kord päiksetõusul maalin sinu nägu
mis vahakarva peeglina on kallis
kylm pyhakoda värvidest ja lumest
kus unenäod on viirukina hallid

ta unustan kui surma kukub kägu
ja kilde langeb silmesöövast tulest

siis võõras on su peeglikarva nägu
mis irvitab mu langetatud pead
päev surilinaks kahvatab me nahal
ei tunne sind, mu kullake, kas tead

kuid endiselt yks tytarlaps on kallis
kurb lilleneiu rohelises sallis