14.12.2011
Ikka kiire. Lausa piinlik kohe. Vähemasti tuli mul täna kl 19 paiku meelde, et hommikueinestamine ei teeks ka paha. See pole masu, see peab olema vist overload vms, mis siin hetkel valitseb. Aasta lõpuks kipub olema kõikidel väga kiire. Ja eks kõik soovi ka oma ripakile jäänud asju lõpuni ajada. Mina ise ka. Paraku lisanduvad oma poolikutele asjadele veel ka teistelt delegeeritud tööd. Tagatipuks «sadasid» eile kaela veel ka väliskülalised, keda mul gideerida tuli. Ma hoian tubli pool tunnikest kokku, kui ma ei hakka siinkohal üles lugema kõiki töid, mis veel enne nn jõule tehtud peavad olema. Vaatamata Triini vastupidisele kahtlusele ma aga uurin siin ka hoolega siiski kursuse foorumites toimuvat kirjavahetust. Triin nimelt arvas, et viimati ma ei loegi enam neid kirju.
Olukord on koguni nii kummaline, et ma ei saa jätta sekkumata. Tiiu kirjutab sellist juttu, mis mul lausa harja punaseks ajab.
Passiivne õpperühm
Postitas: Tiiu Urva - kolmapäev, 14 detsember 2011, 00:39
Passiivsusel õppetöös on alati põhjusi, mida ei saagi jagada foorumis kõigiga väga erinevatel põhjustel. Avatus ja aktiivsus õpperühmas suurenevad, kui on võimalik teha kontakt seminare. On õppijaid, kellele selline õppevorm on raske, sest esineb grupisvõi kursusel indiviidi kiusamist ka täiskasvanud õppijate hulgas.
Olenevalt teemast ja ülesandest ei ole tegemist alati terminitega, mida kirjeldada. Saan aru, et on aktuaalne seletada mõisteid (defineerida) aga sõna seletusi ei ole ka mõtet koostada. Meil on targad tudengid.
TU
P2AV.TK.318 » Foorumid » Rühmatöö kokkuvõte » Passiivne õpperühmMa pole nõus!
Postitas: Illar Leuhin - kolmapäev, 14 detsember 2011, 21:49
Tere, Tiiu!
Esiteks, ma pole üldse nõus sellega, et avatus vahetus kontaktis suureneb. Ma tean nii personaalsetest kui ka isiklikest kogemustest, pidades ühtede puhul silmas enda tunnetatud ja teisel puhul kursuste juhendamisest saadud kogemusi, et pigem on poolanonüümne virtuaalne kontakt märksa vabam ja kohati vahetumgi kui füüsiliselt ühes ruumis viibimisest tulenev kokkupuude.
Täiskasvanute hulgas pole ma seni kiusamisi täheldanud. Arukas pedagoog suudab ka nooremate õppijate rühmas kiusamist ohjata. Teiseks aga ei välista veebipõhine õpetamine kiusamisi. Siin oskaksin tarvidusel tuua kümneid sigatigedaid retsepte, kuidas on võimalik kursusekaaslasi kiusata. Enamasti seda aga ei tehta.
Kolmandaks on virtuaalõppe tohutuks eeliseks selle asünkroonsus. Rühma kuuluvad indiviidid ei pea tingimata ühel ajahetkel ühte ruumipunkti kokku kogunema, selleks eelnevalt pool kuni kaks tundi valmistuma (meestel nt habemeajamine, naiste polüfunktsionaalset hügieenihierarhiat ma ei hakka loendamagi) ning veel, olenevalt nominaalse elukoha kaugusest, veel ka arvestatava aja kohale kulgema. Kuressaarest tuleb siis näiteks Tartusse tulemisele arvestada vähemalt 5 tunniga, Narvast saaks ka 4 tunniga hakkama, Tallinnast 3 ja Luunjast 1,5. Pärast pooleteisetunnilist koosistumist tuleks siis sama rada tagasi kulgeda. Milline ajaraiskamine!
Neljandaks, sõnaseletusi on alati mõistlik koostada! Pigem ongi asi selles, et inimesed aina räägivad, vaidlevad ja targutavad, eelnevalt kokku leppimata, millest nad üldse räägivad. Mu elukogemus lubab kaunis kindlalt väita, et röökiva enamuse ka kõige elementaarsemate mõistete puhul mõistavad rääkijad asju erinevalt ja räägivad seega ka teineteisest ropult mööda. Räägitakse ja räägitakse — üks aiast ja teine aiaaugust.
Paraku pole ma jätkuvalt veel saanud siin avaldada oma juhendatava kursuse muresid ja rõõme. Seda ikka sel lihtlabasel põhjusel, et olen «jooksvad» probleemid lahendanud möödaminnes, vastates mulle otseselt suunatud küsimustele, kummati aga pole veel leidnud oma kalendis sellist auku, kuhu näiteks kontrolltöö läbivaatamine ja nn edutabeli koostamine paigutada. Aga küllap need ajad kord ka pöörduvad.
21:53
 |
 |