neid sajuhaigeid õhtuid vihkan hingetyhjas linnas
kus laternate vaikus teab su nukrameelset nime
kylm kaldapealne unedes on tummalt kummaline
ning igatsus käib ikka veel tuhkhalli taeva pinnal

veepisaratest sõlmub paelu videviku rinnal
& hääletuna vaibub valgus lõplik - ajutine
neid sajuhaigeid õhtuid vihkan hingetyhjas linnas
kus laternate vaikus teab su nukrameelset nime

see lootus mida pilgati ta naeruväärses hinnas
yrglohutu meloodiana on pelgalt langemine...
taas voogab ängistavaid lõhnu roheline vine
taas hämarusi ahvatleb öö sametine kinnas
kui sajuhaigeid õhtuid vihkan hingetyhjas linnas