|
|
Kapsel(9)
"Ja veel, suur tänu, et te ta
päästsite, suur tänu!.."
"Pole tänu väärt.
Nägemiseni," ütles Carlton ning lõi toru kiiresti
hargile, et mitte kuulda, kuidas Anderton hakkab vastu
ajama ja õigustama oma kiidusõnu. "Mis te
nüüd!", "Tänu arstidele me
eksisteerime...", "Ta on minu ainuke
poeg..." Ei, seda Carlton ei tahtnud kuulda. Ta pidi
kirjutama aruannet kopsuvähki surnud naise haiguse
kulgemise kohta.
Ta vaatas hetke vaikivat telefonituru,
nagu kartes, et see võib temaga uuesti rääkima hakata,
heitis siis morni pilgu enda ees lebavatele surnud
patsiendi protokollidele ja ohkas. Ta võttis oma
käekotist kaks läikivas sinises paberis
šokolaadikommi, pistis ühe neist suhu ja asus aruande
kallale.
Ta ei mõeldnudki enam vana Andertoni
tänusõnadele, ei olnud neid peagi enam meeles Gary isal
endalgi. Meenusid nad alles siis, kui ta nädala pärast
oma kabinetis kurjutuslaua taga istudes ja kangeid prille
ninale sättides, et ajalehte lugema hakata, tõstis
telefonitoru ja kuulis neid saatuslikke sõnu, mis
rikkusid tema elu kuni lõpuni ära.
Õhtul toodi Garyle veel kord tablette,
mida ta pidi pärast sööki sisse võtma; seejärel
sulges õde lõplikult tema palati ukse. See oli juba uus
neiu - Jane. Mary-Anne oli kuhugi kadunud, Staunton
rääkis, et ta viidi üle haigla teise tiiba, kuid Gary
ei uskunud teda. Staunton oli samasugune kui kõik
teised, kes opereerisid Kapsli Garyle sisse. Ta lausa
tundis seda. Ning nemad likvideerisid (selles Gary samuti
ei kahelnud) Mary-Anne'i, sest tema üritas Garyt aidata,
kui Kapsel sundis teda ennast peksma. Peksma vereni,
peksma valusalt, et alistada ta. Kuid Gary ei olnud nõus
alistuma ning see ajas neid marru, ta tundis seda
läbi Kapsli.
Kapsel rääkis Garyga viimasel ajal
harva ja kogu aeg teatas, et tal on tegemist Gary keha
"töötlemisega". Gary ei teinud sellest välja
ja üritas Kapslit ignoreerida, kuid iga kord sundis
mingi jõud seestpoolt teda oma otsust murdma. Ta tundis
iga päevaga, et Kapsel muutub võimsamaks, kuid
sisemiselt jätkas ta vastupanu ja teadis, et see mõjub,
sest Kapsel hakkas teda selle eest piinama. Ja see oli
valus, väga valus, kuid Gary ei alistunud ja kordas
endale kogu aeg läbi hammaste, kui Kapsel sundis teda
ennast lööma:
"Ei saa!... Ei saa minust jagu! Ei
lase, raiped! Saatanad!.."
Gary istus rahulikult voodil, jalad
lina all (mis sai alles täna välja vahetatud, sest
eelmisel avastas Gary mingid kahtlased kollased laigud),
ning vaatas, kuidas õe vari kadus pärast hetkelist
kõhklust mattklaasiga ukse tagant.
Jälle tahtis ta oodata, et näha, kas
ma võtan tabletid sisse, mõtles Gary pahaselt, visates
rohu aknast välja.
Gary oli nüüd üle toodud uude
kahekohalisse palatisse, mille aknad avanesid väiksele
tänavale. Siit võis ta vaadata, kuidas naabermaja ees
muruplatsil mängisid pätakad jalgpalli, kuidas
punapäine ümara näoga neiu viis igal hommikul oma
kokkerspanieli pissile ning ükskord ta nägi isegi viie
iirlase ja kolme inglase vahelist kaklust. Isegi tema
avatud aknast oli kuulda, kuidas kaklejad sõimasid
teineteist erinevates keeltes, kuni lõpuks iirlased
löödi taganema ning nad kadusid ühte haavatud kaaslast
järel lohistades minema.
Gary seisis avatud akna ees, nautides
õhtust värsket õhku, ning puudutas siis õrnalt armi
särgi all. Jaa, mõtles ta, selle valge õmbluse järgi
jätavad tulevikus kõik minu tüdrukud mind meelde.
Ta sulges akna, litsudes selle kõvasti
kinni, ning laskus voodile. Tema jalad külmetasid
meeldivalt ja ta pistis nad kiiresti teki alla.
Ta võttis öökapilt Londoni Arsenali
jalgpalliklubi ajakirja eelmise numbri (muud midagi tal
lugeda ei lubatud) ja kobas käega pimeduses. Lõpuks
leidis ta lüliti, süütas tule põlema, et lugeda
natuke, ning... tardus paigale. Gary vaatas õudusest
pärani silmadega enda ette linale, millel lamas
süsimust roheliste helkivate silmadega kass. Tema kaela
ümber oli kaks valget ringi nagu omapärane karvadest
kee.
Kass ei nurrunud, vaid lebas rahulikult
Gary jalgadel, meenutades laipa. Kuid tema julmad
rohelised silmad vaatasid uurivalt Garyle otsa, nagu
üritaks teda hüpnotiseerida.
Kust ta siia sai? välgatas Gary peas.
Kuidas ta siia ronis, nii et ma seda ei tundnud?
Lõpuks sai ta endast jagu ja tõstis
ähvardavalt käe, et kassi ära peletada.
"Kõtt, kao minema!" Ta
üritas kassi lükata, kuid loom ei lasknud. Ta kargas
püsti ning põigates Gary käe eest kõrvale, hakkas
vihaselt susisema. Ta surus kõrvad peadligi ja paljastas
hambad, kuid maha ei hüpanud. Gary tundis selgelt,
kuidas ta vajutab linasse lohku tema jalgade vahel.
"Kuradi elukas, või et ajad veel
vastu, raibe!" Gary võttis kogu aeg silmadega kassi
jälgides põrandalt aeglaselt ajakirja ning tõstis
selle voodile. Ta tegi näo, nagu vaataks pilte, kuid
järsku virutas ilma hoogu võtmata sellega täiest
jõust vastu looma pead.
|
|
|