yhel õhtul on tumedad silmad
mõtted korraga kardavad kõrgust
yle tänava jalutab tydruk
kelle hing on ämblikuvõrgust

sel hetkel ma lausun end lahti
oma räpaste seintega toast
talveõunadest tolmunud tassis
ja teravaks ihutud noast.

nyyd taipan yht asja mis enne
ei olnud ta enese moodi
see käsi mis loosis me kohad
ei teadnud mu elamissoovi.

valu ussiks on keras mu ymber
meelekohtades pöörab kui puur
mu hinges ehk oleksid jõulud
sest rõõm on nii määratu suur

mu hinges ehk oleksid jõulud
sest rõõm on nii määratu suur
see rõõm on nii määratu vaikne
nii vaikne ja määratu suur