Ivo Volt. Tõlkeid antiikluulest
Kommentaarid on oodatud aadressil Ivo.Volt@gmail.com - palun andke kindlasti ka teada, kui neid tekste või katkendeid neist kuskil kasutate.
Siit saab tagasi pealehele. Vaata ka tõlkeid hilisemast luulest.
Kiirmenüü:
VANAKREEKA: Herondas, Nossis
LADINA: Anthologia Latina, Decimus Magnus AUSONIUS, Gaius Valerius CATULLUS, DOMITIUS MARSUS, Marcus FURIUS BIBACULUS, "Kõrtsinaine", Gaius LUCILIUS, Quintus LUTATIUS CATULUS, LUXORIUS, Marcus Valerius MARTIALIS, Lucius PORCIUS LICINUS, „PRIAPUSE LAULUD”, VALERIUS AEDITUUS
VANAKREEKA KEELEST
HERONDAS
4. mimijamb: Asklepiosele ohverdavad naised
KYNNO:
Ole terve, valdjas Paieon, kel võim Trikkas,
Epidaurose mail ning sulnil Kosil aujärg on;
Apollon ning su ilma toond Koroníski
nüüd olgu terved, ning Hygieia, kes tundis
5 hüvakätt sul, ning Epió, Iesó, Panaké, terved
te olge, kellel altareid siin auväärseid;
Macháon ning Podaleirios, kes kord Troojas
on rüüstand Laomedóni lossi ning müüre,
te olge terved, kurja haigushoo viijad;
10 ning teised taevasedki, kel käib tee paigus,
kus kolle sul, Paieon-taat: te nüüd tulge
ja leebivaina maiusroaks mu käest võtke
see kukk, va müüriheerold, kelle toon ohvriks.
Ei olnud tõesti rohkem võtta meil kuskilt,
15 sest muidu toonuks sulle härja, oo valdjas,
või hoopis priske põrsa, mitte vaid kikka,
me kingiks selle eest, et leebel käepuutel
sa pühkida võtsid vaevaks meie pealt haigust.
Hygieiast nüüd hüvakäele, Kokkale, tahvel
20 sa sea.
PHILE:
Küll on skulptuure kauneid siin, Kynno!
Kes on see mees, kes raius selle siin kivvi,
kes püsti seada selle siia küll laskis?
KYNNO:
Pojad Praxitélese, kas ei näe sa siis tähti
seal all? Ja püsti seada laskis Euthíes,
25 kes Prexoni poeg.
PHILE:
Oh kaitsku neid Paión ikka –
nii kauneid teoseid on nad loond – ja Euthíest!
KYNNO:
Ennäe, Philé, too tüdruk seal, kes pead tõstes
nii vaatab õuna poole: kas ei võiks öelda,
et kätte kui ei saa, ta heidab küll hinge?
PHILE:
30 Kae Kynno, seal üks ätt on –
KYNNO:
Appi nüüd, moirad!
Näe, kuis hanekaela hoidmas siin on poiss haardes!
Kui jalge ees ei seisaks marmor, võiks öelda –
teeb peagi lahti suu! Jah, saabub aeg, kui kord
ka kivvi saame panna hingejõu sisse!
PHILE:
35 Näe, Batale, kel taadiks Myttes, seal, Kynno,
nii seisab kivvi raiutult, et küll piisab
ta peale pilgust sel, kes iial veel tõelist
pole näinud Batalet, on nõnda suur sarnlus!
KYNNO:
Sa järgne mul, Philé, ma näitan üht asja,
40 mis nõnda kaunis, et pole sellist näind eales!
Kydilla, templivardja kutsu nüüd siia!
Kas sulle, tüdruk, ütlesin või ei? Nõnda
on ammukil ju suu, ei tee ta teps välja,
vaid seisab paigal justkui vähk, kel silm jõllis.
45 Ma ütlen, templivardja kutsu nüüd siia!
Sa söömar! Ei sust hästi arvaks eal keegi,
ei karske, ei ka lurjus, kõikjal hind üks sul.
