12. november 2011

Eile olin pärast lähilähetust, koolitamist ning öist sõitu sedavõrd väsinud, et ei hakanud proovimagi, kas mul olnuks ligipääs kursuse materjalidele. Tegelikult on ka tuumakam osa sissekannetest laekunud alles tänaseks.

Rühm tähendab kaht või enamat indiviidi, kes on omavahel sotsiaalses suhtes, st kas neid ühendavad ühised uskumused ja väärtused ja/või nad töötavad ühe eesmärgi nimel.

Kuna rühma liikmed suhtlevad omavahel ning mõjutavad üksteist, areneb rühmas välja hulk dünaamilisi protesse, sh normide, rollide, suhtete teke, kuuluvusvajaduse väljakujunemine, sotsiaalne surve jne. Neid protsesse võibki kokkuvõtvalt nimetada rühmadünaamikaks. Rühmadünaamika on rühma eduka toimise aluseks.

Teiselt poolt võib rühma dünaamikana vaadata ka rühma arengu kronoloogiat. Rühma arengus võib näha teatud tüüpilisi käitumismustreid, mis on võimalik jagada erinevatesse etappidesse:

I Esimeses etapis tegeletakse rühma moodustamisega. Otsitakse pealiskaudset kontakti teistega, jälgitakse reaktsioone, näidatakse üles sõltuvust olemasolevatest autoriteetidest. Rühmaliikmed selles faasis on kas üliaktiivsed või pigem apaatsed.

II Teises etapis jaguneb rühm üldjuhul paarideks või kolmikuteks. Liikmed otsivad enesele sarnaseid inimesi ning hakkavad end rohkem avama. Kui see süveneb liialt, võib ”alarühmade” vahel tekkida pingeid.

III Kolmandas etapis keskendutakse eesmärgile. Paarid ja kolmikud avanevad ning otsivad tihedamat kontakti teiste liikmetega. Seatakse paika reeglid ja normid, liikmed võtavad suurema vastutuse oma rühma ja liikmetevaheliste suhete eest, esialgne rühmajuht võib juba kergemalt hinge tõmmata.

IV Neljandas etapis jõutakse korralikult fuktsioneeriva rühmana, kus rühmaliikmed samastavad end rühmaga ning tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Iga liige panustab töösse, rühma juhti nähakse samuti rühmaliikmena. Järgitakse rühmas kokkulepitud norme ning avaldatakse kollektiivset survet, et rühm liiguks oma eesmärgi poole. Rühm sõnastab umber oma eesmärgid vastavalt väljastpoolt tulevatele signaalidele, näitab üles iseseisvat tahet eesmärke saavutada. Rühma ellujäämine ning pikaajaline toimimine on tagatud.

Sotsiaalpsühholoogias nimetatakse seda ka forming-storming-norming-performing mudeliks, mille loojaks on Bruce Tuckmann (1965). Ja paistab toimivat ka tänasel päeval.

Lisatud intervjuu

Rühmatöös osalesid Eve Kubi ja Kermo Kasak. Meie rühma ülesandeks oli intervjuu. Selleks pidime otsima kaks eksperti, kes siis meie teada kasutavad e-õpet. Kuna me mõlemad töötame kutseõppeasutuses, siis otsisime eksperdid oma kolleegide seast. Pöördusime kahe õpetaja poole, kes olid ka nõus meie küsimustele vastama. Intervjuu viisime läbi e-meili teel.

Valisime oma rühmatööks intervjuu ainult seetõttu, et olime varem erinevatel kursustel läbinud teised selles ülesandes kirjeldatud rühmatöö liigid ning seetõttu ei pakkunud need pinget. Arvasime, et intervjuu on midagi põnevat ning kindlasti ka suurepärane väljakutse. Tegelikkus ei olnudki nii põnev, pigem igavavõitu ja mingit väljakutset ka ei olnud — oli üks rutiine töö. Üks hindamiskoolitus viis meid kokku erinevate kutseõppeasutuste õpetajatega, seal sai ühes väiksemas seltskonnas esitatud küsimus e-õppe kasutamise kohta ning kaks meest olid kohe nõus ka vastama. Küsimuste osas probleeme ei tekkinud ning vastajad ei vedanud ka meid alt. Omavaheline suhtlus rühmatöös laabus meil hästi, kõik küsimused ja probleemid said kenasti läbi arutatud ning vajadust teineteisele arvutiga lagipähe lajatada ka ei tekkinud (no mõnikord tekib!). Ainuke põnev moment kogu töö juures oli see, et meie eksperdid võimaldasid meil natuke ringi nuhkida mõlema kooli e-kursustel külalistena (nende kursustele lubati ainult kasutajaid ja paroolidega) ning saime uurida ka nende koostatud õppematerjale.

