öelda finantseliit - kõik, kelle tõttu meie planeet ja inimkond on ohus. See õnnetus oli meie organiseeritud, paari päeva pärast töötatakse välja uus versioon, mille kohaselt lennukis oli pomm. Lennufirma maine jääb kahjustamata. Meie inimesed kannavad selle eest hoolt. Need ei olnud juhuslikud reisijad, me ei tee midagi juhuslikult. Kõik pardal viibinud olid üleliigsed, igaühel neist oma kuritegu inimkonna vastu..."
"Mis kuritegu oli Mary-Anne'i noormehel?"
"Ta oli inglane."
Gary võpatas ning avas silmad.
"Mis see tähendab, kurat?" küsis ta vihaselt.
"Inglased on kõige allakäinum rahvas siinilmas, koos teiste tööstusriikide rahvastega. Kuid teie süü on suurem. Teie rõhute teisi rahvaid: iirlasi, šotlasi, ueilslasi ja veel paljusid. Te surute oma usku siin, Ulsteris peale! Inglased on kõige suuremad kurjategijad maailma ajaloos!"