6. november 2011

Põõnutasin taas oma 7 tundi — nädalavahetus siiski. Veel enne uinumist nägin, et üks arvutitõrke tõttu meiega hiljem liitunud kursusekaaslane saatis oma tutvusmismängu ning enesetutvustuse. Nüüd aga, enne tööle asumist, otsustasin läbi lugeda Külliki kirja, mis näis olevat saadetud meie rühma foorumisse.

Endalegi märkamatult on ta endale võtnud sisuliselt juhi rolli, tehes ettepaneku aegade paikapanekuks ja muukski.

Probleemi enda jaoks lahti harutamine ehk vajabki situatsiooni läbimängimist, selles osas võin passiivse õppija rolli enda peale võtta.

Tõsisemalt rääkides, oleks hea ehk panna esmalt paika ülesande etappide vahetähtajad, et 20. novembriks. asi saaks esitatud. Näiteks I-II etapp valmiks 10. novembriks ja III-IV 20.ks.

I etapiks: Ma ei näe küll, kuidas on meil arutatavat probleemi võimalik analüüsida kõigis etteantud punktides, see sobib pigem mõne teoreetilise või teoreetilis-praktilise probleemi jaoks. Oskaksin välja tuua ainult võimalikud põhjused ja mõned lahendused. Põhjused võivad tulla nii osalejate tahtmatusest võtta endale näidata üles liigset aktiivsust ja juhirolli (sama ju ka seminarides, kus keegi ei taha esimesena sõna võtta). Samas ka objektiivsed (meie töötavaid tudengeid arvesse võttes): aja optimeerimine, ehk kas on seni midagi muud prioriteetsemat teha või alustatakse viimasel võimalikul hetkel. Näiteks isegi pean tunnistama, et töönädala sees lihtsalt ei jää aega antud kursusega tegelemiseks, samas ei tunne veel ka liigset ajasurvet, sest aega on 20. novembrini ja sinna jääb vahele veel kolm nädalavahetust.

Lahendustest olen nõus Anu soovitusega passiivsed inimesed grupist välja arvata, aga ehk mitte automaatselt, vaid teatud tähtaegu seades: näiteks kokku leppides, kes ei ole 1. etapi tähtaajaks ennast ilmutanud (ja seega ka ülesannete jagamises ei ole osalenud), kukub välja. Isiklikult pooldan rühmatöö puhul ka e-õppe ja silmast-silma arutelu kombineerimist, st vähemalt sissejuhatavaks aruteluks kokku tulla (kui muidugi kursantide asukoht seda võimaldab) või siis vähemalt üritada internetipõhist simultaanarutelu.

Ühes nüansis meie seisukohad ei klapi. Kohati jääb mulle mulje, et hea ajakasutuse mõõdupuuks peetakse seda, kui kõiki tähtaegu viimase minutini edasi lükatakse. Vähemasti tean ma tervet müriaadi endast nooremaid inimesi, kes sedasi toimivad. Mulle meeldiks alati asju ajada pisut enne tähtaega. Kasvõi selleks, et jääks aega viimaseks viimistlemiseks ega tekiks tunnet, et «oleks veel kasvõi üks lisapäev antud, vot siis oleks tulemus olnud perfektne». Ju see on kaasaegne tendents.

Teisalt jällegi Darja on pigem minuga sama meelt ja kirjutab, et «rühmatööga võiks aktiivselt tegelema hakata, et asi ei lükkuks viimasele hetkele»

Milline on siis meie rollijaotus hetkel? Õigupoolest mitte jaotus, vaid rollide iseeneslik jaotumine. Kui seda piltlikult kujutada, siis nägi meil asi välja nii.

Algul oli meile planeeritud rühma kuus inimest. Kuuendat ei tulnud, oleme viiekesi.

Mina olin vabatahtlikult nõus olema kirjutaja ning olen seda ka foorumis mitmekordselt tõestanud, muudkui ärgitades ka teisi sõna võtma. Mõistagi ei vabasta see mind õppimisest ega kaasatöötamisest.

Kolm ülejäänud inimest on pakkunud end passiivsemaks või aktiivsemaks kaasamõtlejaks ehk õppijaks. Neljas (roheline mummuke) pole veel sõna võtnud. Kirjutajana võin ma oma loogikat ja õigusi kasutades teda ise õppijaks-mõtlejaks liigitada.

Üks meie seast (violetne mummuke) soovinuks samuti olla passiivse õppija rollis, ent võttis endale märkamatult juhi rolli.