Ma vannun selle jumala ees, kel siin tempel,
mind süütad, tüdruk – vastu tahtmist läen paiste.
50 Ma vannun, tõesti saabub varsti päev, kui kord
sa muudkui kratsid käega laupa veel roojast!
PHILE:
See ärgu mingu nõnda hinge sul, Kynno –
on orjatar ta, orja kõrvad ent loiud.
KYNNO:
Ent käes on päev ja rahvasumm ju taas kasvab;
55 sa oota seal – ennäe, on templi uks valla
ja lahti tehtud kardin.
PHILE:
Kas sa näed, Kynno,
mis kaunid tööd on siin, sa tõesti võiks öelda –
need teinud on Athene – tervist sul, valdjas!
Kas sellel paljal poisil, kui ma siit kriibin,
60 jääb järsku haav, mu Kynno? Nõnda siin tuikleb
ta muskel pildi peal kui lättesoon hõõgkuum.
Tuletange neid kui näeks Myellos kord – või ka
Lamprioni poeg Pataikiskos – neil peast silmad
vist välja tungiks, sest nad ilmselt küll arvaks,
65 et tehtud kord hõbedast on tõesti need ehtsast.
Ja härg, ta kõrval juht, kel järgneb veel naine,
üks mees, nina kongus, teisel juuksed peas turris,
ju näevad välja kõik kui hingaks ning näeks nad?
Kui tunduks mulle, et on kõlblik, kui naine
70 teeks nii, ma karjataks, et äkki härg ründab –
tal nõndaviisi kõõrdi vaatab silm, Kynno.
KYNNO:
Efeeslasel Apellesel on käed tõesed
küll kõigi joonte suhtes. Ei sa saaks öelda:
„See mees küll silmas üht, ent kõrval’ jäi teine.”
75 Kui mõttes äkki miskit sündis, siis ruttu
ta proovis järgi. Teoseid või ka meest ennast
kui keegi vaatab, hämming ent ta näolt puudub,
alaspäi see olgu vildimeistri poes rippu!
TEMPLIVARDJA:
Ülihead on, naised, ohvrid teil, ja veel rohkem
80 head ootab ees; Paiéon eales küll enne
pole ohvritoojail teistel olnud nii soosiv.
Iee, iee, Paiéon, nüüd sa heasoovlik
ole naiste vastu, kes tõid sulle häid ohvreid,
kui meespool on, ta vastu ka, või kaim kallis.
85 Iee, iee, Paiéon, see nüüd nii jäägu!
KYNNO:
Nii jäägu, võimsaim! Ükskord taas me, täis tervist,
sul toome ohvreid suuremaid, ja siis kaasas
mehed on meil ning ka lapsed. Kokkale, lõika
sa linnukoib, kuis sünnis on, ja pea meeles,
90 et annad templivardja kätte; mao urgu
sa vaikselt poeta siis veel odrakakk sisse
ja ohvrikoogid niiskeks tee; mis jääb alles,
koju jõudes sööme. Tüdruk, ae, sa pea meeles,
et tervisohvreid tood veel; saatusest rõõmu
95 saab tunda ohvrisööminguil, kui käes tervis.
NOSSIS
AP 5.170
Ei ole meeldivamat kui arm: muu hea tuleb järgi
teisena. Nii olen suust süljanud välja ka mett.
Nossise read on need: keda suudelnud ei ole Kypris,
tunda see eal pole saand rooside õisi ju veel.
LADINA KEELEST
Anthologia Latina
277
Laule ju ilmutab arm ning arm tuleb ilmale laulust.
Lauldagu, et oleks arm, et lauldaks, arm aga olgu.
Decimus Magnus AUSONIUS
19.68
Õhvake vaskine ma, isa Myroni meisliga tehtud,
tehtuna ent ma ei näi, vaid nagu sündinud loom:
nii mind ründamas sõnn, nii siinsamas õhvake ammub,
nii januselt noor lehm otsimas on udaraid.
