siis otsivad mu jäätunud huuled
su sõrmedest eelmise kevade päikest
unedes oled sa ikka veel minu jaoks
ning kadeda maailma pilgud
ei kasva myrgirohuna me mõtteis

jäta tegemata voodi, see on
alles soe su lõhnavaist puudutusist.

telgid pannakse kokku, ees on
nähtamatu tasandik
tähed kahvatuvad õhkupaiskunud tolmust
karavan seab end teele
tylpinud lõkked jäävad soojendama
jahtunud liiva, nende helk on
lõpuks vaid tuul vaikiva 
viiuli keeltel