Peatükk 11 Koartikulatsioon

Seni on juttu olnud häälikutest kui iseseisvatest üksustest, kuid kõnelemisel liiguvad inimese kõneorganid sujuvalt ühest positsioonist teise, mistõttu ei ole kõnevoolus eri häälikute vahel piirid väga selged. Samuti ei ole üks häälik kogu pikkuses sama kvaliteediga, vaid kõik on pidevas muutumises. Kui ühe hääliku moodustuskohta võib pidada sihiks või sihtväärtuseks (ingl target), siis üleminekuid ühelt häälikult teisele nimetatakse siireteks (transition). Konsonante, eriti klusiile, iseloomustavadki kohati rohkem siirded kui hääliku enda akustilised tunnused. Samuti on koartikulatsioonist põhjust rääkida seetõttu, et lähestikku asuvad häälikud mõjutavad üksteist, nii et erinevas kontekstis võib sama häälik olla väga erineva kvaliteediga. Siin peatükis teemegi ülevaate erinevatest koartikulatsiooninähtustest. Lisaks naabrushäälikutele mõjutavad häälikute kvaliteeti ja kvantiteeti rõhk, intonatsioon, positsioon sõnas ja lausungis – nähtused, mida nimetatakse prosoodiaks ja millest tuleb juttu peatükis 13.

11.1 Siirded

Siirded on üleminekud ühelt häälikult teisele. Kuna klusiilide puhul on põhiline osa häälikust endast sulg, mis akustiliselt on vaikus, siis olulist infot klusiili moodustuskoha kohta saame ümbritsevate vokaalide ja klusiili vahelistest siiretest. Joonisel 11.1 on kolme sõnaalgulise klusiili siirdefaasid, sama leiad failist ka-pa-ta.Collection.⁴⁵ Näited on pärit eesti keele spontaanse kõne foneetilisest korpusest ⁴⁶ (Lippus jt 2023).

/ka/ siirdefaasis F2 langeb, F3 tõuseb.
/pa/ siirdefaasis F1 tõuseb.
/ta/ siirdefaasis langevad nii F2 kui F3.

Eesti keele klusiilide siirdeid on analüüsinud Eek & Meister (1996).

Joonis 11.1. /kɑ/, /pɑ/, /tɑ/ siirdefaasid.

11.2 Siirded vokaalilt vokaalile

Diftong on kahe erineva kvaliteediga vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Võib-olla oleks õigem rääkida diftongidest kui vokaalidest, mitte kui koartikulatsiooninähtusest. On keeli, kus diftonge loetakse foneemideks (näiteks inglise keel), aga eesti keeles, kus on 36 diftongi, peetakse neid vokaaliühenditeks. Seda sellepärast, et esiteks neid on palju ja diftonge moodustavad vokaalide kombinatsioonid on võrdlemisi geneerilised, teiseks nad ei saa olla lühikesed ja esineda esimeses vältes.

Joonisel 11.2 on esitatud mõned näited diftongide spektrogrammidest (Praatis avamiseks saad alla laadida faili diftongid.Collection). Joonisel 11.3 on kujutatud nende vokaalide formanttrajektoorid F1-F2 ruumis.

Joonis 11.2. Diftongide /ui/, /ɤi/, /ɤe/, /ɑi/ ja /eɑ/ spektrogrammid.

Diftongide formanttrajektoorid F1-F2 formantruumis. Trajektooride alguspunktid on tähistatud musta ja lõpp-punktid halli sildiga.

Joonis 11.3. Diftongide formanttrajektoorid F1-F2 formantruumis. Trajektooride alguspunktid on tähistatud musta ja lõpp-punktid halli sildiga.

Sõltumata sellest, kuhu diftongid keele fonoloogilises süsteemis paigutuvad, iseloomustab neid foneetiliselt dünaamiline formantstruktuur. Diftongi hääldamisel liiguvad kõneorganid sujuvalt ühest positsioonist teise, seega ei ole kumbki diftongi komponent sama kvaliteediga kui sama vokaal üksikuna hääldades. Eesti keele diftongide formantdünaamikast vaata lisaks ka uurimusi Lippus & Asu (2019) ning Türk jt (2016).