Hämmastab sind, et karja ma nii petan? Kuid ise karjus
harjunud arvama on, et olen üks tema loom.
Gaius Valerius CATULLUS
27
Poiss, too nüüd vanemat falerni veini,
mõrkjaid siis karikaid sa täida mulle,
nii kuis Postumialt on saadud reegel –
joobnum kui ise vein on siinne proua.
Ent vee koht pole siin, sa lahku ruttu,
võid vaid rikkuda veini: ootab rahvas
rangem. Meil aga ees on kange rüübe.
DOMITIUS MARSUS
Fr 1 FPL
Vennaga Baviusel kõik koos oli pruukida ikka,
üksmeelseil kombeks just nagu vendadel on:
maad, maja ning raha, kõik – tõepoolest kui kõnekäänus,
kaks keha neil, aga hing ainumas üks oli sees.
Kui aga ei soovind mehevennaga ühtesse heita
üks naistest, too vend hülgaski sõpruse pea.
Siis hävis kõik vihahoos, kõik riid-tüli siis segi paiskas,
ning said valdused need endale kaks peremeest.
Fr 7 FPL
Marole seltsiks nüüd ülekohtune surm ka, Tibullus,
noorelt sind on viind sinna, kus Elysium,
keegi et ei kaebleks nõtkelt oma lembuseluules,
ei laulaks vägevalt valdjate võitlemisest.
Marcus FURIUS BIBACULUS
Fr 1 FPL
Kui kord silmama juhtud Cato villat,
sindleid, mis punaseks on pintseldatud,
väikseid aedugi, kus Priapus valvab,
hämmastund oled, kuidas suutnud keegi
tarkust nii vägevat on võita kätte,
kapsaid kolm kelle laual, veidi vilja,
ning veel kaks kobarat ka veinimarju
toiduks veel vana eani tundub piisav.
Fr 2 FPL
Cato maamaja, Gallus, hiljaaegu
müütas just võlaandja terves linnas.
Hämmastund olin, et me hiilgav meister,
suurim teadlane ning poeetki tähtis,
ehk küll saab jagu raskusist ju kõigist,
kord jäi hätta ja võlga maksta ei saand.
Siin on Zenodotost ja siin on Kratest.
„Kõrtsinaine”
(Copa, autor teadmata)
Süüria kõrtsmikuneid, kreeklannade moel side juustes,
kastanjettide all nõtkumas puus osavalt,
joobnuna nii lõbusalt tants käib tal suitsunud kõrtsis,
küünarnukkide all klõksumas veel kõrinaid.
„Kuis võiks roiule tolm suvepäevane veetlevam olla
kui minu pool üks hetk viibida joogiga veel?
On kambreid siin, aedu ja peekreid, roose ja pille,
varjuka rookihi all siin jahe lehtlagi on;
sulneid kuulda ka hääli sa saad Arkaadia koopast
ning nagu karjuse suust kaikumas roovile hüüd.
Väljunud just on hapukas vein pigivaabaga vaadist
ning käredalt läbi siit veenire voolamas on.
On punupärgasid õitest kuldseist rippumas ikka
ning vanikuid leetjaid, roosegi küpspunaseid,
on Achelóis karskest jõest veel liiliakimpe
noppind, siiagi toond need pajukorvide sees.
Väikseid juustusid on, mis räätsides ootavad aega,
on sügispäikese väel ploomegi siin vahajaid,
kastanipuult on vilju ja meelalt ergamas õunu,
siin on karske Cerés, on Amor, on Bromius;
mooruspuil veremarju ja raskeid veinipuutarju,
ning lehevartel, näe, rippumas on rohekurk.
Hurtsiku valvuri käes on relvaks sirp pajuoksast,
suur on küll tema riist, ei aga hirmu ta tee –
Siia, sa teeline, nüüd: äraaetud ja märg juba eesel;
anna tal armu, ju on Vestale kallis su loom.
