Esilehele           5.ptk
        

IV. Valguse taga

Sellise tohutuks arendatud kiirusega liikudes kulus universumi läbimiseks seitse miljonit aastat. Ja nüüd oli ta galaktikas, mille kaugemal asetsevad päikesed ulatusid pimedusse, rännates ise suhteliselt aeglaselt, kiirusega paar tuhat miili sekundis, pimeduse suunas.

Otsekohe peatusid ta nägemiskiired hiiglaslikul tähel, mis oli nii suur, et Pimedus tundis end alateadlikult pingutusest paisuvat, et sellega võrdne olla. Tähe mõõtmed olid nii tohutud, et ta kogus endasse kõik valguskiired, välja arvatud lühikesed ultraviolettkiired.

Täht oli tuline, Pimedusest miljardi miili kaugusel asuv kujuteldamatu ainekogum. Ta laiutas seal nagu taevaavaruste kuratlik, nuhutav monstrum, valitsedes selle galaktika tillukesi päikesi, mis võisid olla ta lapsed. Pimeduseni jõudsid üle taevalaotuse kulgevad ultraviolettkiired sellelt tohutu suurelt kobrutavalt, mullitavalt, purskuvalt pinnalt; ja tolle valgusega kaasnes energiakiirgus, mis oli nii mürgine, et lausa sõi end Pimeduse ajusse.

Siiski avaldas veel mingisugune energia talle mõju. See energia olnuks võimeline aktiviseerima Pimeduse liikumismehhanisme nii, et ta saavutuanuks suurema kiiruse kui ükski teine kogu nende pika ajaloo vältel, kui ta vaid selle allika endale saaks. Too energia viskaks ta pimedusse niisuguse enneolematu kiirusega, et sekundi murdosaga jääks universum seljataha.

Aga kui lootusetu näis katse saada see kätte tollelt universumi hiiglaselt.Pimedus oli kindel, et tolle olendi energiaallikas oli nii üleloomuliku tihedusega aine, et selle elektronid paiknesid äärmiselt kokkusurutult, peaaegu üksteist puudutates, ja et isegi too raevukas sulalaava täht ei suuda seda purustada.

Ta kihutas paar miljonit miili tagasi ning põrnitses elukat. Äkki tundis ta hirmu, külma hirmu. Ta tundis, et see päike seal on elav, ta on teadlik ootavast Pimedusest ning ilmselt valmis tagasi tõrjuma Pimeduse haledaid äkkrünnakuid. ja justkui oma hirmude kinnituseks tundis ta väga intensiivseid, vastumeelsust äratavalt võimsaid kiiri, nii elavaid, valutekitavalt õelaid, et ta kavatses juba peaaegu loobuda oma hullust ideest seda purustada.

"Olen varemgi päikesi alla neelanud," mõtles ta endamisi, justkui iseendaga vaieldes. "Vähemalt suudan ta lõhki lüüa ja ta sisemuse välja kiskuda."

Pimedus ahmis endasse nii palju ümbritsevaid päikesi, kui ta suutis, ja muutis need puhtaks energiaks. Viimaks pidi ta järele jätma, sest tema kuuekümne miljoni miilise läbimõõduga keha, hõõguvate pindade hiiglaslik kogum, ei olnud enam võimeline endasse haarama.

Ja siis, kogu kiirendusega, mis ta arendada suutis, tuiskas Pimedus, pea ees, selle taevase peletise poole.

Viimane kasvas ja lainenes ja täitis kogu laotuse, nii et Pimedus ei näinud enam midagi. Ta lähenes eluka pinnale. Hirmuäratavalt võimsad kiired rabasid teda nii, et ta tõmbus krampi nagu piitsalõõgu agoonias. Kohutava kiirusega põrkus Pimedus voogavasse pinda, ja... lõi sellesse tillukese, paari miljoni miili sügavuse augu.