Ekspertideks olid Luua Metsakooli kutseõpetaja Lauri Toim ja Hiiumaa Ametikooli kutseõpetaja Taavi Tuulik. Luua Metsakool kasutab e-õppekeskkonnana IVA ning Hiiumaa Ametikool Moodle't. Koolide veebilehed: Hiiumaa Ametikool - www.hak.edu.ee ja Luua Metsakool – www.luua.edu.ee

Meie ekspertide taust:

LAURI TORM on Luua Metsanduskooli kutseõpetaja/haridustehnoloog; õpetab metsa hindamisega seotud aineid (metsatakseerimine, metsakorraldus, lankide eraldamine). Kontakt: lauri@luua.edu.ee

TAAVI TUULIK töötab Hiiumaa Ametikoolis õpetajana ning tema õpetada on järgmised õppeained: bioloogia, keemia, botaanika, ilutaimede tundmine kasvatamine ja kasutamine, Eesti taimestik ja loomastik; ökoloogia; rannikumere ja sisevete ökoloogia. E-kursused olemas kõigis ainetes peale keemia ja bioloogia (palju konttakttunde, õpikud olemas, iseseisva töö osakaal üsna väike). Kontakt: taavi@hak.edu.ee

Tutvunud ekspertide intervjuudega ning uurinud ka nende materjale koolide kodulehtedel, leidsime, et tegelikult kasutame mõlemad vajadusel ju samasuguseid meetodeid ja vahendeid ka ise. Meie ja nende mõningad erinevused tulevad sellest, et õpetame erinevaid aineid ning seetõttu kõike alati ei saa kasutadagi. Arvestada tuleb ka õpetatavate ainete spetsiifikaga. Tegelikult mitte midagi uut me teada ei saanudki, lihtsalt saime kinnituse sellele, et oleme ka ise oma ainetes e-õppe rakendamisel õigel teel. Võib olla, et meie erinevus nendest kahest seisneski selles, et meil on mõni aine selline, kus kontrolltööd ongi 100% internetis tehtavad. Meie eksperdid aga kasutavad rohkem enesekontrolliteste.

Antud meetodit (intervjuu) saab kasutada edukalt ajalootundides rühmatööna. Ajalugu on kord selline valdkond, kus intervjuude temaatika on hästi lai. Mingid mõtted juba peas keerlevad ja kui nad kord keerlevad, siis nad ka ellu saavad viidud. Kui hästi läbi mõelda, siis võib-olla ka ühiskonnaõpetuses. Arvutiõpetuses oleks seda natuke keeruline kasutada.

Meie küsimused ekspertidele olid järgmised:
1. Milliseid õppemeetodeid olete e-õppes kasutanud, millised meetodid töötavad, millised mitte?

2. Milliseid e-õppe vahendeid/keskkondi olete e-õppes kasutanud?

3. Milline aktiivõppemeetod Teile kõigerohkem meeldib, mis e-õppe puhul hästi toimib?

4. Milliseid positiivseid ja negatiivseid kogemusi on Teil seoses e-õppega?

5. Millisena näete e-õppe osakaalu oma õppeainetes tulevikus?

Intervjuu Taavi Tuuliku ja Lauri Toimiga on lisatud, panime nad kenasti kokku ning seega võimalus ka neid lugeda teistel. Intervjueeritavate teksti me ei muutnud, parandasime ainult paar kogemata sisse lipsanud kirjaviga. Mingit võrdlust (kumb neist kasutab siiski rohkem erinevaid meetodeid ja vahendeid) me tegema ei hakanud, sest mõlemad õpetavad täiesti eri valdkondade aineid ning seega on kasutusel ka erinevad meetodid ja vahendid.

Eve Kubi
Kermo Kasak
11.11.2011

Enne, kui omapoolselt midagi arvata, vaatan läbi ka teiste inimeste esitatud kommentaarid.

Katre:
Oli huvitav lugemine. Mõtlen aga, et ehk oli intervjuu veidi igav seetõttu, et küsimused on sõnastatud liiga üldiselt ning ühes küsimuses on koos sisuliselt mitu küsimust (näiteks esimene küsimus koosneb kahest osaküsimusest ning osaküsimused ei haaku omavahel selgesti). Olen ise juhendajana olnud paari empiirilise uurimistöö koostamise juures ning intervjuu puhul tundub olevat kõige keerulisem just küsimuste neutraalne ning teemakohane sõnastamine - küsitud küsimustest oleneb, milliseid vastuseid on võimalik saada. Ehk see on põhjus, miks vastused, mis saite, on veidi hüplikud ning ei anna edasi seda, milline tegelikult õpetaja e-õppe kogemus on. Kuidas tundub, kas oleks võinud kasutada mõnda reaalajas intervjueerimise võimalust (skype, jututuba jne)? Või ehk oleks saanud veel sisukamaid vastuseid, kui oleks esmaste vastuste põhjal kirjutanud n.ö. jätkuküsimustega e-kirja?