11.3 Palatalisatsioon

Peatükis 10 jäid käsitlemata palataliseeritud konsonandid. Eesti keeles esineb sekundaarne palatalisatsioon, mis on suuresti koartikulatsiooninähtus: alveolaarsete konsonantide hääldamisel /i/ või /j/-i ees nihkub keeletipp hambasompudel natuke tahapoole ning keeleselja eesosa tõuseb kõva suulae (palatum) poole (vt põhjalikumat artikulatoorset kirjeldust Malmi & Lippus (2019)).

Eesti keeles on lõpukao tõttu palatalisatsioon saanud ka fonemaatiliseks: i-tüveliste sõnade nimetavas on sõna lõpust vokaal kadunud, aga konsonandi palataliseeritus on säilinud, mistõttu on tekkinud hulk minimaalpaare, nagu [pɑlkː] palk : palga vs. [pɑlʲkː] palk : palgi või [vilː] vill : villa vs. [vilʲː] vill : villi. Samas on eesti keeles palatalisatsioon murdeti varieeruv ning seda esineb rohkem lõunaeesti kui põhjaeesti murretes.

Akustiliselt on palatalisatsiooni kõige selgem tunnus /i/-line siire konsonandile eelneva vokaali lõpus: keeleselja eesosa hakkab suulae poole liikuma juba eelmise vokaali ajal ning vokaali lõpus on segment, mis kõlab nagu vokaal [i]. Konsonandi enda spektraalseid tunnuseid mõjutab palatalisatsioon siiski ka (vt Malmi, Lippus & Meister 2023).

Joonisel 11.4 on vasakul sõna palk palataliseerimata /l/-iga ning paremal palataliseeritud /lʲ/-iga (näide on failist 0022.wav). Palataliseeritud /lʲ/-i puhul on näha, kuidas vokaali lõpuosas esimene formant pisut langeb ja teine formant tugevasti tõuseb. Ka palataliseeritud konsonandi enda teine formant on oluliselt kõrgem (suurema sagedusega) kui palataliseerimata konsonandi puhul.

Joonis 11.4. Palataliseerimata /pɑlkː/ (vasakul) ja palataliseeritud /pɑlʲkː/ (paremal).

11.4 Assimilatsioon

Väga tüüpiline koartikulatsioonijuhtum on assimilatsioon, mille kohta on mõned näited failis assimilats.Collection. Assimilatsiooni võib vaadelda keeles diakroonselt, st muutused toimuvad häälikusüsteemis püsivalt, kuid assimilatsiooni võib esineda ka spontaanses kõnevoos nii, et see on osa kontekstist tingitud varieerumisest nagu siin vaadeldavates näidetes.

Assimilatsioon võib olla kas osaline või täielik. Osalise assimilatsiooni puhul muutuvad häälikud kas moodustuskoha või -viisi poolest üksteisega sarnasemaks. Näiteks joonisel 11.5 sõnas mingi /n/-i moodustuskoht muutub /k/ ees velaarseks või näiteks muutub sõnas aga klusiil vokaalide vahel heliliseks.

Näide assimilatsioonist fraasis toimub mingi (joonisel esitatud SAMPA transkriptsioonis): täielik assimilatsioon sõnapiiril (/pm/ > [mm]) ning osaline assimilatsioon sõnas mingi (/n/ > [ŋ]).

Joonis 11.5. Näide assimilatsioonist fraasis toimub mingi (joonisel esitatud SAMPA transkriptsioonis): täielik assimilatsioon sõnapiiril (/pm/ > [mm]) ning osaline assimilatsioon sõnas mingi (/n/ > [ŋ]).

Täieliku assimilatsiooni puhul muutuvad kõrvutised häälikud täielikult samaks. Näiteks joonisel 11.5 on fraasis toimub mingi esimese sõna lõpu klusiil /p/ assimileerunud täielikult teise sõna alguse /m/-iga.

11.5 Reduktsioon

Reduktsioon võib tähendada nii kvaliteedimuutust (nõrgenemine, ingl lenition) kui ka häälikute täielikku kadumist. Ka reduktsioon võib keeleajaloos püsivaid muutusi põhjustada. Paljudes rõhuajastuskeeltes (näiteks inglise keeles) redutseeruvad kõik rõhutud vokaalid. Inglise keeles muutuvad rõhutud vokaalid švaaks ehk keskvokaaliks. Tugev rõhutute vokaalide redutseerumine on aga üldiselt tüüpiline germaani keeltele.

