Kapsel(9)

"Ja veel, suur tänu, et te ta päästsite, suur tänu!.."

"Pole tänu väärt. Nägemiseni," ütles Carlton ning lõi toru kiiresti hargile, et mitte kuulda, kuidas Anderton hakkab vastu ajama ja õigustama oma kiidusõnu. "Mis te nüüd!", "Tänu arstidele me eksisteerime...", "Ta on minu ainuke poeg..." Ei, seda Carlton ei tahtnud kuulda. Ta pidi kirjutama aruannet kopsuvähki surnud naise haiguse kulgemise kohta.

Ta vaatas hetke vaikivat telefonituru, nagu kartes, et see võib temaga uuesti rääkima hakata, heitis siis morni pilgu enda ees lebavatele surnud patsiendi protokollidele ja ohkas. Ta võttis oma käekotist kaks läikivas sinises paberis šokolaadikommi, pistis ühe neist suhu ja asus aruande kallale.

Ta ei mõeldnudki enam vana Andertoni tänusõnadele, ei olnud neid peagi enam meeles Gary isal endalgi. Meenusid nad alles siis, kui ta nädala pärast oma kabinetis kurjutuslaua taga istudes ja kangeid prille ninale sättides, et ajalehte lugema hakata, tõstis telefonitoru ja kuulis neid saatuslikke sõnu, mis rikkusid tema elu kuni lõpuni ära.

Õhtul toodi Garyle veel kord tablette, mida ta pidi pärast sööki sisse võtma; seejärel sulges õde lõplikult tema palati ukse. See oli juba uus neiu - Jane. Mary-Anne oli kuhugi kadunud, Staunton rääkis, et ta viidi üle haigla teise tiiba, kuid Gary ei uskunud teda. Staunton oli samasugune kui kõik teised, kes opereerisid Kapsli Garyle sisse. Ta lausa tundis seda. Ning nemad likvideerisid (selles Gary samuti ei kahelnud) Mary-Anne'i, sest tema üritas Garyt aidata, kui Kapsel sundis teda ennast peksma. Peksma vereni, peksma valusalt, et alistada ta. Kuid Gary ei olnud nõus alistuma ning see ajas neid marru, ta tundis seda läbi Kapsli.

Kapsel rääkis Garyga viimasel ajal harva ja kogu aeg teatas, et tal on tegemist Gary keha "töötlemisega". Gary ei teinud sellest välja ja üritas Kapslit ignoreerida, kuid iga kord sundis mingi jõud seestpoolt teda oma otsust murdma. Ta tundis iga päevaga, et Kapsel muutub võimsamaks, kuid sisemiselt jätkas ta vastupanu ja teadis, et see mõjub, sest Kapsel hakkas teda selle eest piinama. Ja see oli valus, väga valus, kuid Gary ei alistunud ja kordas endale kogu aeg läbi hammaste, kui Kapsel sundis teda ennast lööma:

"Ei saa!... Ei saa minust jagu! Ei lase, raiped! Saatanad!.."

Gary istus rahulikult voodil, jalad lina all (mis sai alles täna välja vahetatud, sest eelmisel avastas Gary mingid kahtlased kollased laigud), ning vaatas, kuidas õe vari kadus pärast hetkelist kõhklust mattklaasiga ukse tagant.

Jälle tahtis ta oodata, et näha, kas ma võtan tabletid sisse, mõtles Gary pahaselt, visates rohu aknast välja.

Gary oli nüüd üle toodud uude kahekohalisse palatisse, mille aknad avanesid väiksele tänavale. Siit võis ta vaadata, kuidas naabermaja ees muruplatsil mängisid pätakad jalgpalli, kuidas punapäine ümara näoga neiu viis igal hommikul oma kokkerspanieli pissile ning ükskord ta nägi isegi viie iirlase ja kolme inglase vahelist kaklust. Isegi tema avatud aknast oli kuulda, kuidas kaklejad sõimasid teineteist erinevates keeltes, kuni lõpuks iirlased löödi taganema ning nad kadusid ühte haavatud kaaslast järel lohistades minema.

Gary seisis avatud akna ees, nautides õhtust värsket õhku, ning puudutas siis õrnalt armi särgi all. Jaa, mõtles ta, selle valge õmbluse järgi jätavad tulevikus kõik minu tüdrukud mind meelde.

Ta sulges akna, litsudes selle kõvasti kinni, ning laskus voodile. Tema jalad külmetasid meeldivalt ja ta pistis nad kiiresti teki alla.

Ta võttis öökapilt Londoni Arsenali jalgpalliklubi ajakirja eelmise numbri (muud midagi tal lugeda ei lubatud) ja kobas käega pimeduses. Lõpuks leidis ta lüliti, süütas tule põlema, et lugeda natuke, ning... tardus paigale. Gary vaatas õudusest pärani silmadega enda ette linale, millel lamas süsimust roheliste helkivate silmadega kass. Tema kaela ümber oli kaks valget ringi nagu omapärane karvadest kee.

Kass ei nurrunud, vaid lebas rahulikult Gary jalgadel, meenutades laipa. Kuid tema julmad rohelised silmad vaatasid uurivalt Garyle otsa, nagu üritaks teda hüpnotiseerida.

Kust ta siia sai? välgatas Gary peas. Kuidas ta siia ronis, nii et ma seda ei tundnud?

Lõpuks sai ta endast jagu ja tõstis ähvardavalt käe, et kassi ära peletada.

"Kõtt, kao minema!" Ta üritas kassi lükata, kuid loom ei lasknud. Ta kargas püsti ning põigates Gary käe eest kõrvale, hakkas vihaselt susisema. Ta surus kõrvad peadligi ja paljastas hambad, kuid maha ei hüpanud. Gary tundis selgelt, kuidas ta vajutab linasse lohku tema jalgade vahel.

"Kuradi elukas, või et ajad veel vastu, raibe!" Gary võttis kogu aeg silmadega kassi jälgides põrandalt aeglaselt ajakirja ning tõstis selle voodile. Ta tegi näo, nagu vaataks pilte, kuid järsku virutas ilma hoogu võtmata sellega täiest jõust vastu looma pead.