Nüüd põõsais laulvaid võib järjest kuulda tsikaade,
nüüd sisalikkegi näeb paos jahedail asemeil:
kui oled tark, lesi siin, klaasist suvisest üha rüüpa –
või kristallkarikaid uusi on saada su soov?
Nüüd tule, roidunud mees, kosu veinipuuväätide varjus,
raskele peale sa sea roosegi veel vanikuiks,
noppida suudlusi võid imeveetleva neidise huulilt –
muistsete ranguse jaoks küll pole kohta ju siin!
Miks tänutundetu põrm healõhnase pärja su käest saab?
Või tahad, et valvaks õis kivi peal sinu luid?”
Veini ja vürfleid nüüd! Homsest pole hoolida tarvis:
kõrvust sakutab Surm: „Nüüd ela, varsti ma siin!”
Gaius LUCILIUS
Nn vooruse-fragment
(vv 1326–1338 M = 1196–1208 W = Lactantius, Div. inst. 6.5.2)
Voorus on, Albinus, see kui tasud õiglase hinna
kõikidel juhtudel, mis elu sul võib paisata ette,
voorus – teada, mis on kõigi asjade loomus ja tarve,
voorus – teada, mis on meile õige ja soodne ja aulik,
ning mis on hea, mis on halb või tarbetu, näotu ja autu,
voorus – teada, mis on eesmärk ning mõõt meie püüdeil,
voorus – kui seadsalt tasu jõukuse järgi sa maksad,
voorus – austada neid, tõepoolest kes seda väärt on,
halbade meeste ja halbade kommete vaenlane olla,
teisalt tublide meeste ja tublide kommete kaitsja,
hinnata kõrgelt neid, head soovida, sõpruses hoida;
veel: esmalt isamaa huve järgida ikka ju kõikjal,
siis vanemaid ning viimaks vast iseendagi soove.
Quintus LUTATIUS CATULUS
Fr 1 FPL
Plehku on pand minu hing; Theotimuse juurde, ma arvan,
läks, kuis kombeks tal. Jah, redupaik temal seal.
Kui aga tol keeland põgenikku ma majjagi lasta
sisse poleks, öelnuks, et tema välja ta a’aks?
Lähme ja uurime nüüd! Lõksust ise kas aga pääsen,
hirm nahas mul. Mida teen? Nõu, Venus, anna sa mul!
Fr 2 FPL
Peatusin, tervitamaks juhukombel kerkivat koitu,
korraga Roscius, näe, kerkimas on ida poolt.
Andestust palun teilt nüüd, taevased, kui seda ütlen:
kaunim küll jumalaist näis mulle põrmlane see.
LUXORIUS
283 SB (288 R). Jambid oma teose lugejale
Kui on sul muistseid teoseid kiiduväärsemaid,
mis meele järgi võiksid olla kõigiti,
sa miks mu raamatukse lehte keerad nüüd,
mis täis on tühja-tähja, tundeid siivutuid,
ja mis ma treinud oskamatu sellina?
Ehk on mu värsid kallid õppind meestele,
mis sest, et kostab siin ju üksnes nöökimist
ning puudub peenus, kõrgem siht ja tuumakus?
See on, mis otsid, algust teedki innukalt,
justkui sa tõttaks lustilisse teatrisse.
298 SB (303 R). Kõrtsmiku juurde hommikusöögile kiirustavale diakonile
Preester, sind kuhu neel varakult nii ruttama sunnib?
Meeles peekrid on sul, ei enam psalmide read?
Templite pinke sa otsima pead, ei kõrtside pinke,
et taevast sinu jutt käiks, mitte kannude hoost.
301 SB (306 R). Vanale kaarikujuhile, kes kaotades süüdistab rahvast
Kaotad sa jälle ja täis hüüdeid, Cyriacus, on tsirkus;
süüdlased teada on sul: võitjad ja vaatajad need!
Ei taha kurta sa, et silm tönts eanõtruse tõttu,
piitsa ei sõitle ju ka, uimane mis sinu käes.
Et need vead, mida süüks nüüd teistele arvata taotsed,
on vaid enda su sees, uskuda miks sa ei või?
