Kapsel(8)

"Kas vabamüürlased olid inglased?" küsis Gary sarkastiliselt.

"Pole sinu asi! Jäta see meelde, meie määrame, mis siin on õige ja mis vale, ning meie teeme kõik, et siin ilmas korda taastada. Ja sina hakkad meid selles samuti aitama, pea meeles!"

"Käi põrgu, idioot!" Gary hingeldas raskelt. Ta oli raevus. Need idioodid hakkavad teda kamandama, raisad! Ta oleks enamgi karjunud Kapslile, kuid järsku tekkis tal tunne, nagu oleks see välja lülitunud ega kuuleks teda enam.

Gary tõmbas vilinal hinge ning pööras teise külje. Ta püüdis rahuneda ja tundis, kuidas sees miski liikus. Miski nagu püüdis midagi tema sisemuses rajada.

Et haarata kontrolli tema üle.

Käigu põrgu! mõtles Gary ja virutas endale kõigest jõust rusikaga kõhtu, nii et ta valust konksu tõmbus.

4.

"Teie poeg paraneb, mr. Anderton," ütles Carlton telefonitorusse, klõpsutades teises käes pastakat. "Ta käib juba haiglarõdul jalutamas, hingab värsket õhku. Sööb ta kah üpris tublisti, kuid lõplikult ta veel terve ei ole. Aga ta paraneb varsti."

Et Gary paranes, see oli tõsi, kuid see, et tal oli "üpris" hea söögiisu, kiskus vale poole. Ta üritas küll süüa, kuid isu ei olnud, ning peeglisse vaadates nägi ta isegi, et on tunduvalt kõhnemaks jäänud. Tema silmade alla olid ilmunud tumedad ringid, põsed lohku vajunud, pilk kurnatud. Ent arvutid olid tema toast koristatud ning ta elas juba täiesti oma organismi jõul, kuigi alguses oli probleeme tema närvide seisundiga. Carlton seletas seda esimese operatsiooniga elus ning sellega kaasneva šokiga ja käskis vabastada Gary arvutitest. Homme viiakse ta aga üldse uude palatisse, et ta saaks vaheldust tunda.

Ja sellepärast võis Carlton öelda, et mr. Andertoni poja paranemine on silmanähtav.

"Selge..." venitas Gary isa. Carlton tahtis toru hargile panna, et jätkata aruande kirjutamist juba teise sel kuul kopsuvähki surnud naise kohta, kui Anderton küsis: "Aga kas tal on kõik korras?"

"Jah, peaks olema. Söök on siin hea, värske õhk..."

Ei, mitte seda..." Anderton tegi pausi. Ta oli üldse mingi aeglane tüüp. Carlton plõksutas pahaselt pastakat.

"Ma tahtsin öelda," ütles Anderton aeglaselt, nagu kaalutledes oma sõnu, "et... saate aru, teda siiski tulistati... Ta oli surmasuus..."

"Seda ta veel ei jõudnud."

"Siiski.. On temaga kõik korras? Ma mõtlen pead... Tähendab, kas ta saab edasi elada normaalse... mmmm..." Anderton mõmises, valides õiget sõna. "Normaalse elujõulise ja töövõimelise inimesena?"

"Pea kohta ma ei julge midagi lubada, ma ei ole psühhiaater. Kuid ma olen uurinud tema haiguslugu ning ei ole sealt leidnud ühtegi kokkupuudet närvisüsteemi töö häiretega. Enne seda õnnetust oli ta igal juhul normaalne, praegu aga... noh, esialgu ei ole veel mingeid kõrvalekaldumisi näha olnud."

"Kena..." Paistis, et Anderton tahab toru hargile panna.

Ei, kui sa raiskad minu aega, mõtles Carlton vihaselt, siis ära veel kipu toru ära panema! Nüüd räägin ka mina natuke!

"Šoki elas ta ilusasti üle, vähemalt füüsiliselt. Ainult see õmblus tema haava kohal, seda ta kipub ülemäära puutuma, nagu..."

...nagu ei suudaks ta seda omaks võtta, tahtis ta öelda, kuid jäi poole lause pealt vait. Anderton ei pea teadma selliseid asju, nagu ei pea ta teadma ka seda, et viimaste päevade jooksul on Garyga tegelev praktikant Ruth Staunton hakanud tähele panema noormehe käitumises mingit neurootilisust. See, et noormees on kõhnaks jäänud, seda võis seletada tema isu- ja nähtavasti ka unepuudusega, mille all on ta Stauntoni sõnul kannatama hakanud. Ja see, et ta pidevalt viib jutu oma armile, küsitledes selle päritolu kohta...

Ent kõige halvem on see, et Gary käitumine hakkas muutuma. Staunton püüdis alguses selles ise selgusele jõuda, kuid lõpuks jõudis asi siiski Carltoni kõrvu teise põetaja, Mary-Anne Sillespie kaudu, kes leidis ühel hommikul Gary näolt mitu sinikat, nagu oleks teda keegi öösel peksnud. Hiljem kuulis Gillespie, kuidas Gary karjus oma toas, ning tormates sisse, leidis poisi hingeldades voodil lebamas. Ta peksis ennast rusikatega vastu nägu ning tema ninast voolas veri. Veel kaks korda leiti Gary kehal erinevates kohtades jälgi enese peksmisest, kuid noormees ise keeldus seletamast. Ta vaid röögatas nende peale:

"Mis see teie asi on!" Ning lisas pärast vaikselt ja tigedalt: "Nagu te ise ei teaks!.."

See oli tõesti imelik ja Carlton kavatses Gary juurde psühholoogi kutsuda, kuid kogu aeg tuli midagi ette. Kuid vanal Andertonil oli parem seda mitte teada, ning Carlton vaikis.

Nähtavasti mõtles Anderton, et Carlton on lõpetanud, ning ütles:

"Ega siis midagi, saatke talle tervisi vanemate poolt ja kogu see värk... Noh, te mõistate. Ma püüan kunagi veel kord helistada, et tema endaga rääkida."

"Väga kena," ütles Carlton ja tahtis juba toru ära panna, kuid Andertoni hääl peatas ta.