Ivo Volt. Tõlkeid maailma luulest
Kommentaarid on oodatud aadressil Ivo.Volt@gmail.com - palun andke kindlasti ka teada, kui neid tekste või katkendeid neist kuskil kasutate.
Siit saab tagasi pealehele. Vaata ka tõlkeid antiikluulest.
Kiirmenüü:
ITAALIA: Giacomo DA LENTINI, KRAHVINNA LARA, Elmo PATOCCHI
KATALAANI: Josep CARNER, Maria-Mercè MARÇAL
SAKSA: Hannah ARENDT, Johann Wolfgang von GOETHE
ITAALIA KEELEST
Giacomo DA LENTINI (13. sajand)
Sonett XIXc
Arm iha on, mil südames on lähe,
kui kostab küllusliku rõõmu kaja;
ja sünnib esmalt silmades see nähe
ja toiduks talle taas on südant vaja.
On vahel armastuseks tarvis vähe:
võib nägemata olla armastaja;
siis metsikuna aga kargab pähe,
kui armsam ületab me silmaraja.
Eks silmadest ju südamesse lähe
kõik, mis nad näevad, olgu hea või viha,
kuis loodus kõike omamoodi haldab;
ja süda, saanud nõnda tunnistähe,
loob kujutlusi, naudib seda iha:
see ongi arm, mis inimesi valdab.
(Ilmunud: Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 34.)
KRAHVINNA LARA (Evelina Cattermole Mancini, 1849–1896)
Oodates
Ta „homme“ sosistas, ja mina: „vähe
on aega homseni, ja siis meil kahel
koos hetk on taas, käed libistan su pähe,
ja tõotad armu unelmais me vahel.“
Ma ootan siin. Ka kõige kaugem kähe
hõik kostab kõrvu, kuulen väljast vahel
kui samme, salamõtteist kirg ei lähe,
pilk otsib, kus võiks köita magus ahel.
Mis armas pesa. Aknad toas on lahti
ja kevadõhk toob sisse võlulumma,
teeb velvetil ja õitel päike nalju.
On vanu relvi, maale näha mahti,
mis seintel. Mõtlen keset seda summa:
me suudlusi on kaotsi läinud palju.
(Ilmunud: Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 214.)
Elmo PATOCCHI (1906–1980)
Lõpp
Kõik seega lõppenud? Ja sest, mis eile
näis igavik, sai täna surm ja kadu!
Surm? Igavik? Kui põgus kõik on, adud,
kui vilgas mõttelend see tundub meile.
Me lihtsalt lahkusime eri teile,
jäi olemata süüdistuste sadu,
sa tüüne, mina käisin mõtteradu,
ent meeled selged, kõik on kerge neile.
Kõik lõppenud on: see, mis kaua läitis,
me uskusime, saatuslikku hurma
ja elu igavest, nüüd surma näinud.
Ja uued unistused kaasas, läinud
on kumbki: minagi, kel palveid täitis
soov, et võiks kesta arm ka pärast surma.
(Ilmunud: Jānis Rainis, Castagnola: teise kodumaa mälestusradadel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 107–108; Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 318.)
Jaanimardikad
Jaanimardikad, kaaslased kallid,
mind saadate tüünetes öödes,
nisu-kaera tuhkvalkjates vöödes,
neil hetkedel, kui pole teisi
maailmas kui teie ja mina,
imetleme me nõnda
selles vaikuses ööd,
oma tuhmikas valguses teie,
oma lihtsates lauludes mina,
jaanimardikad ekslemas ringi,
mind saadate tüünetes öödes,
igaühele armastust annan,
puhast valgust kes eneses kannab.
Jaanimardikad kaunid, te tulge
ja just nagu sõsaraiks olge
mu väetite laulude voole,
mis sünnivad, lampide poole
näod pööratud, veikleva musta
jõe ääres või vaiksetel teedel
või rohustel karjamaadel,
kuhu teid, minu sõsarad, ikka
tuhmi valgust puistamas nähti,
mulle olete armsad ja kallid ja kaunid
ka siis, kui taevakummil
on säramas suuremaid hoopis
ja heledamaidki tähti.
(Ilmunud: Jānis Rainis, Castagnola: teise kodumaa mälestusradadel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 131–132.)
Luul
Tihti, kui kuulen su samme tulemas,
sulgen ma silmad, nii just nagu magaksin,
lootes et sina, mind uskudes magavat,
suudled mind silmade peale.
Ent minu ootus on asjatu:
need pole su suudlused, see, mis
mind äratab, hoopiski on ju
sinu ohjeldamatu naermine.
(Ilmunud: Jānis Rainis, Castagnola: teise kodumaa mälestusradadel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 133.)
