III. Vanake
Ta kadus nende silmist igaveseks. Ta
lülitus kuuendasse vööndisse.
Pimedus rändas tagasi sinna, kus
vanake oleks pidanud asuma. Kuid teda polnud.
"Ilmselt on ta mõnes teises
vööndis," otsustas Pimedus ja käis läbi kõik
vööndid, välja arvatud viieteistkümnes, kus valgus
puudus täielikult. Aukartust meenutava tundega, kuna
ilmselgelt võis Vanake olla vaid viieteistkümnendas,
läks ta sinna ja kutsus.
Möödus terve vaikuseperiood. siis
Vanake vastas, mõtetes kumisemas lõpmatu väsimus.
"Jah, mu laps; kes mind
kutsub?"
"See olen mina, Pimedus, keda
Sädemeke sulle umbes viiskümmend miljonit aastat tagasi
tutvustas." ebakindel, seletamatu tunne nagu
kustumatu kurbus vajus tema üle.
"Ma otsisin sind kuuendast,"
jätkas Pimedus rutakalt sõnu valides, "aga ma ei
lootnud sind siit leida, üksi sellises kohas, kus pole
mingit valgust."
"Ma olen vaatamisest väasinud, mu
poeg. Ma olen liiga kaua elanud. Olen mõtlemisest ja
jälgimusest väsinud. Olen kurb."
Pimedus püsis liikumatult, julgemata
katkestada selle uskumatult iidse olendi veidrat mõtet.
Ta söandas tagasihoidlikult märkida:" Mina olen
jälle mängimisest väsinud, Vanake, väsinud mitte
midagi tegemisest. Ma tahaksin korda saata midagi
sellist, millest oleks kasu. Sellepärast tulin ma sinu
juurde, et esitada sulle kolm küsinudt, millele ma tahan
vastust."
Vanake liigatas rahutult."Ütle
oma küsimused."
"Ma tahan teada elu
kohta."Vanakese külaline kõhkles närviliselt ning
jätkas siis. "Sellel on eesmärk, ma tean, ja ma
tahan seda eesmärki tundma õppida. see on mu esimene
küsinus."
"Aga miks, Pimedus? Mis sunnib
sind mõtlema, et elul on eesmärk, lõplik
eesmärk?"
"Ma ei tea," tuli vastus ja
esmakordselt tundis Pimedus ehmatusega, et ta tõesti ei
teadnud. "aga peab ju olema mingi eesmärk!"
hüüatas ta.
" Kuidas võid sa öelda, et peab?
sa rüütad tavalise elu liiga kallitesse rõivastesse.
Sa annad sellele liiga pühaliku kõla. Elul pole
tähendust. Kunagi ammu sütitas elusäde tavalise
energiapiisa, andes talle teadmise omaenese olemasolust.
Mingi kummalise arenguprotsessi läbi tekkisimegi meie.
Ongi kõik. Me sünnime. Me elame ja kasvame, ja siis me
sureme. Pärast seda pole enam midagi, mitte midagi. Ei
midagi."
Miski Pimeduse sees võpatas ägedalt
ja isegi tõrksalt. Kuid ta mõtted olid vaiksed ja
pingsad. "Ma ei usu seda. Sa räägid mulle, et elu
on ainult suremiseks. Miks, miks...kui see on nii, miks
peab elu üldse olemas olema? Ei, Vanake. Minu arvates
peab olema midagi, mis mu eksistentsi õigustab."
Oli see kaastunne, mis tuli koos Vanakese mõtetega?
"Sa ei usu mind kunagi, ma tean.
Kogu mu iidvana tarkus ei muuda sind. Ja võib-olla on
see isegi hea. Siiski õpid sa ilmselt eluaeg seda, mida
ma sulle rääkisin."
Ta mõtted taandusid hajameelselt ja
tulid siis tagasi.
"Sinu teine küsimus,
Pimedus?"