Maarika:
oli huvitav vastusega tutvuda. Sisuliselt esitasite 10küsimust. Isiklikult on huvitav teada saada ja võrrelda enda õptamistegevusi intervjueeritavate omadega, seda ka e-õppe kasutamise võrdlusena, kuna kasutan e-tuge oma ainetes.

Eve:
Õigus! Sisuliselt oli 10 küsimust, sellele vastu ei vaidlegi. Aga oleme saanud koolituse sellest, kuidas esitada küsimusi nii, et saame vastuse kohe ka võimalikele tekkivatele küsimustele ilma et ise suud lahti teeksime ...

Eve:
See oli intervjuu e-õpikeskkona kasutamise kohta - seega pidi see olema väga konkreetne. Võin kinnitada, et kui Lauri oleks saanud intervjuus rääkida kõigest mida ta oleks tahtnud rääkida, siis oleksite kõik naerust käpuli. Mis puutub intervjuu vormi (e-mail), siis see oli mõlema soov. Lihtsalt oktoobri keskpaigast kuni kusagil järgmise nädala alguseni on väga kiire aeg nii intervjueerijatel kui ka ekspertidel. Viimaste märksõnaks on välipraktika ja sellega seotu, meil aga meie tööde ja koolidega seotud. Seega arvasid mehed, et teeme meili teel.

Aga tänan tagasiside eest!

Piilusin ka II rühma ekspertgrupi mõistekaarti (pole vist mõtet korrata, et mu IE8 seda siiski ei ava) ega mõistnud seda — ilmselt on see kaart pooleli:

Esitan kursusele omapoolesed kommentaarid. Ühest küljest tekitab minus pisikest viisi tuska asjaolu, et ma ei ole ise oma rühma kokkuvõtet avalikult esitanud. Teisalt aga pole ma siiski kindel, kas see ongi minu ülesanne, kuna meie rühmajuht pole mind otseselt selleks kohustanud ning ma justnagu pakkusin ise välja, et võiksin olla kirjutaja.

Selgus, et Maria postitus oli mul seni kahe silma vahele jäänud. Juba reedel, 11 novembril 2011 kl 19:17 oli ta kirjutanud nii:

Tere!

Hetkel on käes reede õhtu aga pean tunnistama, et minul on raskusi hea materjali leidmiseks grupitöö aktiviseermise kohta. Andmebaasidest heade artiklite kätte saamine on osutunud raskemaks kui eeldasin. Seega tõden, et mul ei ole mingeid häid nippe ja strateegiaid siinkohal välja pakkuda. Hetkel omast kogemusest suudan välja pakkuda mõningad mõtted, mis võiksid tingida aktiivset osaluse grupitöös:

- igaühe kindel roll grupis -> teadmine, et lõpptulemuse seisukohast on iga osaleja panus oluline

- ülesannete ja tegevuste jaotus -> selleks, et grupp oleks pidevalt töös, võiksid olla tegevused ja ülesanded jagatud väiksemateks osadeks. Sellega kaasneks ka sagedasem suhtlemine ja raporteerimine, mis ei lase tähelepanul hajuda ning nõuab järjepidevat keskendumist etteantud ülesandele.

Need mõtted on muidugi eelduseks, et grupitöö toimiks. Kui aga juba on passiivsus tekkinud, siis:

- võiks üle vaadata rollid grupis (võib-olla rollide ümberjaotamine lahendaks midagi)

- kas ülesanded ja tegevused on eesmärgipärased ja jõukohased? (võib-olla vajalik ümbersõnastamine ja jaotamine)

- mõnikord tasub läbi viia nn ajurünnak sellel teemal, mis tundub olevat põhjustanud töö seiskumise. Ajurünnak võib teatud hetkel tõepoolest panna jälle mõtte tööle ning edasi liikuda.

- kas välised motivaatorid on piisavad? Karistus/Kiitus.

- sisemine motivatsioon. Võib-olla ootused grupitöö temaatika osas ei lähe kokku, pole piisavalt huvipakkuv. Kuidas saaks grupiliige panustada niiviisi, et see pakuks talle ka sisulist huvi?

Hetkel on see kahjuks kõik..

Et Maria postitus on kronoloogiliselt varasem, siis sellele vastamisest ma ka alustada otsustasin.