On ka selliseid vokaaliredutseerimisstrateegiaid, kus rõhutud vokaalid liiguvad nii-öelda nurgavokaalide poole: rõhulises silbis esineb suurem valik erineva kvaliteediga vokaale, rõhutus silbis ainult /ɑ, i, u/, mis eristuvad üksteisest võimalikult hästi. Viimast strateegiat võib näha ka eesti keeles, kus rõhutus silbis esinevad ainult /ɑ, e, i, u/ ja /e/ madaldub [æ]-ks (vt Eek & Meister 1998; Asu jt 2016: 40-42).

Lisaks kvaliteedimuutustele võivad häälikud reduktsiooni tagajärjel hoopis ära kaduda. Seda juhtub tavaliselt sagedasemate sõnade rõhutute silpidega või rõhutute sõnaühenditega, mis kokku sulavad. Failis redukts.Collection on neli näidet:

ma ei tea on kokku sulanud: [mɑiteɑː],
ei ole on kokku sulanud [jole],
see on on kokku sulanud ja kuna järgneks sõna on nii, siis on /n/ palataliseeritud: [senʲː],
sõna põhimõtteliselt on on kõvasti lühemaks jäänud: osa häälikuid on vahelt ära kadunud: [pɤiːm̩tsə].

11.6 Siirdehäälikud

Siirdehäälikud on poolvokaalid (vt ka ptk 10.5.2), mis tekivad kahe eri silbis oleva vokaali vahele häälduse hõlbustamiseks. Mõned poolvokaalid on kinnistunud keele fonoloogilises süsteemis, näiteks eesti keeles /j/, mõned tekivad ainult koartikulatsiooni tõttu, nt eesti keeles [w].

Joonis 11.6. Kaks erinevat poolvokaali /j/ realisatsiooni sõnas aja ja [w] sõnas tuua (näited failis poolvokaalid.Collection).

Kirjandus

Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu & Pire Teras. 2016. Eesti keele hääldus (Eesti keele varamu 2). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. http://hdl.handle.net/10062/57960.

Eek, Arvo & Einar Meister. 1996. Eesti sõnaalguliste sulghäälikute akustika ja tajumine. Keel ja Kirjandus 39(3-5). 164–170, 241–253, 314–321.

Eek, Arvo & Einar Meister. 1998. Quality of standard Estonian vowels in stressed and unstressed syllables of the feet in three distinctive quantity degrees. Linguistica Uralica 34(3). 226–233. https://doi.org/10.3176/lu.1998.3.11.

Lippus, Pärtel, Kätlin Aare, Anton Malmi, Tuuli Tuisk & Pire Teras. 2023. Phonetic Corpus of Estonian Spontaneous Speech v1.3. Institute of Estonian and General Linguistics, University of Tartu. https://doi.org/10.23673/RE-438.

Lippus, Pärtel & Eva Liina Asu. 2019. The timing and quality of diphthong components in spontaneous Estonian. Sasha Calhoun, Paola Escudero, Marija Tabain & Paul Warren (toim), Proceedings of the 19th International Congress of Phonetic Sciences, Melbourne, Australia 2019, 1139–1143. Canberra, Australia: Australasian Speech Science and Technology Association Inc. https://www.internationalphoneticassociation.org/icphs-proceedings/ICPhS2019/papers/ICPhS_1188.pdf.

Malmi, Anton & Pärtel Lippus. 2019. Keele asend eesti palatalisatsioonis. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 10(1). 105–128. https://doi.org/10.12697/jeful.2019.10.1.06.

Malmi, Anton, Pärtel Lippus & Einar Meister. 2023. Spectral and temporal properties of Estonian palatalization. Journal of the International Phonetic Association 53(3). 748–773. https://doi.org/10.1017/S0025100321000360.

Türk, Helen, Eva Liina Asu, Pärtel Lippus & Ellen Niit. 2016. Diftongidest ja triftongidest eesti keeles Kihnu vokaalisüsteemi näitel. Keel ja Kirjandus 59(1). 1–12. https://doi.org/10.54013/kk698a1.

Praati kollektsioonifail sisaldab nii Sound- kui TextGrid-objekte, faili saad Praatis avada käsuga Read from file.... Failid leiab repositooriumist https://github.com/partellippus/akustilised-meetodid-foneetikas/tree/main/koartikulatsioon.↩︎
https://foneetikakorpus.ut.ee ↩︎