Pimedus ei vastanud kaua. Ta oli
peaaegu niikaugel, et lahkuda Vanakesest ja jätta ta
teisi probleeme lahendama. Sel hetkel oli ta põlgus
tulisem kui kääbuspäike. Kuid see jahtus, ja kuigi
Pimedus hakkas kahtlema tarkuses, mida ta Vanakeselt
nõudles, jätkas ta küsimuste esitamist.
"Mis kasu on purpurpunasest
valguskerast, mis püsib igavesti minu sisemuses ja tuleb
alati tagasi, ükskõik kui kaugele ma teda ka ei
viskaks?"
Vanakeselt saabus niisugune ärrituse
ja kurbuse laine, et Pimedus hakkas vabisema. Vanake
pöördus tema poole ebatavalise ägedusega. "Ära
taha teada seda saladust. Ma ei räägi sulle. Millest ma
küll iseennast säästnud oleks, kui ma poleks otsinud
ja leidnus vastust sellele küsimusele! Ma olin mõtleja,
Pimedus, nagu sinagi. Pimedus, kui sa hindad... kuule ,
Pimedus," jätkas ta erilisel murtud viisil, sinu
järelejäänud küsimus." Ta mõttekiired sähvisid
edasi-tagasi, andes märku tema mõistuses valitsevast
täielikust kaosest.
Siis keskendusid need jälle
Pimedusele. "Ma tean su kolmandat küsimust,
Pimedus. Ma tean, teadsin juba siis, kui kunagi ajastuid
tagasi Sädemeke su minu juurde tõi."
"Mis on Pimeduse taga? See on mu
mõtetes olnud loomisest alates. Mis asub valgusetuse
äärealal, millega see universum on piiratud?"
"Ma ei tea, Pimedus. Mitte keegi
ei tea."
"Aga sa ju pead uskuma, et seal on
midagi," hüüatas Pimedus.
"Pimedus, meie soo kauges
minevikus üritasid sinusuurused olendid - neist mäletan
ma viit - seda leida. See oli miljardite aastate eest.
Aga nad ei pöördunud kunagi tagasi. Nad lahkusid
universumist, viskusid sellesse hukutavasse tühjusesse
ega tulnud kunagi tagasi."
"Kuidas sa tead, et nad iialgi
tollesse võõrasse universumisse ei jõudnud?"
küsis Pimedus hingetult.
"Sellepärast, et nad ei tulnud
kunagi tagasi,"vastas Vanake lihtsalt. "Kui nad
suutnuksid seda ületada, oleks vähemalt üks või kaks
neist tagasi pöördunud. Nad ei jõudnud kunagi selle
universumini. Miks? Kogu energia, mis nad tolle
hullumeelse reisi jaoks suutsid akumuleerida, kulus ära.
Ja nad hajusid - surid - pimeduse energiata
tühjuses."
"Peab ju olema tee, kuidas üle
minna," ütles Pimedus ägedalt. "Ja on ju
võimalik selleks energiat koguda. Vanake, sa purustasid
mu eluunistuse. Ma olen alati soovinud sinna minna. Ma
tahan leida pimeduse äärt. Ma tahan leida seal elu -
võib-olla siis leian elu mõttegi."
"Leia..." alustas Vanake
kaastundlikult, siis peatus, mõistes lause lõpetamise
kasutust. "Kui kahju, et sa pole selline nagu
teised, Pimedus. Võib-olla nemad mõistavad, et sama
kasulik on magada seitsmendas vööndis, kui lahendada
pimeduse mõistatus. Nad on õnnelikud, sina aga mitte.
Mu poeg, sa ülehindad elu väärtust pidevalt."
"Kas ma teen valesti?"
"Ei. Mõtle, kuidas sa soovid, ja
mõtle, et elu on ülev. Selles pole midagi halba. Unista
oma unistust suurest elust ja unista seda unistust
teistest universumist. Isegi kättesaamatuse kurbuses on
rõõmu."
Jälle see pikk vaikus ja jälle
põlguse hõõguv leek Vanakaese mõistuses. Seekord ta
leeki ei summutanud. See põles ägedalt.