Ta üritas edasi tungida, kuid energiavood tõrjusid teda tagasi; energia oli selline, mis teda kiirendusega tähest eemale heitis.

Valuga võideldes peatas Pimedus eemaldumise ja viskus uuesti tähe suunas. See tõrjus teda tagasi elusolendile sarnasel võikalt ebaloomulikul moel. Ikka ja jälle tegi Pimedus meeleheitlikke jõupingutusi, kuid löödi jälle tagasi.

Ta ei suutnud taibata nende vastikust äratavate kiirte olemust, mis näisid tegutsevat täiesti vastupidiselt tähe ilmselgelt võimsale gravitatsiooniväljale, kuid samas ta ei püüdnudki seda mõista. Kosmoses oli saladusi, mida isegi Vanakesel polnud eales õnnestunud lahendada.

Pimeduses tekkis uutmoodi aukartus. Ta hõljus kosmoses, väsinud ja võbisev.

"See on peaaegu elus," mõtles ta ning otsustas kasutada teist taktikat. Sööstes hiiglase poole, pühkis ta üle ja läbi selle pindmise kihi tohutute spiraalidena, puhastades peletise välise külje täielikult hirmsatest hõõguvatest gaasidest. Enne kui see suutis oma pinna uuesti täita, liikus Pimedus jälle spiraalsete voogudena üle eluka ning klammerdus tema külge, kuni ta ise enam neid tõukejõude ja talle mõju avaldavaid põletavaid kiiri taluda ei suutnud.

Nüüd hõljus täht paigal, esialgse suurusega võrreldes kümnendiku võrra vähenenud. Pimedus, kes end vaevu koos hoida suutis, eemaldus teatavale kaugusele ja heitis kõrvale liigse energia.

Ta võttis uuesti suuna tähele.

Möödusid puhta valguse võbelevad avarused, sähvatades aeg-ajalt. Vahetevahel võis märgata iseeneslikke mateeriapurskeid.

Pimedus alustas uuesti. Ta sööstis, pea ees, edasi. Ta põrkus, uuristas end miljonite miilide sügavusele ning visati siis kasvava kiirusega tagasi. Kosmosesse tagasi vuhisedes taipas Pimedus lõpuks, et kogu senine taktika osutub lõppkokkuvõttes kasutuks. Tema ekslev pilk peatus tihedal, punaselt hõõguval päikesel. Hetkeks ei taibanud ta selle tähendust, kuid siis ta teadis, et siin peituski lõpuks lahendus.

Pimedus noppis tolle kustuva tähe oma kohalt, keerutas seda vektorkiire otsas ringiratast ning viskas siis raevukalt, kogu jõudu kokku võttes gargantualiku peletise suunas.

Meeletul pilgul jälgis ta, kuidas väike täht eesmärgile lähenes. Lähemale, lähemale, ja siis - kokkupõrge. Hiiglaslik plahvatus rebestas kosmost, paisates lainetena välja kosmilisi kiiri, põhjustades mürgiste, raevunud leekide taevaniulatuvat põrgut ning noolides seda täiesti ohjeldamatu pöörasusega. Võimas päike lõhenes, tuues nähtavale lillavärvilise hõõguva, enam kui miljardmiilise läbimõõduga irevil sisu.

Pimedus aktiveeris oma liikumismehhanismid ning otsekui kukutas end tollesse hirmuäratavasse lõhesse, kuni ta jõudis kaugele ääre alla ning lähenes siis tähe keskpunktile, kus asuski ainekogum mis oli Suure Energia allikas. Pimeduse silmale oli see nähtamatu, pelgalt tühi ruum, täidetud eimillegagi, sest mitte mingi pikkusega valguskiired ei suutnud sellest läbi tungida.

Pimedus mähkis end selle kera ümber ning samal hetkel langesid hiigeltähe mõlemad pooled kokku ja vangistasid Pimeduse oma sisemusse.

