IV. Valguse taga
Sellise tohutuks arendatud kiirusega
liikudes kulus universumi läbimiseks seitse miljonit
aastat. Ja nüüd oli ta galaktikas, mille kaugemal
asetsevad päikesed ulatusid pimedusse, rännates ise
suhteliselt aeglaselt, kiirusega paar tuhat miili
sekundis, pimeduse suunas.
Otsekohe peatusid ta nägemiskiired
hiiglaslikul tähel, mis oli nii suur, et Pimedus tundis
end alateadlikult pingutusest paisuvat, et sellega
võrdne olla. Tähe mõõtmed olid nii tohutud, et ta
kogus endasse kõik valguskiired, välja arvatud
lühikesed ultraviolettkiired.
Täht oli tuline, Pimedusest miljardi
miili kaugusel asuv kujuteldamatu ainekogum. Ta laiutas
seal nagu taevaavaruste kuratlik, nuhutav monstrum,
valitsedes selle galaktika tillukesi päikesi, mis
võisid olla ta lapsed. Pimeduseni jõudsid üle
taevalaotuse kulgevad ultraviolettkiired sellelt tohutu
suurelt kobrutavalt, mullitavalt, purskuvalt pinnalt; ja
tolle valgusega kaasnes energiakiirgus, mis oli nii
mürgine, et lausa sõi end Pimeduse ajusse.
Siiski avaldas veel mingisugune energia
talle mõju. See energia olnuks võimeline aktiviseerima
Pimeduse liikumismehhanisme nii, et ta saavutuanuks
suurema kiiruse kui ükski teine kogu nende pika ajaloo
vältel, kui ta vaid selle allika endale saaks. Too
energia viskaks ta pimedusse niisuguse enneolematu
kiirusega, et sekundi murdosaga jääks universum
seljataha.
Aga kui lootusetu näis katse saada see
kätte tollelt universumi hiiglaselt.Pimedus oli kindel,
et tolle olendi energiaallikas oli nii üleloomuliku
tihedusega aine, et selle elektronid paiknesid
äärmiselt kokkusurutult, peaaegu üksteist puudutates,
ja et isegi too raevukas sulalaava täht ei suuda seda
purustada.
Ta kihutas paar miljonit miili tagasi
ning põrnitses elukat. Äkki tundis ta hirmu, külma
hirmu. Ta tundis, et see päike seal on elav, ta on
teadlik ootavast Pimedusest ning ilmselt valmis tagasi
tõrjuma Pimeduse haledaid äkkrünnakuid. ja justkui oma
hirmude kinnituseks tundis ta väga intensiivseid,
vastumeelsust äratavalt võimsaid kiiri, nii elavaid,
valutekitavalt õelaid, et ta kavatses juba peaaegu
loobuda oma hullust ideest seda purustada.
"Olen varemgi päikesi alla
neelanud," mõtles ta endamisi, justkui iseendaga
vaieldes. "Vähemalt suudan ta lõhki lüüa ja ta
sisemuse välja kiskuda."
Pimedus ahmis endasse nii palju
ümbritsevaid päikesi, kui ta suutis, ja muutis need
puhtaks energiaks. Viimaks pidi ta järele jätma, sest
tema kuuekümne miljoni miilise läbimõõduga keha,
hõõguvate pindade hiiglaslik kogum, ei olnud enam
võimeline endasse haarama.
Ja siis, kogu kiirendusega, mis ta
arendada suutis, tuiskas Pimedus, pea ees, selle taevase
peletise poole.
Viimane kasvas ja lainenes ja täitis
kogu laotuse, nii et Pimedus ei näinud enam midagi. Ta
lähenes eluka pinnale. Hirmuäratavalt võimsad kiired
rabasid teda nii, et ta tõmbus krampi nagu piitsalõõgu
agoonias. Kohutava kiirusega põrkus Pimedus voogavasse
pinda, ja... lõi sellesse tillukese, paari miljoni miili
sügavuse augu.
Ta üritas edasi tungida, kuid
energiavood tõrjusid teda tagasi; energia oli selline,
mis teda kiirendusega tähest eemale heitis.
