Kapsel(8)
"Kas vabamüürlased olid
inglased?" küsis Gary sarkastiliselt.
"Pole sinu asi! Jäta see meelde, meie
määrame, mis siin on õige ja mis vale, ning meie
teeme kõik, et siin ilmas korda taastada. Ja sina
hakkad meid selles samuti aitama, pea meeles!"
"Käi põrgu, idioot!" Gary
hingeldas raskelt. Ta oli raevus. Need idioodid hakkavad
teda kamandama, raisad! Ta oleks enamgi karjunud
Kapslile, kuid järsku tekkis tal tunne, nagu oleks see
välja lülitunud ega kuuleks teda enam.
Gary tõmbas vilinal hinge ning
pööras teise külje. Ta püüdis rahuneda ja tundis,
kuidas sees miski liikus. Miski nagu püüdis midagi tema
sisemuses rajada.
Et haarata kontrolli tema üle.
Käigu põrgu! mõtles Gary ja virutas
endale kõigest jõust rusikaga kõhtu, nii et ta valust
konksu tõmbus.
4.
"Teie poeg paraneb, mr.
Anderton," ütles Carlton telefonitorusse,
klõpsutades teises käes pastakat. "Ta käib juba
haiglarõdul jalutamas, hingab värsket õhku. Sööb ta
kah üpris tublisti, kuid lõplikult ta veel terve ei
ole. Aga ta paraneb varsti."
Et Gary paranes, see oli tõsi, kuid
see, et tal oli "üpris" hea söögiisu, kiskus
vale poole. Ta üritas küll süüa, kuid isu ei olnud,
ning peeglisse vaadates nägi ta isegi, et on tunduvalt
kõhnemaks jäänud. Tema silmade alla olid ilmunud
tumedad ringid, põsed lohku vajunud, pilk kurnatud. Ent
arvutid olid tema toast koristatud ning ta elas juba
täiesti oma organismi jõul, kuigi alguses oli probleeme
tema närvide seisundiga. Carlton seletas seda esimese
operatsiooniga elus ning sellega kaasneva šokiga ja
käskis vabastada Gary arvutitest. Homme viiakse ta aga
üldse uude palatisse, et ta saaks vaheldust tunda.
Ja sellepärast võis Carlton öelda,
et mr. Andertoni poja paranemine on silmanähtav.
"Selge..." venitas Gary isa.
Carlton tahtis toru hargile panna, et jätkata aruande
kirjutamist juba teise sel kuul kopsuvähki surnud naise
kohta, kui Anderton küsis: "Aga kas tal on kõik
korras?"
"Jah, peaks olema. Söök on siin
hea, värske õhk..."
Ei, mitte seda..." Anderton tegi
pausi. Ta oli üldse mingi aeglane tüüp. Carlton
plõksutas pahaselt pastakat.
"Ma tahtsin öelda," ütles
Anderton aeglaselt, nagu kaalutledes oma sõnu,
"et... saate aru, teda siiski tulistati... Ta oli
surmasuus..."
"Seda ta veel ei jõudnud."
"Siiski.. On temaga kõik korras?
Ma mõtlen pead... Tähendab, kas ta saab edasi elada
normaalse... mmmm..." Anderton mõmises, valides
õiget sõna. "Normaalse elujõulise ja
töövõimelise inimesena?"
"Pea kohta ma ei julge midagi
lubada, ma ei ole psühhiaater. Kuid ma olen uurinud tema
haiguslugu ning ei ole sealt leidnud ühtegi kokkupuudet
närvisüsteemi töö häiretega. Enne seda õnnetust oli
ta igal juhul normaalne, praegu aga... noh, esialgu ei
ole veel mingeid kõrvalekaldumisi näha olnud."
"Kena..." Paistis, et
Anderton tahab toru hargile panna.
Ei, kui sa raiskad minu aega, mõtles
Carlton vihaselt, siis ära veel kipu toru ära panema!
Nüüd räägin ka mina natuke!
"Šoki elas ta ilusasti üle,
vähemalt füüsiliselt. Ainult see õmblus tema haava
kohal, seda ta kipub ülemäära puutuma, nagu..."
...nagu ei suudaks ta seda omaks
võtta, tahtis ta öelda, kuid jäi poole lause pealt
vait. Anderton ei pea teadma selliseid asju, nagu ei pea
ta teadma ka seda, et viimaste päevade jooksul on Garyga
tegelev praktikant Ruth Staunton hakanud tähele panema
noormehe käitumises mingit neurootilisust. See, et
noormees on kõhnaks jäänud, seda võis seletada tema
isu- ja nähtavasti ka unepuudusega, mille all on ta
Stauntoni sõnul kannatama hakanud. Ja see, et ta
pidevalt viib jutu oma armile, küsitledes selle
päritolu kohta...
Ent kõige halvem on see, et Gary
käitumine hakkas muutuma. Staunton püüdis alguses
selles ise selgusele jõuda, kuid lõpuks jõudis asi
siiski Carltoni kõrvu teise põetaja, Mary-Anne
Sillespie kaudu, kes leidis ühel hommikul Gary näolt
mitu sinikat, nagu oleks teda keegi öösel peksnud.
Hiljem kuulis Gillespie, kuidas Gary karjus oma toas,
ning tormates sisse, leidis poisi hingeldades voodil
lebamas. Ta peksis ennast rusikatega vastu nägu ning
tema ninast voolas veri. Veel kaks korda leiti Gary kehal
erinevates kohtades jälgi enese peksmisest, kuid
noormees ise keeldus seletamast. Ta vaid röögatas nende
peale:
"Mis see teie asi on!" Ning
lisas pärast vaikselt ja tigedalt: "Nagu te ise ei
teaks!.."
See oli tõesti imelik ja Carlton
kavatses Gary juurde psühholoogi kutsuda, kuid kogu aeg
tuli midagi ette. Kuid vanal Andertonil oli parem seda
mitte teada, ning Carlton vaikis.
Nähtavasti mõtles Anderton, et
Carlton on lõpetanud, ning ütles:
"Ega siis midagi, saatke talle
tervisi vanemate poolt ja kogu see värk... Noh, te
mõistate. Ma püüan kunagi veel kord helistada, et tema
endaga rääkida."
"Väga kena," ütles Carlton
ja tahtis juba toru ära panna, kuid Andertoni hääl
peatas ta.
|