Ravim
Üksainus ravim on kokaiini vastu:
kokaiin; üksainus ravim oopiumi vastu:
oopium. Üksainus ravim on ka armupalaviku vastu:
armastus. Oo neidised, kes armu õnneaegadel
mul andsite, te naaske, armumürki andke taas!
(Ilmunud: Jānis Rainis, Castagnola: teise kodumaa mälestusradadel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 133.)
Üleskutse (Manfredo Gayle)
Naistele jäta sa hädahalin ja nutusuu,
itkud ja kaebed kõik kaevata.
Sina, kui hammustab valu, pigista kinni huul,
ja kui suudad, siis naerata.
(Ilmunud: Jānis Rainis, Castagnola: teise kodumaa mälestusradadel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 93.)
KATALAANI KEELEST
Josep CARNER (1884–1970)
Veel tibab vihma ning on armsam kaugel
Lind laulab puul ja sellelt piisku langeb;
ei teadet mulle too see sädistaja.
Kael ilmaaegu lugemisest kange,
ei mina teisi, teised mindki vaja.
Lind laulab puul ja sellelt piisku langeb;
Mu meel on segaduses, mõistus haja:
näeb enda kohal lehe-, õitehange,
ehk huupi leiab sinu juurde raja.
End viivuks näitab päike, väsib ruttu.
Ei õitevõras piisasadu lakka:
mu igatsust toob meelde ja su nuttu.
Ma parem hinge segama ei hakka.
Mu ind ja iha mähkunud on uttu:
kui kallim pole rinnal, kõik on vakka.
(Ilmunud: Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 250.)
Maria-Mercè MARÇAL (1952–1998)
Su huuled
Su huuled. Neil granaadiõuna maitse...
Sa mässav ingel. Lõhnab ingver aina.
Mind palaviku põues nüüd sa paina!
Koos vihma haljusega tule! Kaitset
sa otsid, sisalik, mu juustes peitud
sa päeval piiritult öölinnu tiivul!
Saturn või Kuu su südames on viivul,
su silmist kastepiisamaiku leitud.
Su mineraalne keha. Sool. Vein. Mari.
Sa maona siugled, kõhule end rihid
ja armumürgiga mu keset sihid.
Must kass saab sust. Ma olen nõiavari.
Pilk pilgu sisse hullunult end peidab,
Kuu pimedana helki meile heidab.
(Ilmunud: Ma nägin päiksepaistet vihmasajus. Valik maailma armastussonette. Koostanud Rebekka Lotman ja Laura Pääbo. Tallinn: Varrak, 2022, lk 330.)
Mu kodutu armastus
Mu kodutu armastus.
Mu kodutu armastuse vari.
Kuul, mis läbistab mu kodutu armastuse varju.
Lehed, mis katavad kuuli, mis läbistab mu kodutu armastuse varju.
Tuul, mis pillutab lehti, mis katavad kuuli, mis läbistab mu kodutu armastuse varju.
Mu silmad, mis juurduvad tuulde, mis pillutab lehti, mis katavad kuuli, mis läbistab mu kodutu armastuse varju.
Mu armastus, mis peegeldub silmades, mis juurduvad tuulde, mis pillutab lehti, mis katavad kuuli, mis läbistab mu kodutu armastuse varju.
Mu sisse puurib...
Mu sisse puurib
kihva öö,
verd jookseb kaelast.
Ja allpool kive
skorpion
lööb tantsu aina.
Vihm aegamööda
liikvel on
mu kambri poole.
Ja iha hämar
trepikäik
on käsipuuta.
SAKSA KEELEST
Hannah ARENDT (1906–1975)
See oli hüvastijätt.
Mõned sõbrad tulid kaasa
ja kes ei tulnud kaasa, polnud enam sõber.
See oli õhtu.
Kõheldes astus ta sammu
ja tiris meie hinged akna poole välja.
See oli rong.
Ta mõõtis lennu pealt maad
ja takerdus nii mõnegi linna kitsuses.
See on päralejõudmine.
Leiba ei kutsuta enam leivaks
ja vein võõras keeles muudab kõnelust.
("Dies war der Abschied...", september 1947)
Johann Wolfgang von GOETHE (1749–1832)
Veneetsia epigramme
(Ilmunud: Akadeemia, nr 10, 2020, lk 1813–1820; Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles. Koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 492 (2), 493 (5, 7). 494 (12, 15), 496 (22, 23, 29), 497 (38), 498 (49), 500 (59, 72), 502 (84, 90, 99), 503 (100, 101).)
2
Justsama siin sinitaevas ma silmasin päikesehiilgust,
eefeud pärjana veel lokkamas kaljude peal,
virk talumees sidus viinapuuväätisid paplite külge,
sealt, kus Vergiliuse häll, voogamas leebena tuul:
siis kohe muusadki otsisid seltsi ja sõpra; me vestlus
katkeliselt üha käis – meeltmööda ränduril see.