Seda võimalust polnud ta kahe silma vahele jätnud. Kontsentreeritud jõusõlmedega sõi ta ära vaid osakese kera pinnast ja absorbeeris selle endasse. Muutus võlus Pimedust. Ta tundis endas piiritut jõudu, näis et mitte miski ei suuda teda peatada.

Aeglaselt hakkas ta paisuma. Ta oli halastamatu. Täht ei suutnud teda peatada, koor andis järele. Pind pragunes, suurtest haigutavatest lõhedest pressis esile pimestav valgus ja puhas kuumus. Ta jätkas kasvamist, surudes end väljapoole.

Hoides oma haardes Suure Energia kera, mille läbimõõt oli umbes kümme miljonit miili, jätkas Pimedus paisumist. Purustava energia hirmuäratav iil otsekui käristas teda; tekkisid miljonite miilide pikkused lõhed, puhta energia kosmilised välgatused lõkendasid ja loitsid. Seejärel andis hiiglane nii kergesti alla, et Pimedus lõhkus ta eneselegi märkamatult mitmeks osaks.

Siis taipas ta, et teda ümbritsesid tähe tuhanded suured ja väiksed tükid, mis paiskusid temast eemale igas suunas, moodustades uusi päikesi, mis asuvad peagi iseseisvatele orbiitidele.

Pimedus oli võitnud. Liikumatult rippus ta, hoides Suure Energia kogumit purpurvalguse saladusliku keraga kindlalt oma keskmes.

Ta puuris nägemiskiired pimedusse ja uuris seda võlutult kaua aega. Seejärel sünniuniversumile viimast pilkugi heitmata aktiviseeris ta liikumismehhanismid nimetu Suure Energiaga ja sukeldus siis tumedasse kaevu.

Kogu valgus, välja arvatud tema enda oma, kadus. Igast küljest ümbritses teda tühi kosmoseavarus. Erutus koos teadmisega oma haardes peituvast lõpmatust jõust valdas Pimeduse mõtteis ja muutis need rõõmsaks. Tema kiirus oli pigem minimaalne, kui maksimaalne, kuid vaatamata sellele rändas ta ajaskaala osal lugematuid miljardeid valgusaastaid.

Pimedus ees ja pimedus taga ning ümberringi pimedus - see oli olnud ta unistus kogu elu, isegi nende ebamääraste aastate kestel, mil ta mängis kuuletudes Vanakese manitsustele. Kuid temas oli alati pesitsenud mõte - mis asub pimeduse teises servas? Nüüd oli ta keset pimedust ja teda haaras selline rõõm kui ei kunagi varem. Ta oli teel. Kas ta leiab mõne teise universumi, universumi, kus on sündinud samasugune elu, mida temagi teadis? Ta ei suutnud mõelda vastupidist.

Ta kiirendus oli uskumatu. Ja siiski teadis ta, et kasutas vaid imeväikest osa kogu jõust. Pimedus asus oma niigi tohutut kiirust veelgi suurendama. Kus asus see teine universum? Ta ei teadnud. Koduuniversumist lahkudes ei olnud ta ühegi suuna kasuks otsustanud. Polnud ju mingit valikut. Iga tee, mis ulatub pimeduse võlvi alla, võib viia sellesse võõrasse universumisse.

Pimeduse tundetulv ei vaibunud enne miljoni aasta möödumist. Siis tekkisid teised mõtted. Ta hakkas tajuma kohutavat hirmu, hirmu, mis aina kasvas temas, mida kaugemale seljataha kodsuuniversum jäi. Ta vuhises pimedusse, mida keegi enne teda polnud läbinud, ja vaid üksikud olid seda üritanud.

Jah - ta oli üksi. Ü k s i . Jäine käsi pitsitas teda. Kunagi varem polnud ta taivanud selle sõna tõelist tähendust. Lähedal polnud ühtegi sõpra, ei ema, ei geniaalse mõistusega Vanakest. Vanake - lugematute valgussajandite ulatuses polnud hingelistki. Ta oli ainus elusolend tühjuses.