Leian, et olen oma ärgitusmissiooni suhteliselt edukalt (ca 80% ulatuses) täitnud. Järgnevalt püsin oma rollis ning kirjutan uuesti üles meie vahetähtajad.

Et meie töö koosneb mitmest etapist, kordan üle senise põgusa sõnavõtu tulemused:

Tähtaeg		Vastus foorumisse
K 09.11		— tundmatute terminite ja kontseptsioonide väljaselgitamine — probleemi defineerimine
N 10.11		— probleemi analüüs — erinevate selgituste pakkumine — õpieesmärgi ja uurimisküsimuste formuleerimine
T 15.11		— iseseisev info otsimine vastusena uurimisküsimustele — leitud info jagamine foorumis
P 20.11		— kokkuvõtte kirjutamine — lahendi lugemine ja täiendamine — kokkuvõtte esitamine
		— tagasiside

Tegelikult on see Muudel ikka suhteliselt kehv keskkond. Seda vaatamata tema näilisele lihtsusele. Olen siin mitu päeva maadelnud kontrolltöid esitavate laste muredega, kellel kas ei kuvandu pildid või ei avane vastuste valikud. Ma ise olen enda masina sättinud võimalikult lähedaseks nõuetele, sellele vaatamata ei tööta mul IE brauseris ei kirjade vormistamise väljad (nii et ma pean veidigi värvilisemate kirjede kirjutamiseks kasutama FF), rühmawiki ega ka mõistekaardid. Igatahes kaalun ma tõsiselt juhendi kirjutamist lastele. See aga eeldaks, et ma eelnevalt ka ise enda masina korda saaksin. Hea oleks siiski kaasata keegi itimees, kes oskaks diagnoosida tekkinud probleeme. Selge see, et asi on sätingutes. Kuid millistes konkreetselt? Tõepoolest — lihtsalt pole aega katse-eksituse meetodil nokitsemiseks.

Üldjoontes sain ma ilmselt eespool valesti aru tutvusmisülesande sisust. Enamik hilisemaid selle esitajaid kasutavad ülesande püstitamisel konkreetselt enda planeeritavat kursust. Mina püüdsin oma ülesande lahendada veidi didaktilisemelt ning üldisemalt. Tegelikult oleks kõige kavalam alustada uut kursust sünkroonselt. Arvesse võttes, et niikuinii 100% esimesel korral kohal pole, peaks see sünkroonne vestlus toimuma mitmes voorus. See oleneb nii osalejate kui ka puudujate hulgast. Eritingimusena näen siin sünkroonse jututoa kasutamise võimalust, mis kogu vestluse ka salvestaks. Paraku muudli jututuba ei toimi kuigi efektiivselt. Kui see areneks MSN või Skype'i tasandile, oleks see võimalik. Inimesed saaksid järgemööda sõna, loogiliselt juhendaks sõnavõtutööd kursuse juhendaja, kes küsimusi ka suunaks. Igaüks saaks võimaluse vastata paarile-kolmele etteantud küsimusele (olenevalt kursuse spetsiifikast) ning seejärel saaksid temalt küsida kõik teised. Kahtlemata võtab see rohke inimhulgaga kaua aega, ent ka seda on võimalik eelneva luuretegevusega suunata, leppides kokku sünkroonsete seansside ajad ning andes sõna eelkõige neile, kelle aeg äärmiselt limiteeritud. Need, kes ei saa püsida online'is, võivad hiljem vestlusi asünkroonselt lugeda ning oma täiendavad küsimused lisaks esitada.

Järgnevalt, kui kõik tutvumisseansid möödas, valib keegi endale ülesande inimesed kirjelduste alusel rühmitada. Sellega ei pea tegelema õppejõud — ülesanne on jõukohane ka õppijale. Olenevalt õppijate vanusest, võib õppejõud tarvidusel jaotamise kriteeriumid ette anda.

Vähemasti täidab selline tegevus kenasti oma eesmärki, ja eesmärgi on Lehti oma postituses selgesti välja toonud:

Mina soovitan selle ülesande jaoks tavalist foorumit kasutada, sest selle puhul on kohe näha, kui on uusi postitusi. Kursuse alguses on väga oluline, et "midagi toimuks". See näitab kursuslastele, et nad pole kursusel üksi.

Lehti jutt käis konkreetse postituse kohta, ent olulisim siin on idee, et nad pole kursusel üksi — e-kursusel osaljead siis.

Jää on hakanud liikuma ka meie rühma kinnises foorumis. Sõna võttis ka seni vaikinud rühmakaaslane.

