Kui läätse formeerivate sfääriliste pindade kõverusraadiused on hulga suuremad kui on läätse paksus, nimetatakse läätse õhukeseks. Sel juhul läätse valemis $1/a_1+1/a_2=1/f$ nii eseme kaugust $a_1$, kujutise kaugust $a_2$ kui ka fookuskaugust $f$ võib arvestada läätse keskpunktist (st peatasandid langevad kokku läätse kesktasandiga).

Et läätse valem oleks piisavalt üldiselt rakendatav, tuleb kasutada mingit kooskõlalist märkide reeglistikku, näiteks:

• Koondava läätse jaoks $f>0$, hajutava läätse jaoks $f<0$.
• Tõelise eseme jaoks (enne läätse) $a_1>0$, näiva eseme jaoks (pärast läätse) $a_1< 0$.
• Tõelise kujutise jaoks (pärast läätse) $a_2>0$, näiva kujutise jaoks (enne läätse) $a_2< 0$.

Kujutise graafiliseks konstrueerimiseks piisab kui joonestada nn põhikiirte käik:

• Optilise peateljega paralleelne kiir kulgeb pärast murdumist sihis, mis läbib läätse tagumise fookuse.
• Läätse eesmist fookust läbiv kiir kulgeb pärast murdumist paralleelselt optilise peateljega.
• Läätse keskpunkti läbiva kiire suund ei muutu.

Viimasest järeldub koheselt, et joonsuurendus on lihtsalt kauguste suhe: $y_2/y_1=-a_2/a_1$.

Paksu läätse (või ka mitme elemendiga optilise süsteemi) korral jäävad kõik need valemid kehtima, aga kõiki distantse tuleb mõõta vastavatest peatasanditest.