Valuga võideldes peatas Pimedus
eemaldumise ja viskus uuesti tähe suunas. See tõrjus
teda tagasi elusolendile sarnasel võikalt ebaloomulikul
moel. Ikka ja jälle tegi Pimedus meeleheitlikke
jõupingutusi, kuid löödi jälle tagasi.
Ta ei suutnud taibata nende vastikust
äratavate kiirte olemust, mis näisid tegutsevat
täiesti vastupidiselt tähe ilmselgelt võimsale
gravitatsiooniväljale, kuid samas ta ei püüdnudki seda
mõista. Kosmoses oli saladusi, mida isegi Vanakesel
polnud eales õnnestunud lahendada.
Pimeduses tekkis uutmoodi aukartus. Ta
hõljus kosmoses, väsinud ja võbisev.
"See on peaaegu elus,"
mõtles ta ning otsustas kasutada teist taktikat.
Sööstes hiiglase poole, pühkis ta üle ja läbi selle
pindmise kihi tohutute spiraalidena, puhastades peletise
välise külje täielikult hirmsatest hõõguvatest
gaasidest. Enne kui see suutis oma pinna uuesti täita,
liikus Pimedus jälle spiraalsete voogudena üle eluka
ning klammerdus tema külge, kuni ta ise enam neid
tõukejõude ja talle mõju avaldavaid põletavaid kiiri
taluda ei suutnud.
Nüüd hõljus täht paigal, esialgse
suurusega võrreldes kümnendiku võrra vähenenud.
Pimedus, kes end vaevu koos hoida suutis, eemaldus
teatavale kaugusele ja heitis kõrvale liigse energia.
Ta võttis uuesti suuna tähele.
Möödusid puhta valguse võbelevad
avarused, sähvatades aeg-ajalt. Vahetevahel võis
märgata iseeneslikke mateeriapurskeid.
Pimedus alustas uuesti. Ta sööstis,
pea ees, edasi. Ta põrkus, uuristas end miljonite
miilide sügavusele ning visati siis kasvava kiirusega
tagasi. Kosmosesse tagasi vuhisedes taipas Pimedus
lõpuks, et kogu senine taktika osutub lõppkokkuvõttes
kasutuks. Tema ekslev pilk peatus tihedal, punaselt
hõõguval päikesel. Hetkeks ei taibanud ta selle
tähendust, kuid siis ta teadis, et siin peituski lõpuks
lahendus.
Pimedus noppis tolle kustuva tähe oma
kohalt, keerutas seda vektorkiire otsas ringiratast ning
viskas siis raevukalt, kogu jõudu kokku võttes
gargantualiku peletise suunas.
Meeletul pilgul jälgis ta, kuidas
väike täht eesmärgile lähenes. Lähemale, lähemale,
ja siis - kokkupõrge. Hiiglaslik plahvatus rebestas
kosmost, paisates lainetena välja kosmilisi kiiri,
põhjustades mürgiste, raevunud leekide taevaniulatuvat
põrgut ning noolides seda täiesti ohjeldamatu
pöörasusega. Võimas päike lõhenes, tuues nähtavale
lillavärvilise hõõguva, enam kui miljardmiilise
läbimõõduga irevil sisu.
Pimedus aktiveeris oma
liikumismehhanismid ning otsekui kukutas end tollesse
hirmuäratavasse lõhesse, kuni ta jõudis kaugele ääre
alla ning lähenes siis tähe keskpunktile, kus asuski
ainekogum mis oli Suure Energia allikas. Pimeduse silmale
oli see nähtamatu, pelgalt tühi ruum, täidetud
eimillegagi, sest mitte mingi pikkusega valguskiired ei
suutnud sellest läbi tungida.
Pimedus mähkis end selle kera ümber
ning samal hetkel langesid hiigeltähe mõlemad pooled
kokku ja vangistasid Pimeduse oma sisemusse.
