Peatükk 13 Prosoodia
Prosoodia alla kuuluvad foneetilised nähtused, mis rakenduvad kõrgemal tasandil kui üks häälik ehk hääldusenähtused, mis on segmendiülesed. Selle pärast on varem prosoodianähtusi nimetatud ka suprasegmentaalideks. Võib eristada sõnaprosoodiat ja lauseprosoodiat. Sõnaprosoodia alla kuuluvad peamiselt rõhk, välde ja toon. Sõnatasandist kõrgemal on intonatsioon ja lauserõhk (fookus), emotsioonid jms.
Lisaks sõnaprosoodiale ja lauseprosoodiale võib eraldi käsitleda ka mikroprosoodiat, mis on hääliku häälduskoha ja -viisi mõju põhitooni, kestuse ja intensiivsuse varieerumisele.
Eesti keele seisukohast on prosoodia uurimine ülimalt tähtis, seda esiteks Ilse Lehiste (keda tutvustati põgusalt ka peatükis 2) teedrajavate tööde tõttu (1970. aastal ilmunud raamat Suprasegmentals (Lehiste 1970)). Teiseks on eesti keele prosoodia pakkunud huvi tüpoloogiliselt, kuna selliseid vältesüsteeme, kus kolmene eristus rakenduks nii vokaalidele kui konsonantidele, on maailma keelte hulgas väga vähe. Eesti keele kolmevältesüsteem on oma keerukuses tänini üks uuritumaid nähtusi eesti foneetikas.
13.1 Rõhk
Klassikalise jaotuse järgi jagunevad keeled rõhuajastus- ja silbiajastuskeelteks. Germaani- ja slaavikeeled on tüüpilised rõhuajastuskeeled: rõhulised silbid on pikema kestusega, neis on täisväärtuslikud vokaalid ja kõrgem põhitoon, rõhutud silbid on lühema kestusega javokaalid redutseeruvad. Rõhuajastuskeeltele on iseloomulik rõhk liikuv ja enamasti leidub minimaalpaare, kus ainult rõhu asukoht eristab sõna tähendust (nt inglise convict - convict, vene pisat - pisat).
Tüüpilised silbiajastuskeeled on romaanikeeled ja soome-ugri keeled. Soome keel on esmaklassiline silbiajastuskeel: rõhulised ja rõhuta silbid vahelduvad kindla mustri järgi, vokaalide kvantiteet ei muutu rõhust sõltuvalt, nii rõhulises kui rõhutus positsioonis võivad esineda nii pikad kui lühikesed häälikud. Silbiajastuskeeltes on enamasti rõhk fikseeritud: nt eesti, soome, läti keeles esimesel silbil, prantsuse keeles viimasel silbil.
Rõhul ei ole ühte kindlat artikulatoorset või akustilist parameetrit, mille järgi seda mõõta. Rõhu korrelaadid sõltuvad keele prosoodilisest süsteemist. Tavaliselt on rõhk intensiivsuse, kestuse ja põhitooni, vähemal määral ka häälikukvaliteedi koosmõju. Tüüpiliselt on rõhulised silbid kõrgema põhitooni, suurema intensiivsuse ja pikema kestusega, rõhutud silbid madalama põhitooni, madalama intensiivsuse, lühema kestuse ja redutseeritud vokaalikvaliteediga.
Rõhu mõõtmise teeb keeruliseks ka mikroprosoodia ehk häälikute moodustuskohast- ja viisist tingitud intensiivsuse, kestuse ja põhitooni varieerumine, mida nimetatakse omaintensiivsuseks, omakestuseks ja omakõrguseks (ingl intrinsic intensity, intrensic duration, intrinsic pitch).
Eesti keeles on rõhk tugevas korrelatsioonis vältega, mistõttu kestusel on rõhuga selge seos, aga see seos on eri väldetes isesugune (vt ptk 13.3). Selle kõrval on kõige stabiilsem tunnus põhitoon (vt Lippus, Asu & Kalvik 2014). Ka Sahkai & Mihkla (2024) on järjestanud eesti keele rõhutunnused nii: kõige olulisem on põhitoon, seejärel, vokaalikvaliteet, intensiivsus, kestus ja spektri kalle.