"Ma ei unista," ütles
Pimedus vihaselt. "Kohe, kui mu nägemismeeled
aktiivseks muutusid, peatusid nad pimedusel ja mu
vastsündinud mõttekeerud juurdlesid pimeduse üle,
teades, et seal taga asub midagi. Ja kas ma suren selles
tühjuses või ei, ma lähen sinna."
Äkki lülitus ta raevunult
viieteistkümnendast vööndist esimesse, kuid enne, kui
ta oma liikumismehhanisme kasutada jõudis, nägi ta
Vanakese puhta valguse intensiivset, keerleva energia
hiiglaslikku kogu enda ees materialiseerumas.
"Pimedus, pea kinni!" olid
Vanakes ebakindlad mõtted. "Pimedus," jätkas
ta, kuna noorem energiaolend teda sõnatult põrnitses,
"ma tõotasin enesele, et ma kunagi enam ei lahku
valgusetuse vööndist. Aga ma tegin seda hetkeks sinu
pärast.
"Sa sured. Sa lahustud tühjuses.
Sa ei ületa seda kunagi,kui seda saabki ületada sellise
piiratud energiaga, mida su keha sisaldab."
Ta haaras Pimeduse mõttekeerud energia
tihedate voogude haardesse. "Pimedus, mul on
teadmised. Võta vastu."
Vasttärganud imestusega lülitas
Pimedus teadvuse välja. Vanakese tohutu akumuleeritud
tarkus voogas temasse ühtlase joana, niisuguse tohutu
hoovusena teadmistest kosmose kohta, mida ükski olend
polnud kunagi omanud.
Juurdevool lõppes, ja nagu
mõõtmatult kaugest ilmaruumist kostsid Vanakese
hüvastijätusõnad:" Hüvasti, Pimedus! Kasuta oma
teadmisi, kasuta neid, et oma unistusele lähemale
jõuda. Kasuta seda, et ületada pimedus."
Jälle täiesti teadvusel, mõistis
Pimedus, et oma lootusetus rahuleidmispüüdes oli Vanake
taas naasnud viieteistkümnendasse, täieliku valgusetuse
vööndisse.
Ta püsis esimeses vööndis pingsalt
liikumatuna, õppides tundma teadmisi, mis nüüd talle
kuulusid. Ühe ettekuulutuse juures läbis teda värin.
Metsikus rõõmus lükkas ta välja oma
liikumismehhanismid ning sööstis täie kiirusega ema
juurde. Pimedus jäi seisma tema ees.
"Ema , ma lähen pimedusse."
Tekkis kurbusega täidetud vaikus.
"Jah, ma tean. See oli saatuse poolt ette määratud
juba siis, kui sa sündisid. Seepärast ma sind
Pimeduseks nimetasingi. " Temalt paiskus õhku
sädemepilv. Ta pilk oli kurb ja armastav. Ema
ütles:" Hüvasti, Pimedus, mu poeg." Sädemeke
rebis end ümbritsevast ruumist lahti ning Pimedus oligi
üksi. See mõte torkas teda kui noaga. Ta oli üksi -
üksi nagu Vanake.
Võideldes tohutu masendusega alustas
ta aeglaselt oma teekonda universumi kaugeima ääre
suunas, kus ta teadis Suurt Energiat asuvat.
Hajameelselt triivis ta läbi
galaktikate, mööda säravatest kosmoseasukatest, kes
lamasid liikumatult oma igavestes mustades voodites. Ta
imes endasse ühe pisipäikese ning muutis selle pikal
teekonnal vajaminevaks energiaks.
Ja äkki märkas ta kauguses oma endisi
kaaslasi. Teda haaras jäine lõbusus. Mängivad. Laste
meelelahutused, tähtede sihitu tegutsemine.
Ta ruttas neist eemale ja suurendas
aeglaselt kiirust, jättes möödavihisevad tuhanded
galaktikad seljataha. Kiirus kasvas, hirmuäratav
kiirendus kandis teda eesmärgi poole.
|