Seda võimalust polnud ta kahe silma
vahele jätnud. Kontsentreeritud jõusõlmedega sõi ta
ära vaid osakese kera pinnast ja absorbeeris selle
endasse. Muutus võlus Pimedust. Ta tundis endas piiritut
jõudu, näis et mitte miski ei suuda teda peatada.
Aeglaselt hakkas ta paisuma. Ta oli
halastamatu. Täht ei suutnud teda peatada, koor andis
järele. Pind pragunes, suurtest haigutavatest lõhedest
pressis esile pimestav valgus ja puhas kuumus. Ta jätkas
kasvamist, surudes end väljapoole.
Hoides oma haardes Suure Energia kera,
mille läbimõõt oli umbes kümme miljonit miili,
jätkas Pimedus paisumist. Purustava energia hirmuäratav
iil otsekui käristas teda; tekkisid miljonite miilide
pikkused lõhed, puhta energia kosmilised välgatused
lõkendasid ja loitsid. Seejärel andis hiiglane nii
kergesti alla, et Pimedus lõhkus ta eneselegi
märkamatult mitmeks osaks.
Siis taipas ta, et teda ümbritsesid
tähe tuhanded suured ja väiksed tükid, mis paiskusid
temast eemale igas suunas, moodustades uusi päikesi, mis
asuvad peagi iseseisvatele orbiitidele.
Pimedus oli võitnud. Liikumatult
rippus ta, hoides Suure Energia kogumit purpurvalguse
saladusliku keraga kindlalt oma keskmes.
Ta puuris nägemiskiired pimedusse ja
uuris seda võlutult kaua aega. Seejärel
sünniuniversumile viimast pilkugi heitmata aktiviseeris
ta liikumismehhanismid nimetu Suure Energiaga ja sukeldus
siis tumedasse kaevu.
Kogu valgus, välja arvatud tema enda
oma, kadus. Igast küljest ümbritses teda tühi
kosmoseavarus. Erutus koos teadmisega oma haardes
peituvast lõpmatust jõust valdas Pimeduse mõtteis ja
muutis need rõõmsaks. Tema kiirus oli pigem minimaalne,
kui maksimaalne, kuid vaatamata sellele rändas ta
ajaskaala osal lugematuid miljardeid valgusaastaid.
Pimedus ees ja pimedus taga ning
ümberringi pimedus - see oli olnud ta unistus kogu elu,
isegi nende ebamääraste aastate kestel, mil ta mängis
kuuletudes Vanakese manitsustele. Kuid temas oli alati
pesitsenud mõte - mis asub pimeduse teises servas?
Nüüd oli ta keset pimedust ja teda haaras selline
rõõm kui ei kunagi varem. Ta oli teel. Kas ta leiab
mõne teise universumi, universumi, kus on sündinud
samasugune elu, mida temagi teadis? Ta ei suutnud mõelda
vastupidist.
Ta kiirendus oli uskumatu. Ja siiski
teadis ta, et kasutas vaid imeväikest osa kogu jõust.
Pimedus asus oma niigi tohutut kiirust veelgi suurendama.
Kus asus see teine universum? Ta ei teadnud.
Koduuniversumist lahkudes ei olnud ta ühegi suuna kasuks
otsustanud. Polnud ju mingit valikut. Iga tee, mis ulatub
pimeduse võlvi alla, võib viia sellesse võõrasse
universumisse.
Pimeduse tundetulv ei vaibunud enne
miljoni aasta möödumist. Siis tekkisid teised mõtted.
Ta hakkas tajuma kohutavat hirmu, hirmu, mis aina kasvas
temas, mida kaugemale seljataha kodsuuniversum jäi. Ta
vuhises pimedusse, mida keegi enne teda polnud läbinud,
ja vaid üksikud olid seda üritanud.
Jah - ta oli üksi. Ü k s i . Jäine
käsi pitsitas teda. Kunagi varem polnud ta taivanud
selle sõna tõelist tähendust. Lähedal polnud ühtegi
sõpra, ei ema, ei geniaalse mõistusega Vanakest. Vanake
- lugematute valgussajandite ulatuses polnud hingelistki.