Võidule teps pole sust võrdset, pole jõudu ja noorust;
kui aga kellelgi on, see sinu silmis on süü.
Et esitand valesüüdistust oled, trahvina nüüdsest
teistele taas aja süü ikka sa kaotajana!
312 SB (317 R). Hermafrodiidist tüdrukule
Naissoost näen koletist ma, kaks kel liikmeid,
ning kes mees iha sunnil olla proovib.
Miks küll pöörane vitt ei naudi seksi?
Miks sind ühtvalu nöögib väeti nauding?
Ei saa vittu ju sult, mis haarab-teotseb.
Siis kui anda sa raatsid kohta sellist,
millest naist ära tunneb, ütlen: tüdruk.
352 SB (357 R). Pimedast mehest, kes tundis kaunid naised ära katsudes
Valguse kaotand, tühi tal laup on,
oma teel pime nii lembija eksleb,
puutudes sõrmil vaid ihu õrna,
hinnata oskab neidude liikmeid,
kel keha kaunilt on lumivalge.
Usun, et sel küll ei ole põhjust
vaatamiseks veel silmigi tahta,
kel elutark kihk andnud on mitmeid.
363 SB (368 R). Marina-nimelisest naisest
Keppima juhtus kord ägedalt üks mees ju Marinat
ning seda siivsusetult küll tegi soolases vees.
Ei ole süüd tal, vaid kiitust pigem kõrgemat väärib:
sest ei läind meelest, et Venus on mere laps.
Marcus Valerius MARTIALIS
Vaatemängude raamat
6b
Et kõle org Nemeas oli, kus lõvi kord maha tappis
Hercules, sest lugulaul õilis on kõikide suus.
Vaikigu möödunud jutt: sinu mänge me näinuna, Caesar,
ütleme: seesama võib sündida naisegi käes.
Epigrammid
1.73
Linnas ju ühtegi meest ei leidunud, kes päris muidu
tahtnuks puutuda eal, Caecilianus, su naist,
siis kui võis: aga nüüd, kui valvurid ette on pandud –
määratu keppijahulk! Küll oled nutikas mees!
2.21
Suudlusi annad sa kord, siis kätt aga, Postumus, annad.
„Kumba sa eelistad siis?” ütled sa. Eelistan kätt.
2.62
Et oma rinda ja sääri ja et käsivarsi sa kitkud,
pöetud et on madalaks kürvagi ümber su karv –
teed seda tüdruku jaoks, Labienus, me teame ju hästi!
Perselt ent kesjaoks karvu sa noppima pead?
3.50
Üks vaid põhjus on sul, miks sööma sa mind üha kutsud:
etelda värsse mu ees on, Ligurinus, su soov.
Just jalanõud said eest, sedamaid kui määratu raamat
tuuakse, sel ajal kui kastmega söön salatit.
Teist juba ette sa loed, kui veel pearooga ma maitsen,
nüüd juba kolmas su käes, puudu on mul järelroog.
Neljandàst siis loed ning viiendàst juba ette.
Metsseapraadki on jälk, kui väga tihti su ees.
Kui kalapakkimiseks oma ilgeid värsse ei anna,
üksinda sööma ju küll nüüd, Ligurinus, sa pead.
3.56
Viinapuu mulle ei too kasu, veepaak olgu Ravennas:
kallima hinnaga müün siin ma ju kindlasti vett.
3.57
Hiljuti kelm kõrtsmik tegi veiniga tünga Ravennas:
soovisin lahjendatult, müüs aga kanget ta mul.
4.85
Klaasist peeker on meil, sulapaost sul, Ponticus. Misjaoks?
Et see reeta ei saaks lüümena: veine on kaks.
5.9
Haigena tundsin ma end: sedamaid minu juurde sa jõudsid,
Symmachus, ning sadakond õppurit veel sabas sul.
Mind sadakond siis kompisid kätt, mis jäisena külmad:
ei palavikku mul olnd, Symmachus, nüüd aga on.
