Kõrgvererõhutõbi

Kõrgvererõhutõbe ehk hüpertooniat on varemalt peetud peamiselt vanema ea haiguseks, kuid viimasel ajal haigestuvad sellesse väga tavalisesse haigusesse ka noored. Kõrgenenud vererõhk on koguni ~350 000 Eesti elanikul, mis on peaaegu igal neljandal. Paljudel on kõrgenenud vererõhk nende enda teadmata.

Kõrgvererõhutõbi diagnoositakse, kui inimese arteriaalne vererõhk on mõõdetuna käsivarrel südame puhkehetkel üle 90 mm/Hg või südame löögihetkel üle 140 mm/Hg. Vererõhu mõõtmisel määratakse alati need kaks numbrit. Suuremat numbrit nimetatakse ülemiseks ehk süstoolseks vererõhuks ja väiksemat alumiseks ehk diastoolseks vererõhuks. Ohtlikumaks peetakse diastoolse vererõhu tõusu, sest sel juhul kannatab meie vereringesüsteem pidevalt ülekoormuse all. Vererõhku mõõdetakse istudes või lamades peale viieminutilist puhkust.

Kõrgvererõhutõve korral on veresooned pidevalt suurema rõhu all kui nad peaksid olema. Seetõttu nende lihassein pakseneb ja nad ahenevad ülemäära palju. Nii tekib surnud ring, kus kõrge vererõhu tõttu paksenenud veresoonte seinad põhjustavad ise vererõhu tõusu.

Sama olukord on südamelihasega. Ka südame vasak vatsake on pidevalt ülekoormuse all, sest ta peab keha ahenenud veresoontesse suutma vere sisse suruda. Tekib vasaku vatsakese paksenemine. Kui nüüd mingil põhjusel veresooned laienevad, siis on südame vasak vatsake liiga tugev ja surub vere kehasse liiga suure rõhu all ja taas on inimesel kõrgvererõhutõbi. Teine surnud ring.

Kõrgvererõhutõve tekkimise põhjuseid on palju ja kõik need ei ole veel selged. Kindlasti on oma osa ka pärilikul faktoril. Teiseks tähtsaks põhjuseks on veresoonte lupjumine ehk ateroskleroos. Haigestumise riski tõstavad ka suitsetamine, liigne kehakaal, suhkruhaigus. Tekkepõhjusena võivad kõne alla tulla ka neeruhaigused. Meestel on kõrgvererõhutõppe haigestumise risk suurem kui naistel, olukord võrdsustub enam-vähem naistel klimakteeriumi saabudes.

Eelpool öeldut arvestades tuleb kõrgvererõhutõve ärahoidmiseks süüa parasjagu, liikuda piisavalt ja mitte suitsetada ning tarbida liigselt alkoholi.

Kõrgvererõhutõve esmasteks sümptomiteks on kohin kõrvades ja puhkeolekus tuntav südamepekslemine.

Peatüki algusesse

Kuidas see mansett töötab? Mansett asetatakse käsivarrele südamega ühele kõrgusele ja pumbatakse õhku täis. Kumba käsivart kasutada, sel pole üldiselt mingit vahet, kuid hea on siiski, kui kasutatakse igal mõõtmisel ühte ja sama käsivart. Samal ajal kui mansett õhku täis pumbatakse asetatakse mansetist allapoole veresoonele kuuldetoru. Kuulatakse, kas veri suudab mansetist läbi tungida või ei suuda. Kui verd enam läbi ei tule, siis hakatakse mansetist õhku tasakesi välja laskma. Samal ajal jälgitakse manseti juures olevat tonomeetrit (vaata pildilt), mis näitab manseti poolt veresoonele avaldatavat rõhku. Mingi näidu juures on kuulda esimene südamelöök. Sel hetkel manomeetril olev näit märgitakse üles kui süstoolne ehk ülemine vererõhk. Mansetist lastakse edasi õhku välja. Kogu aeg on kuulda südamelöögid, kuni lõpuks neid enam ei kuule. Hetkel, mil südamelöögid muutuvad mittekuuldavateks, võtab arst manomeetrilt teise näidu. See on nüüd diastoolne ehk alumine vererõhk. Teadma peab ka seda, et kui mansett on käsivarrele asetatud, siis peaks inimene olema mõned minutid täiesti rahulikult, muidu saadakse tavalisest kõrgem vererõhu näit.

Kaasajal on olemas ka lihtsasti käsitsetavaid automaatseid vererõhu mõõtmise aparaate, kuid viimased on elavhõbedatonomeetri ja manseti kombinatsioonist ebatäpsemad.

Peatüki algusesse