Tere! Võimalik, et mina olen näide ühest passiivsest osalejast, kes vaikselt loeb teiste postitusi ja mõtteid, aga endast elumärki ei anna. Selleks on mitmeid põhjuseid, alustuseks minu tagasihoidlik iseloom kui ka olematu kokkupuude e-õppe keskkonna ja läbiviimisega. Hetkel jääb mulle natukene arusaamatuks, kuidas tuleks järgmised sammud rühmatöös astuda. Lihtsalt täpsustamiseks, et 9.novembriks peaksin siiasamasse foorumisse panema kirja oma mõtted probleemilahendusülesande esimeste punktide kohta ( tundmatute terminite ja kontseptsioonide väljaselgitamine ja probleemi defineerimine)? Vabandan kohe ette, kui olen tõepoolest valesti asjast aru saanud, aga ei tahaks siiski täielikult passivseks jääda :)

Darja vastas, et Maria on täiesti õigesti aru saanud, mina lisasin pisut pikema targutuse:

Tere, Maria!
Ehk on see defineerimine pisut liialt kõlavalt öeldud, piisaks ka määratlemisest-piiritlemisest.

Ma kujutan ette, et probleemipüstituse enesega on see asi meil ka määratletud: probleemõppe rühm on passiivne, osalejad on tagasihoidlikud ning loodavad teistele.

Mulle isiklikult tundub, et need kontseptsioonid tulevad meil välja hiljem (nt kui igaüks individuaalselt selle kohta loeb), esialgu piisaks täiesti, kui kirjutate sellest, kuidas Teie sellises situatsioonis käituksite. Siin tuleb minu arvates eelkõige lähtuda õppejõu positsioonilt, st mida peaks õppejõud ette võtma, et rühma aktiviseerida?

Nii siis oma mõtteid meie rühmatöö osas.

Tegelikult kui lugesin veel kord läbi situatsiooni, Satute ühte rühma inimestega, kes on väga passiivsed. Läheneb rühmatöö esitamise tähtaeg, kuid teie rühma foorumis valitseb vaikus. Siis tekib minul küsimus, kas ma peaks lähtuma õppejõu seisukohalt, et kuidas sellist rühma puhul käituda, või olema üliõpilase rollis ning kuidas käituks.

Probleem ise ebaõnnestunud rühmatöö, võib tähendada mõlemat aspekti.

Kunagi osaledes sellisel kursusel nagu otsustusanalüüs,kus meil ühe töö probleemi formuleerimiseks kulus 6 peatükki :D

Minu jaoks probleem on erinevus soovitava ja tegeliku olukorra vahel. Soovitud olukord on loomulikult see, et rühmatöö sujuks ning tegelik olukord, et rühmatöö ei suju. Seega probleem oleks minu arvates, kuidas jõuda ebaõnnestunud rühmatööga positiivse tulemuseni.

Ebaõnnestunud rühmatöö puhul tuleks kõige pealt uurida, miks selline situatsioon on juhtunud. Kõige esimesena tuleb pähe see, et rühma rollid ei ole jaotatud, keegi ei tea oma ülesandeid, ühesõnaga kõik ootavad kui keegi võtab ohjad enda kätte ja jaotab ülesanded laiali ja esitamise kuupäevad paika.

Kui rollid on ära jaotatud, kuid siiski rühmatöö ei suju, siis siin võib otsida põhjuseid inimestest endilt, kes on kellegiga riius, kellegile keegi ei meeldi, keegi on liiga hõivatud, et ei jõua midagi tehtud.

Järgnevalt tuleks vaadata mida sellise rühmaga peale hakata. Iseenesest on Anu välja toonud väga hea võimalus passiivsed rühmaliikmed rühmast välja jätta ja anda võimalus aktiivsetel töö lõpuni teha. Samas võib mõelda ka muid lahendusi, eelkõige selliseid, et rühm midagi õpiks antud situatsioonist.Siin tuleb veidi mõelda, millised need oleks.

Ega ma vast rohkem probleemi analüüsimiseks ei oskagi midagi välja pakkuda, ehk teiste arvamusi lugedes tekib veel mõtteid.

Darja!
Mulle tundub, et antud ülesandes peaksime me siiski end mõtlema ülesandeülesteks, ehk siis õppejõududeks, kellele selline passiivne rühm kaela on langenud.