Minu meelest pole sellel kokkuvõttel vaatamata ohtrate tsiteeringute puudumisele vähimatki häda. Ma pean kordama, et kohati kiputakse meil nende tsiteerimiste ja autoriõigustega üle pingutama ning välja võib kukkuda kurb tõdemus, justkui ainustki oma mõtet enam olemas polekski. Kindlasti on kunagi keegi varem avastanud, et Päike on ümmargune, keegi aga ei tsiteeri seda "mõtet". Väga vinge on Nicolae Ceauşescu nimega toimuv kohtukeiss Rumeenias. Tolle diktaatori järglased nimelt olla selle perenime patenteerinud ning et kohalik teater olla seda nime oma lavastuses kasutanud... tuleb nüüd kohtupinki istuda.

Kui enamvähemgi uskuda meelelahutuslike sugemetega lehe http://www.bbc.co.uk/news/world andmeid, siis sündisin mina omal ajal 3093407372. inimesena, kes toona elus olid. Kogu Homo sapiensi ajaloos olin ma aga sama allika andmetel 76795526311. inimene. Hetkel [täna kell 15:41] sündis aga 83219751044. inimene. Isegi kõige tagasihoidlikumad arvutused lubavad oletada, et ükski inimene ei suuda isegi kõige parema tahtmise juures kaasplaneetlaste kõiki mõtteid eelnevalt kontrollida, kui neid omade pähe esitavad.

Paljud ideed on muidugi elementaarsed, mida polegi kombeks tsiteerida. Peale selle tsiteeritavat vaid kirjalikult publitseerituid. On olemas ka nn Suuri Ideid, milliste tsiteerimist samuti kohtustuslikuks ei peeta, olgu kasvõi Albert Einsteini relatiivsusteooria. Igatahes leian, et kui idee on hea, siis selle sisu on primaarsem autori nimest. Tagasi tulles Ceauşescu teema juurde — eks edev autor nähku veidi ka ise vaeva, kui soovib, et teda ette ja taha tsiteeritaks.

Tulles nüüd aga põhiteema juurde, võiks siinkohal kindlasti rühmatöö aktiviseerimise osas mõelda ka premeerimisele. Pean silmas preemiapunktide süsteemi, mitte pelgalt takkakiitmist. Põgusalt on neile ka juba vihjatud.

Teisest küljest näen, et kui rühm on muutunud passiivseks ja selle liikmed näiteks ei sisenegi enam kursusele, ei tule ka ajurünnakust midagi välja. Mida sa ründad, kui ajud puuduvad?

Kui rühmatöö ei paku huvi, siis on inimene ilmselt sattunud valesse rühma või valele kursusele. Huvi ei saa vägisi tekitada.

Illar

Varem nimetati kaht koos tegutsevat inimest paariks või duoks (duetiks), aga kui nüüd ameetiklasi tsiteerida, siis on nad muidugi rühm. Näiteks moodustavad inimese kaheliikmelisi rühmi, et sigida. Siis rühmad suurenevad, rollid jaotatakse ringi ning mõned rühmaliikmed lahkuvad teistesse rühmadesse. Tongue out

See aga pole kriitika mitte Külliki aadressil. Pigem on see terminite kasutuselevõtu ja mudelite tõlgendamise küsimus. Vähemasti rühmadünaamika seisukohalt langevad esimesed kaks etappi antud juhul uurimuse alt välja. Ma tahaksin siin eristada rühmade tekkemehhanisme ja juba moodustunud rühma dünaamikat. Ka moodustunud rühmades võib kõiksugu hädasid ette tulla — need lagunevad, formeeruvad ringi, koosnevad aktiivsematest ja passiivsematest liikmetest. Ka siin saab laguneda olemasolev rühm, ümberformeerumine aga on rühmaülene mõiste: selleks peab olema kas rühmaväliseid persoone või hulk inimesi, kes kusagilt teisest rühmast on välja kukkunud, visatud, lahkunud, langenud...

Sõnal "konflikt" on on eesti keeles teistsugune tähendus. See tähendab tingimata midagi negatiivset. Meil tuleb seda sõna rühmadünaamika seisukohalt kasutada üksnes parema puudumisel. Kummati võin ma oma kogemustest tuua näiteid, kus kursus jagunes mulle teadmata skeemide alusel, ent põhjustatuna minu antud tööülesandest, kenasti 4...5-liikmelisteks rühmadeks, mis töötasid kursuse lõpuni harmoonilises kooskõlas. Ehkki kursus tervikuna moodustas justkui suure rühma, ei tekkinud ka konflikte rühmade vahel. Pigem vastupidi: erinevate rühmade positiivseid kogemusi võeti vastu kiljuva vaimustusega ning vahetati edulisi kogemusi. Tahtsin sellega rõhutada, et konflikt, ehkki teoorias äärmiselt tähtsale kohale tõstetuna, pole tingimata rühmadünaamika obligatoorne komponent.

Igatahes see Bruce Wayne Tuckman võiks minuga sellel teemal arutada, vaatamata oma kõrgele eale.

Illar