6.31
Tead, Charidemus, ja sündida sel lased ikka, et koinib
arst sinu naist: nii ehk surma ei too palavik.
6.48
Kui võimsalt sinu auks kisab toogades hulk üha „Braavo!“,
mitte, Pomponius, sa, vaid sinu söök oli hea.
6.71
Liikuda siivutumalt teab Baetise viiside järgi,
Gadese rütmide hoos tantsida võib osavalt.
Läeb Pelias tudipea siin kikki ja Hecuba meeski,
ehk tuleriidal on poeg, ikkagi äksi on täis.
Nii endist peremeest Telethusa ju süütab ja piinab:
too tema orjana müüs, ostmas on käskijat nüüd.
6.74
Nari keskel külje peal on seal üks mees, kellel
poolvõitud kiila pealae küljes kolm salku,
ja kaevab puidust ork ta poikvel suus ringi.
Ta tüssab, Aefulanus: hambad suust puudu!
6.94
Calpetanuse toit iga kord on kullatud nõudes,
söögu ta võõrsil siis – või kodulinn tema ees.
Sööb ta tavernides nii, sööb nii, kui sattunud maale.
„Kas pole muud tal siis?“ Ei, pole ühtegi tal.
7.31
Karjast kaagutavast sul linde, mune,
kuldseid viikegi, keskmiselt mis küpsed,
kitselt mökitavalt ka noore talle
ning veel külmade eel su jaoks oliive
ning juurviljugi, mis on härmavalged –
kas ehk arvad, et kõik mu mõisa toodang?
Oh sind, Regulus, täiel määral eksid!
Ainult mind minu põld ju suudab kanda.
See, mis Umbria vardja sul või rentnik
või siis kolmanda miiliposti mõisnik
või etruskide maa ja Tusculumgi
saadab – kõik mina saan Subura kandist.
7.33
Räpasem kui pori on sinu tooga, su king aga, Cinna,
valgem on veelgi kui kiht nüüdsama langenud lund.
Miks lased langeda rüü, rumal, nõnda sa jalgade peale?
Kergita toogat sa nüüd, Cinna: saab hukka su king!
9.87
Kui head veini ma joonud seitse peekrit
ning, keel pehme, ju napsiuimas tukun,
säed mul ette sa mingi kirjatahvli
ning „Priiks äsja ma lasksin orja,“ ütled,
„Nastaks hüütu – ta ammu kuulus meile –,
pitser löö!“ Parem homme küll, Lupercus:
sõrmus vaid pudelit pitseerib praegu.
11.62
Lesbia vannub, et niisama keppi ta eal pole andnud.
Õige. Kui keppida soov, harjunud maksma ta siis.
11.71
Et hüsteeria kallal on tal, vanapoolsele kurdab
kaasale Leda, ja et keppida saama ta peab.
Kaebleb ja oigab ta: väärt seda ent polevat tema tervis;
kuulutab, et pigem siis surmale vastu ta läeb.
Mees aga õitsvais aastais naist palub ellu veel jääda
ning laseb sündida sel, endale mis üle jõu:
nüüd kohe lahkuvad endised tohtrid ja ilmuvad uued,
koivad kerkivad vaid – oi, küll see arstim on ränk ...
12.41
Ei sest, et oled söömar, Tucca, piisa:
end nii hüüda ja paista lasta ihkad.
Apophoreta (XIV)
14.39
Tean, öölamp mina, mis on meeldiv voodis,
ükskõik, mis sa ka teed, ma vaikin ikka.
14.59
Palsam on meeldiv mu jaoks, see salv sobib meestele hästi:
Cosmuse lõhnade pilv mõrsjate jaoks paras on.
14.70
Saada su soov rahuldust? Võid süüa sa meie Priapust:
ehkki su suus kube on, ei häbi sulle see tee.
14.117
Jooma ei pea me ju lund, vaid vett, lumi mille on teinud
külmaks: nii kavalalt meil janu plaaninud on.
