3.3. Lineaarne impulsssoojendus

Lineaarse soojendusskeemi puuduseks on asjaolu, et kõrgematel temperatuuridel võib väheneda EPR signaali intensiivsus sedavõrd, et see pole enam registreeritav. Seepärast tuleb EPR signaali mõõtmiseks jahutada proov temperatuurini T₀, kus EPR signaali intensiivsus on maksimaalne ja sellel temperatuuril signaali mõõta.

Temperatuuri muudetakse alljärgneva valemi (3.3.1) järgi:

(3.3.1)

Funktsioon floor eraldab murdarvust täisosa.

Joonis 3.3: Lineaarne impulss-soojendus

Reaalselt pole impulss-soojendamisel impulsi käik nii kiirete üleminekutega kui joonisel 3.3 kujutatud. Tõusufrondil kasvab temperatuur eksponentsiaalselt soojenduskiirusega etteantud tasemeni. Tähtis on hoida impulsi platool temperatuur kindla aja jooksul konstantsena. Temperatuuri langemine T₀-ni toimub tõusufrondiga võrreldes krüostaadi omadustest tingituna väiksema ajateguriga, ent ikkagi eksponentsiaalselt. Temperatuuril T₀ võib proovi hoida mitmeid kümneid minuteid, et EPR spekter ära mõõta. Katses tehakse eeldus, et mõõtmistemperatuuril defektide ionisatsiooni ei toimu.

Oluline on jälgida, et soojendamise kestus oleks kõigi impulsside korral ühesugune. Temperatuurid peavad impulsside platool järgima soojenduskiirusega etteantud sirget. Kui temperatuur on sellest suurem või väiksem, muutub soojenduskiirus ja kontsentratsioonikõvera n(T) punktid saavad lisavea. Halvimal juhul on raske eristada, kas tegu on katseveaga või uue nähtusega, liiati kui lisaviga hõlmab mitut järjestikkust katsepunkti.

Üles seatud Sun., 07.11.1999.
Viimati muudetud Sun., 07.11.1999 05:27 PM CEST
WWW-lehekülje kujundus, õigused, vastutus © Heiki Kasemägi, 1999