Kuna intensiivsus on väga tundlik põhitooni ja vokaali moodustuskoha suhtes, siis on mõned alternatiivsed viisid rõhuga seotud intensiivsuse kirjeldamiseks, mis on veidi stabiilsemad. Üks levinumaid mõõdikuid on spektri kalle (ingl spectral tilt) või spektraalse energia jaotus (spectral balance) (vt Sluijter & Van Heuven 1996), mida eesti keeles on mõõtnud näiteks Sahkai & Mihkla (2024).
Veel ühe viisina rõhuga seotud intensiivsuse kirejeldamiseks on Traunmüller & Eriksson (2000) pakkunud välja spektraalse energia (ingl spectral emphasis), mis on üldisest intensiivsusest vähem tundlik põhitooni liikumisele.
\[\begin{equation} SE = L – L0 \tag{13.1} \end{equation}\]
Spektraalse energia valemis (13.1) tähistab L hääliku kogu intensiivsust ning L0 intensiivsust vahemikus 0 kuni 43% üle põhitooni mediaanväärtuse hertsides. Eesti keele rõhu kirjeldamisel ei ole spektraalne energia siiski kuigi informatiivseks osutunud (Lippus, Asu & Kalvik 2014).
13.2 Toon
On keeli, kus sõnaprosoodias on põhitoon kesksel kohal, ja keeli, kus tal ei ole sõnatasandil erilist rolli. Toonikeelteks nimetatakse keeli, kus ainult põhitooni muutmisega saab sõna teise tähenduse. Erinevad toonid rakenduvad ühele (rõhulisele) silbile. Tüüpiline toonikeel on mandarini keel, väga palju toonikeeli räägitakse Aafrikas, aga toonid on ka läti ja liivi keeles.
Kraadike lahjemad on tooniaktsendikeeled, kus on erinevad põhitoonikontuurid seotud rõhuga ja toon kirjeldab (mitmesilbilist) sõna. Tüüpiline tooniaktsendi keel on rootsi keel, kus on kaks tooniaktsenti, mis rakenduvad kahesilbilistele sõnadele.
13.3 Eesti keele välde
Eesti keele vältesüsteem on kõige põhjalikumalt uuritud eesti keele foneetika nähtus. Üksikasjaliku praktilise näite, kuidas vältega seotud kestuste, põhitooni ja vokaalikvaliteedi varieerumist mõõta ja kirjeldada, leiab õpiku “Korpused lingvistilises uurimistöös” näidisuurimuste osast (Lippus 2025 (ilmumas)).
Eesti keeles on kolm väldet: lühike (Q1), pikk (Q2) ja ülipikk (Q3) välde. Kvantiteediopositsioonina võiks seda ju vaadelda kui segmentaalset nähtust, kuid kuna välde ei ole eesti keeles ainult ühe hääliku tunnus, siis kuulub ta prosoodia alla.
Üldiselt maailma keeltes, kus on kvantiteedi opositsioon, võivad olla häälikud kas lühikesed või pikad. Sellest on tekinud strukturalistlik kujutelm, et keeltes saavadki olla ainult binaarsed opositsioonid, ja sellest ka kõrgendatud huvi eesti keele kvantiteedisüsteemi vastu, kus erandlikult on kolme välte vastandus. See on tekitanud ka eesti keele ümber vaidlusi, kas välde on hääliku, silbi või mõne suurema üksuse nähtus. Fonoloogiliselt on vastanduses rõhuline silp, või siis rõhulise silbi riim (silbi osa alates tuumast kuni lõpuni, st ilma silbialguseta). Kui täpsem olla: opositsiooni võivad kanda kas a) rõhuline vokaal, b) rõhulise silbi koodakonsonant, või c) mõlemad (vt näiteid tabelist13.1).
| Monoftong | sada | sɑ.tɑ | saada | sɑː.tɑ | saada | sɑːː.tɑ |
| Diftong | paise | pɑi.se | paise | pɑiː.se | ||
| Geminaat | kala | kɑ.lɑ | kalla | kɑl.lɑ | kalla | kɑlː.lɑ |
| Konsühend | metsa | met.sɑ | metsa | metː.sɑ | ||
| Monoft+gem | sade | sɑ.te | saate | sɑːt.te | saate | sɑːtː.te |
| Dift+gem | võite | vɤit.te | võite | vɤitː.te | ||
| Dift+konsüh | paista | pɑis.tɑ | paistma | pɑisːt.mɑ |
Joonis 13.1: Esmavälteline sõna sada.