Ja umbes üheksakümmend miljonit aastat arutles ta ja mõtles: kõigepealt elu üle, siis pimeduse ääre üle ja viimaks selle salapärase energiavälja üle, mis asus igavesti tema südames. Kahele esimesele probleemile leidis ta lahenduse, ja lõpuks vististi ka viimasele.

Ikka ja jälle uurisid ta nägemiskiired sadu valgusaastaid ettepoole, otsides esimest märki sellest universumist, millesse ta uskus; aga ei, pimedus oli kõikjal nii tihe, et näis omavat kaalu.

Ühetoonilisus tekitas ahastust. Teda hakkas närima tohutu üksildustunne. Pimedus tahtis midagi teha, kas või mängida ja hiigeltähti planeetideks lõhkuda. Kuid oli vaid üks pääsemisvõimalus sellest lõputu eebenmusta tee viirastuslikust hirmust: ikka ja jälle haaras ta oma valguskera vektorkiirele ja viskas selle hirmuäratava kiirusega enda taha pimedusevaipa.

Valgusekera tuiskas hoogsalt minema ja kadus silmist. Kuid alati, kuigi võis mööduda miljoneid aastaid, pöördus ta tagasi, olles energia nähtamatute niitidega otsekui Pimeduse külge kõidetud. Kera oli osa temast. Ning kunagi ei lahkunud see temast päriselt. Pimedus keeldus süvenemast kera saladusse, kuni see võib-olla ise avaldab ükskord oma tõelise olemuse.

Seljataha jäi lõputu arv valgusaastaid, nii otsatu, et kui see kirja panna, läheks vaja unibversumi suurust paberit.

Mõõdus kaheksakümmend miljonit aastat. Pimedus polnud siis veel eriti vana, kui ta sellesse tühja ruumi oli sisenenud, ruumi, mille järgi ta endale nimegi sai.Hirm, et ta on valel teel, süvenes temas. Kuid nüüd ta teadis, et ei pöördu kunagi enam tagasi.

Ammu enne seda, kui jõudis kätte kaheksakümne üheksa miljones aasta, oli ta ammendanud kõikvõimalikud meelelahutusallikad. Mõnikord suurendas või vähendxas ta end uskumatute mõõtmeteni. Mõnikord tegi ta automaatselt ümberlülitusliigutusi, justkui rändaks läbi neljakümne seitsme vööndi. Ta tundis klõpsatust oma teadvuses, mis andis tunnistust sellest, et kui seal pimeduses oleks olnud hüperkosmos, oleks ta sinna lülitatud. Kas võiks olemas olla erinevat liiki pimedust? Kõvasti kahtles ta hüperkosmose olemasolus siinses pimeduses, sest ainult aine võis olla aluseks mõõtmelistele nihetele, mis tekkisid tema universumis.

Kuid aastal kaheksakümmmend üheksa miljonit tuli ta rännakutele lõpp. See saabus äkki. Väikesteks ajaühikuteks kontakteerusid ta nägemiskiired valgusjoaga, valgusega, millise võib jätta liikuv taevakeha. Pimeduse viiekümne miljoni miilise ümbermõõduga kogu vähenes tahtmatult poole võrra. Energia tulvas keskele kokku ja moodustusid hõõguva aine sulapiisad, mis paiskusid kaootiliste emotsioonide tulves temast eemale.

Võbiseva tänulikkuse laine raputas teda ja ta mõtted ründasid nuuksetena mälukeerdusid.

"Vanake, Vanake, kui su geniaalne aju vaid seda teaks..."

Kontrollimatult kasvades ja kahanedxes tormas Pimedus edasi, kulutades südamikus paiknevast tihedast ainest tohutuid energiakoguseid, et muuta seda liikumismehhanismide jõuks, mis viiksid teda mõeldamatu kiirusega universumi suunas, kust oli tulnud see valgust andnud keha.

        
  Esilehele       5.ptk