Nagu kõigi teiste organismide evolutsiooni, määrasid ka inimese arengu ahvilaadsetest eellastest praeguse inimeseni evolutsioonitegurid: pärilik muutlikkus, geenitriiv, geenisiire ja looduslik valik. Geenitriivi soodustas inimese eellaste karjaline eluviis ning geenisiiret ulatuslikud ränded uutele elualadele. Kõik need tegurid muutsid inimlaste geenifondi ja geneetilist struktuuri. Praegu on looduslik valik ühe peamise evolutsioonitegurina tugevalt pärsitud, kuna arenenud tehnoloogia ja meditsiin võimaldavad ellu jääda ka neil, kes muidu looduslikes tingimustes hukuksid. Tänu rasside vabale ristumisele toimub inimkonna geneetiline ühtlustumine, mis on vastupidine suund populatsioonide divergeerumisele. Tänu sotsiaalsele evolutsioonile on inimene ise muutunud evolutsiooniteguriks teistele liikidele. Tänu temale on suur osa liike välja surnud või nende arvukus vähenenud, muutunud on atmosfääri koostis, reostunud mered ja maapind. Kuidas on siis toimunud selle liigi - targa inimese - evolutsioon?

Arheoloogilised tõendid inimeste eelaste kohta on 4 miljonit aastat vanad. Fossiilid näitavad, et inimeste sünnikohaks oli Aafrika, täpsemalt Põhja -Tansaania. Tõendeid inimese evolutsiooni kohta on saadud ka elavate ja väljasurnud loomaliikide uurimisest.

Inimesed arenesid troopiliste alade imetajatest. Inimeste lähimad sugulased, šimpansid ja gorillad, pärinevad samuti Aafrikast. Arvatakse, et šimpanside ja inimeste ühine esivanem on pärit Aafrikast 5 miljoni aasta tagant. Sel ajal algas Aafrika nendes piirkondades metsade taandumine ja osa ahve pidi siirduma puudelt maapinnale. Siis eristusidki ahvilaadsed loomad inimahvideks ja inimlasteks. Maapinnal olid eelistatud liikuvamad, osavamad ja taibukamad.

Inimestel on inimahvidega sarnane kehaehitus, füsioloogia, käitumine ning haigused, kuna suur protsent nende geenidest ja kromosoomidest ning samuti valkudest on sarnased. Erinevalt inimestest liiguvad aga inimahvid peamiselt neljal jalal ning nende vähem arenenud aju võimaldab vaid konkreetset mõtlemist, kasutada suhtlemiseks häälitsusi ja žeste ning kätega vaid haarata ja toetada keha liikumisel. Nii füüsilise kui vaimse töö võime inimahvidel puudub. Inimlaste liikumisviis võimaldas savannis kiiremini edasi kulgeda ja kasutada käsi erinevateks tegevusteks.

Gorillad ja šimpansid on inimestele lähedaseimad inimahvid.

Esmased inimeste eellased, inimahvide sarnased elukad elasid 4-4,5 miljonit aastat tagasi. Nad kõndisid kahel jalal, kuid olid ka osavad ronijad (ilmselt kasutasid puid ööbimiskohtadena) ja suhtlesid omavahel algelise keele abil - häälitsuste, zestide ja miimikaga. Sellest perioodist pole leitud ühtegi kivist tööriista ja see lubab arvata, et nende olendite elu sõltus täielikult loodusest. Neid nimetatakse lõunaahvideks ehk australopiteekideks. Paraku surid nad 1.5 miljonit aastat tagasi välja. Neist kõige vanem, Australopithecus afarensis, on pärit Ida-Aafrikast 4 kuni 2,5 miljonit aastat tagasi. Naissoost täiskasvanud isend oli vaid 3 jalga pikk. Ta leiti Etioopiast 70-date keskpaiku. Luude ehituse järgi oletati, et ta kõndis püsti, kuid võis ronida ka puudel. Tema kolju sarnanes ahvi omaga, oli suurte hammastega ja väikese ajukoljuga.

Australopithecus afarensis ja A. africanus.

2,5 miljonit vanad eellased olid juba suurema ajumahuga, oskasid kasutada kivist tööriistu ja elasid Aafrika rohumaadel. Nad olid kohastunud elama avamaal, seda tõestavad nii nende luud kui ka tööriistad. Nende ajukolju oli suurem ja hambad väiksemad (kõrvaloleval fotol). Neid eellasi nimetatakse osavateks inimesteksHomo habilis). Osav inimene oli umbes 120-140 cm pikk. Ta valmistas ja kasutas algelisi kivist ja puust tööriistu. Ta ei tundnud tuld ega osanud kõnelda. Karjadena elades toitusid nad peamiselt viljade, juurikate jm. korjamisest ning väikeloomade küttimisest. (

2 kuni 1 miljonit aastat tagasi rändasid püstise inimese (Homo erectus) esindajad Aafrikast välja Vana Maailma troopilistele aladele üle Egiptuse ja Iisraeli. Nad olid umbes 140-160 cm pikkused ja nende aju oli juba märksa suurem. On tõendeid, et Homo erectus kasutas kivist ja puust tööriistu, küttis elevante ja valmistas tulel toitu ning oskas kõnelda. Nad elasid karjadena koobastes ja oskasid teha loomanahkadest rõivaid. Nad matsid oma surnuid ja omasid religiooni algeid. Sellest inimeseliigist kujunes hiljem mitu alamliiki. Püstine inimene suri välja umbes 300 000 aastat tagasi.

Homo erectus ilmus Ida-Aafrikasse umbes 1,6 miljonit aastat tagasi ja rändas Aasiasse. Tema aju oli juba tunduvalt suurem ja ta kasutas suhtlemiseks korralikku keelt. Nemad ja nende järglased rändasid Aafrikast Euraasiasse, Austraaliasse ja Ameerikasse.

Ligikaudu samal ajal (300 000 aastat tagasi) tekkis Aafrikas praeguste rasside ja rahvaste eellane - pärisinimene ehk tark inimene (Homo sapiens). 100 000 aastat tagasi rändas ta välja Euroopasse. Neist kujunesid neandertaallased ja kromanjoonlased. Neandertaallased, ehk Homo sapiens neanderthalensis, elasid Euroopas ja Aasias 150 000 kuni 32 000 aastat tagasi. Arvatakse, et nemad matsid oma surnuid ja panid neile toitu hauda kaasa. Nende kolju oli suurem kui Homo erectus'el.

Kaasaegsed inimesed ehk Homo sapiens sapiens, asustasid maakera 200 000 kuni 4500 aastat tagasi. Nendest pärinevad kõik praegused inimesed.

Praegu on tark inimene esindatud 3 rassina: europiidid Euroopas, mongoliidid Aasias ja Ameerikas ning negriidid Aafrikas ja Austraalias.

Inimeste rassid: negriid, mongoliid ja europiid

Inimestes on säilinud paljud loomariigi evolutsiooni astmed, mis on tõestuseks nende loomade ja inimese ühistest iidsetest esivanematest:

• ainuraksed - geneetiline kood ja pärilikkuse üldised seaduspärasused
• selgrootud loomad - kahekülgne sümmeetria
• kalad - luustik ja kuulmisaparaat
• kahepaiksed - viievarbalised jäsemed ja kopsuhingamine
• roomajad - lootekestad
• ürgimetajad - püsisoojasus ja piimanäärmed
• pärisimetajad - elussünnitus
• ahvid - ruumiline nägemine