Joonis 13.2: Teisevälteline sõna saada.
Joonis 13.3: Kolmandavälteline sõna saada.
13.3.1 Kestussuhted
Foneetiliselt on välde kõnetakti omadus. Kõnetakt on rõhulisest silbist ja sellele järgnevatest rõhututest silpidest koosnev üksus. Eesti keeles on enamasti rõhk esimesel silbil ja rõhulisele silbile võib järgneda kuni kaks rõhutut silpi. Üle kolme silbi pikkustes sõnades on kaasrõhk. Tavaliselt kõnetaktid kahesilbilised.
Eesti keeles on tendents taktiisokrooniale – kõnetaktid katsutakse hoida enam-vähem ühepikkused. See tähendab seda, et kui esimene silp on lühike, siis teine silp on selle arvelt pikem, kui esimene silp on pikk, siis teine silp on selle arvelt lühem. Niimoodi on osutunud kõige paremini kirjeldama eesti keele välteid silpide kestussuhe. Silpide kestusuhtega on kirjeldanud eesti välteid esimest korda Lehiste (1960), ja üllataval kombel jõudis Lehistest sõltumata samadele järeldustele ka Liiv (1961).
Lehiste (1960) järgi on tüüpilised kestussuhted eesti keele kolmes vältes:
- Q1 S1/S2 = 2/3
- Q2 S1/S2 = 3/2
- Q3 S1/S2 = 2/1
Joonistel 13.1, 13.2 ja 13.3 on vokaalikeskse malliga vältekolmik [sata] – [sa:ta] – [sa::ta]. Rõhulise vokaali kestus on näidatud siniste ja rõhutu vokaali kestus roheliste nooltega:
- Q1 V1 = 91, V2 = 114, suhe 0,8
- Q2 V1 = 183, V2 102, suhe 1,8
- Q3 V1 = 187, V2 = 54, suhe 3,5
Niisiis on need suhted kõik suuremad kui Lehiste murdarvudega illustreeritud suhted. Kui vaadata erinevates uurimustes saadud tulemusi, siis enamasti on suhted natuke suuremad, aga üldiselt võib reegli sõnastada ka nii: esimeses vältes on kestussuhe alla ühe, teises vältes ühe ja kahe vahel ja kolmandas vältes üle kahe:
\[\begin{equation} Q1 < 1 > Q2 < 2 > Q3 \tag{13.2} \end{equation}\]
Eesti keeles on ka küllalt palju ühesilbilisi sõnu. Kui ühesilbiline sõna on rõhuline, siis loetakse see kolmandavälteliseks. Ühesilbilistel sõnadel vältevastandusi ei ole ja ilma teise silbita ei ole välteeristus tajutav (Eek & Meister 2003).
Üks silp kolmandas vältes saab moodustada iseseisva kõnetekti, seda ka mitmesilbilistes sõnades, nt kontsertide [ˈkontː.ˌsertː.ti.te]. Kui ühesilbiline sõna on rõhutu, siis liitub see kõnevoos mõne teise kõnetaktiga, nt sinuga ma räägin [ˈsi.nu.ˌkɑ.mɑ.ˈræː.kin]. Mitmest ühesilbilisest võib kokku saada ka teisevälteline kõnetakt, nt kas sa tuled [ˈkɑs.sɑ.ˈtu.let].
13.3.2 Põhitoon vältetunnusena
Lisaks sellele on märgatud, et põhitoonikontuur on eri väldetes pisut erinev. Üldiselt on eesti keeles põhitoon langev. Kui esimeses ja teises vältes on põhitooni tipp rõhulise ja rõhutu silbi piiril, siis kolmandas vältes see juba rõhulise silbi alguses.