Hakkamata siinjuures kiitma meie kursuse kavalaid õppejõudusid, kes on suutnud sedavõrd elegantse ülesande välja mõelda, peaksin lisama, et juhul kui meie siin oma rühmas olnuksime kõik passiivsed kõrvaltvaatajad, polekski midagi juhtunud. Rühmatöö jäänuks tegemata ning halvemal juhul oleks kogu meie rühm diskvalifitseeritud. Tundes suhteliselt hästi meie praegusi õppejõude, oleksid nad kindlasti midagi kavalat selle vältimiseks ette võtnud. Kuid see pole hetkel oluline.

Niisiis: mida teeksime meie igaüks sarnases situatsioonis — see tähendab situatsioonis, kus meie oleme enda meelest aruka probleemõppeülesande välja nuputanud, inimesed kenasti rühmadesse jaotanud (või lasnud neil enestel jaguneda), aga... rühm ei tööta!?

Kõigepealt oleks vaja tuvastada, kas probleem on tekkinud vaatamata sellele, et õppejõud on eelnevalt määratlenud rühmatöö rollid ja tingimused, mille alusel ta rühmatööd hindab (täpsemalt, iga osaleja panust rühmatöösse). Võimalik, et esmakordselt e-õpet korraldades ei ole suudetud täpselt paika panna kriteeriume, mis tagaks tõhusa rühmatöö. Näiteks, kas vastav rühmatöö on eelduseks ainekursuse läbimisel või moodustab hindest teatud osa, nt. 10 %. Sellisel juhul ei pruugi olla rühmatöös osalemine piisavalt motiveeriv.

Samas, olgu e-õpe või tavapärane ainekursus, ikkagi on olemas vastavad tähtajad, millest kinni pidada ning "karistused", mis juhtub, kui seda ei tehta. Nõustun, et kõigepealt võiks õppejõud vastavalt rühmalt foorumis või vastavas rühmatöö keskkonnas uurida, mis on passiivsuse põhjuseks. Võib-olla on tõepoolest sisuline probleem õpetatava teema osas ning mõningane juhendamine aitaks rühmal tegevusega jätkata.

Kui tuleb välja, et tegu ongi rühmaga, kus on passiivsed liikmed, kes lihtsalt ei vaevu töös osalema, kuid on siiski ainele registreerunud, siis tuleks uurida, kas rühmatöö on sooritatav efektiivselt olemasolevatele aktiivsetele liikmetele. Kui nende ümberlülitamine teistesse rühmadesse ei ole võimalik, siis tuleks kohandada rühmatööd selle konkreetse rühma jaoks selliselt, et see oleks ka kahe-kolmekesi teostatav. Passiivsed liikmed eemaldatakse rühmast ning võib-olla jääb nendel ka ainekursus läbimata, olenevalt sellest, millised olid läbimiseks mõeldud kriteeriumid.

Sellised on minu esmased mõtted.

Aga kas probleemõppe üheks kriteeriumiks polnudki rollide jaotamine.

See tähendab, et rolle ei peagi õppejõud jaotama, vaid see peaks toimuma rühmaliikmete omavahelise arutelu tulemusel?

Muus osas olen ma täiesti päri.

Rollid on tõesti tähtis osa probleemõppe puhul, kuid see kas rollid määrab õpetaja või rühmaliikmed ise, sõltub vist olukorrast. Minu arvates on kõige parem kui rollid jaotavad rühmaliikmed ise, arutelu käigus, kuna, siis on võimalik rühmaliikmetel hinnata oma oskusi, ning võtta endale kohustus mis on nende võimete piires.

Siin tuleb tähelepanu pöörata veel ühele muudli puudusele. Eks see ole muidugi tore, kui oma kirjapandud mõtteid saab 30 minuti jooksul parandada ja täiendada. Iseasi, kas see aeg peaks nii pikk olema ning kas selle sätingu ei võiks igaüks ise määrata. Mina isiklikult näiteks ei viitsi peaaegu kunagi läbi lugeda, mis ma kirja panen. Ma lihtsalt mõtlen või räägin kirjalikult. Mõtteid ei saa ju aega tagasi keerates korrigeerida, nagu ei saa ka parandada lendulastud lauset. Igatahes tipneb see säting sellega, et kui mitte pidevalt kursuse lehel passida ega lehte refreshida, tuleb teise rühmakaaslase kiri umbes tunni aja pärast. Eks minu vastus jõua temani umbes samakaua aja pärast. Ja nii me siis siin justkui vestleme, aegluubis. Sünkroonsest vestlusest ei tule samuti midagi välja, kuna see jututuba tegelikult ei toimi.