Ta oli ainus elusolend tühjuses.
Ja umbes üheksakümmend miljonit
aastat arutles ta ja mõtles: kõigepealt elu üle, siis
pimeduse ääre üle ja viimaks selle salapärase
energiavälja üle, mis asus igavesti tema südames.
Kahele esimesele probleemile leidis ta lahenduse, ja
lõpuks vististi ka viimasele.
Ikka ja jälle uurisid ta
nägemiskiired sadu valgusaastaid ettepoole, otsides
esimest märki sellest universumist, millesse ta uskus;
aga ei, pimedus oli kõikjal nii tihe, et näis omavat
kaalu.
Ühetoonilisus tekitas ahastust. Teda
hakkas närima tohutu üksildustunne. Pimedus tahtis
midagi teha, kas või mängida ja hiigeltähti
planeetideks lõhkuda. Kuid oli vaid üks
pääsemisvõimalus sellest lõputu eebenmusta tee
viirastuslikust hirmust: ikka ja jälle haaras ta oma
valguskera vektorkiirele ja viskas selle hirmuäratava
kiirusega enda taha pimedusevaipa.
Valgusekera tuiskas hoogsalt minema ja
kadus silmist. Kuid alati, kuigi võis mööduda
miljoneid aastaid, pöördus ta tagasi, olles energia
nähtamatute niitidega otsekui Pimeduse külge kõidetud.
Kera oli osa temast. Ning kunagi ei lahkunud see temast
päriselt. Pimedus keeldus süvenemast kera saladusse,
kuni see võib-olla ise avaldab ükskord oma tõelise
olemuse.
Seljataha jäi lõputu arv
valgusaastaid, nii otsatu, et kui see kirja panna,
läheks vaja unibversumi suurust paberit.
Mõõdus kaheksakümmend miljonit
aastat. Pimedus polnud siis veel eriti vana, kui ta
sellesse tühja ruumi oli sisenenud, ruumi, mille järgi
ta endale nimegi sai.Hirm, et ta on valel teel, süvenes
temas. Kuid nüüd ta teadis, et ei pöördu kunagi enam
tagasi.
Ammu enne seda, kui jõudis kätte
kaheksakümne üheksa miljones aasta, oli ta ammendanud
kõikvõimalikud meelelahutusallikad. Mõnikord suurendas
või vähendxas ta end uskumatute mõõtmeteni. Mõnikord
tegi ta automaatselt ümberlülitusliigutusi, justkui
rändaks läbi neljakümne seitsme vööndi. Ta tundis
klõpsatust oma teadvuses, mis andis tunnistust sellest,
et kui seal pimeduses oleks olnud hüperkosmos, oleks ta
sinna lülitatud. Kas võiks olemas olla erinevat liiki
pimedust? Kõvasti kahtles ta hüperkosmose olemasolus
siinses pimeduses, sest ainult aine võis olla aluseks
mõõtmelistele nihetele, mis tekkisid tema universumis.
Kuid aastal kaheksakümmmend üheksa
miljonit tuli ta rännakutele lõpp. See saabus äkki.
Väikesteks ajaühikuteks kontakteerusid ta
nägemiskiired valgusjoaga, valgusega, millise võib
jätta liikuv taevakeha. Pimeduse viiekümne miljoni
miilise ümbermõõduga kogu vähenes tahtmatult poole
võrra. Energia tulvas keskele kokku ja moodustusid
hõõguva aine sulapiisad, mis paiskusid kaootiliste
emotsioonide tulves temast eemale.
Võbiseva tänulikkuse laine raputas
teda ja ta mõtted ründasid nuuksetena mälukeerdusid.
"Vanake, Vanake, kui su geniaalne
aju vaid seda teaks..."
Kontrollimatult kasvades ja kahanedxes
tormas Pimedus edasi, kulutades südamikus paiknevast
tihedast ainest tohutuid energiakoguseid, et muuta seda
liikumismehhanismide jõuks, mis viiksid teda mõeldamatu
kiirusega universumi suunas, kust oli tulnud see valgust
andnud keha.
|