14.222
See käsi võib tuhandeid magusaid küll vormida sulle
teoseid: vaid tema jaoks vaeva ju näeb mesilind.
14.223
Ärgake: müüb pagar nüüd juba lastele hommikusööki,
harjaga hommikulind hõikamas on igal pool.
Lucius PORCIUS LICINUS
Fr 6 FPL
Teie, kel uttede õrn järelpõlv on passida, talled,
otsite tuld? Siit saab! Otsite? Mees tules on.
Riivan ma sõrmega vaid, silmpilk mets lõkkele lööbki,
leekides nüüd iga loom, kõik, mida haarab mu silm.
„PRIAPUSE LAULUD”
9
Katmata sündmatu koht miks riidega on minul, uurid:
mõtle sa, miks jumalail relv pole varjatud eal?
Välk on maailma valdjal ja nähtaval see temal ikka;
kolmhark varjamatult käes merekäskijal on.
Ei Mavors pane peitu ju võimsust näitavat mõõka;
ei ole Pallase piik ootamas rüüvoldi all.
Phoebusel ei ole küll piinlik kuldnooli ju kanda,
tuppe Dianagi eal ei sala hoidma ju pea.
Kas Alcidese nui pahklik väge varjama kipub?
Kas on tuunika all lendleva taevase sau?
Kes Bacchust näind eal türsost on rõivaga katmas?
Mil, Amor, peidus on eal küll sinu tõrviku leek?
Loobuge mindki te nüüd laitmast, et munn üha paljas:
kui puuduks see riist, relvitu siis oleksin.
11
Vaata, et kätte ei saaks! Kui saan, ei sauaga nuhtle,
ei koledaid löö sul haavu mu kaardunud sirp –
riist jalapikkune sind nii suskab ja pingule tõmbab,
et näib siis: seni küll praota su perse on olnd.
13
Hoiduge siit: poiss mult taha saab ning keppida näitsik;
kui varas on habemik, kolmas on ootamas trahv.
16
Millega Hippomenes Schoeneise endale röövis;
millega tuntuks kord sai hesperiidide aed;
missuguseid isa valdustest läbi kõndides, arvan,
Nausicaal võis küll olla ju suur sületäis;
millise õuna Acontius ükskord kirjaga kattis
(piigast, kes luges sealt, armunu kaasagi sai):
seesuguseid peremees, maalapp kel väike ja õitsev,
ohvriks lauale toond sulle, Priapus, on nüüd.
35
Esmalt sul taha keeran, röövel; ent kui
näen teist korda ma rüüstel, saad sa kurku;
ning kui varguse veel sa võtad ette,
siis nuhtlust seda ning ka teist sa saad mult –
keeran siis taha sul ja saad ka kurku.
41
Ükskõik kes tuleb, saagu siin poeediks
ning kingiks lõbusaid mul toogu värsse.
Kes ei too, haritud poeedihulgas
ringi kõndigu viigimarjarohkelt.
56
Mind nüüd pilkad ja näitad sõrme keskmist
– ehk küll hirmsana näin! – sa mulle ülbelt?
Oh mind vaest! On ju puust mul tehtud ainult
see, mis kohkuma sunnib kõiki teisi.
Ent sind nüüd peremees las maias võtab,
et saaks anda mu eest ta vargal’ kurku!
VALERIUS AEDITUUS
Fr 1 FPL
Püüdes rääkida, mis südamel mul, Pamphila, sulle,
ning miks sind ihalen – suult sõnad kaotsi on läind,
rind higikirmega mul kui jääga on äkki ju kaetud –
nii vaikselt, valusalt hukkun ma, sest häbenen.
Fr 2 FPL
Tõrviku järgi ju küll, Phileros, vajadust pole mingit,
mingem nii, valgust küll valab leek rinna sees.
Tunglast metsiku jõuga ju võib tuul ränk üle käia
või taevast ülevalt hoogsana langeda vihm;
ent seda lembuse tuld ei summuta küll mitte miski,
kui pole summutajaks see, kes on lembuse toond.