5
Gondlisse sättinud end, seal sõitsin ma laevade keskel,
mis Suure Kanali peal seisavad koormate all.
Kõiksugu kaupa sa leiad siin kõiksugu puhkude tarbeks,
on nisu, aedviljad, vein, halge ja haokuhilaid.
Noolena tõttas me paat; seal eksinud loorberioks mul
palgele sähvaka lõi. „Daphne, kas haavasid mind?“
hüüdsin, „ma sult pigem ootasin kiitust!“ Nümf tasa naeris:
„Lauliku patt pole suur. Kerge on trahv. Mine siis!“
7
Üks oli armastus mul, oli teistest kõikidest kallim!
Nüüd on ta läind! Tasa ent! Kannata kaotust sa siis!
12
Ulmlejal jüngreid olgu nii palju kui rannas on liiva:
liiv on liiv. Ole pärl mulle sa, taibukas kaim!
15
Ulmlejal küllaga jüngreid on, tema liigutab hulki,
taibukat meest aga eal paljud ei armsamaks pea.
Nii imetoimega pildid on tihti vaid mannetud maalid:
vaimu ja kunstide töö pööblile on tühi koht.
22
Jupiter Pluvius, meil täna soosiva vaimuna ilmud,
sest ühe hetkega sult kõiksugu kinkisid saab.
Annad Veneetsiale juua ja maadele lopsakat kasvu,
üksjagu värssegi saab sult minu väikene teos.
23
Kasta sa, ühtsoodu jooda sa neid punakuubedes konni,
niisuta kuivavat maad, kasvaks et brokoli meil.
Hoia sa kuivana vaid minu raamat, ta kui pudel kanget
arrakit olgu – sa punš sest oma maitsega tee.
29
Küll olen paljutki proovinud: joonistamist ja gravüüri,
ning õlimaaligi, kätt katsunud veel savitöös,
ent püsitult seda kõike – ei õppinud, saavutand miskit,
on üksainuke taid, kus tunnen meistrina end:
kirjutan sakslaste keelt. Nii rikun ma, õnnetu laulik,
halvima ainega vaid siin elu, kunstigi veel.
38
Ei, ära jalgu sa taevaste poole küll, lapsuke, tõsta:
nurjatu Jupiter näeb – ning Ganymedes on morn.
49
Soovite teada, mismoodi ma teil sadu loon epigramme?
Mind vaja viia on teil armsamast eemale vaid.
59
„Teil, epigrammid, ei pruugi ju olla nii jultunud!“ – Miks siis?
Pealkirjad meie ju vaid: maailma käes sisu on.
72
„Kui perenaiseks mees koju viiks, minu soovegi täidaks,
rõõmus ja truu oleks ma, suudleks ja kaisutaks ka.“
Nii kõlas lihtsate viiside seas lõbutüdruku laul kord
mulle Veneetsias. Teist nii vaga palvet ei tea.
84
Morpheus taevane, asjata heljutad veetlevaid moone;
ärkvele jään, kuni laud sulgenud Amor on mul.
90
Mis lõbus mäng on see! Näe, nööril ju kiiruga ketas,
pääsenud mis on käest, taas üles end kerib seal!
Niisama näib süda kord iludust üht, siis aga järgmist
piidlevat mul, jalamaid ent koju taas ta on teel.
99
Eks alatihti ma eksinud, end aga taas üles leidnud,
õndsaim hetk on nüüd: see neiu ongi mu õnn!
Kui aga seegi on eksimus, siis jumalaid palun tarku:
säästke te mind, kuni külm toonela rand on mu ees.
100
Kurb oli, Midas, su saatusekäik: tudikätega hoides
tundsid sa, näljane rauk: ränk on su muundunud toit.
Mul samamoodi on lood, aga lustakamalt: mida puutun,
see minu käe all saab luuletuseks kohemaid.
Ei ole vastu ma, kuid palun teid, kenad muusad, et armsam
kui minu rinnale vaob, muinasjutt ei temast saaks.
101
„Paistes on veidi mu kael!“ Oli ehmunud nõnda mu armsam.
Kuss, minu laps, ole kuss! Kuula, mis räägin ma nüüd:
Sind oma käega on riivanud Venus, ta kuulutab vaikselt,
et keha varsti ta sul hoogsasti moondamas on.
Peatselt kaob sale piht, imekaunid väikesed rinnad
kaovad ja paisub kõik; kitsas on uusimgi rüü.
Ent ära karda! Kui langevad õied, on aednikul teada:
paisudes meeldivam saak valmimas on sügiseks.