Kuigi klassikaliselt on kirjeldatud põhitooni tipu asukohta, on Lippus jt (2013) näidanud, et tegemist ei pruugi olla absoluutse tipu vaid põhitooni pöördepunktiga: rõhulise silbi alguses on põhitoon võrdlemisi stabiilne ning pöördub siis langusele. Joonistel 13.1, 13.2 ja 13.3 on punase noolega märgitud koht, kus põhitoon langema hakkab. Kuna teise silbi alguses on neis sõnades helitu klusiil, siis päris täpselt ei ole võimalik öelda, kas esimeses vältes on see koht just teise vokaali alguses, nagu joonisel 13.1 noolega näidatud, aga kindlasti on see peale esimest silpi. Teises vältes on see koht esimese vokaali lõpus ja kolmandas vältes ei olegi esimeses silbis kõrget platood vaid põhitoon hakkab kohe langema (joonis 13.3).
Vältetaju on uuritud põhjalikult ka põhitooni osas (vt nt Lehiste 1975; Eek 1980; Lippus, Pajusalu & Allik 2009; Lippus, Pajusalu & Allik 2011). Põhitooni kontuur tõepoolest on määrava tähtsusega teise ja kolmanda välte eristamisel. Selgub, et kui teise välte põhitoon (f0 langeb silbipiiril) panna kokku kolmanda välte silbisuhetega, siis ei tajuta seda sõna kolmandavältelisena. Teisest küljest kui panna kolmanda välte põhitoon kokku teise välte silbisuhetega, siis tajutakse sõna kolmandavältelisena. Seega võib ainult põhitooni muutmisega muuta sõna tähendust.
13.4 Rütm ja isokroonia
Kui keeli jagatakse klassikaliselt rõhu- ja silbiajastuskeelteks, siis sellega haakub tihedalt isokroonia mõiste. Isokroonia on nähtus, mis taotleb mingite üksuste samakestuslikkust. Näiteks silbiisokroonia tähendab seda, et silbid on keeles sama kestusega. Sõnaisokroonia on siis, kui sõnad on ühe kestusega, ja kui sõnas on rohkem silpe, siis need silbid on selle arvelt lühemad. Eesti keeles on taktiisokroonia. See tähendab, et rõhuline-rõhuta silbipaarid (kõnetaktid) üritatakse hoida võimalikult sarnase kestusega. Isokrooniaga on seletatud eesti keele kolmevältesüsteemi, kus esimese silbi pikenedes teise silbi kestus lüheneb.
Keele rütmi mõõtmiseks on kasutatud ka erinevaid kvantitatiivseid meetodeid. Üks selliseid on paarikaupa muutuvuse indeks (pairwise variability index, PVI), millega mõõdetakse keskmist kõrvutiste kõneüksuste (vokaalide, silpide, kõnetaktide) kestuse variatiivsust. Eesti keelele on meetodit rakendanud näiteks Nolan & Asu (2009).
\[\begin{equation} nPVI = \left[ \sum_{k=2}^n\left|\frac{v_k - v_{k-1}} {v_k + v_{k-1}/2}\right|\right]/(n - 1) \tag{13.3} \end{equation}\]
Valemis (13.3) tähistab v vaadeldava kõneüksuse kestust.
13.5 Intonatsioon
Intonatsioon on fraasi või lausungi tasandi põhitooni liikumine. Intonatsiooni on nimetatud ka kõnemeloodiaks. Intonatsiooniga antakse edasi sõnumi tähendust: küsimus, käsk, väide jms, samuti emotsiooni. Erinevates keeltes kasutatakse erinevaid intonatsioonimalle erinevalt. Näiteks inglise keeles on neutraalne intonatsioon langev, küsimuse intonatsioon tõusev, aga on ka inglise keele murdeid, kus see on vastupidi. Eesti keeles on kõige tüüpilisem intonatsioonimall langev, seda ka küsimuste puhul.
Intonatsiooni kirjeldamisel on tänapäeval üks levinumaid autosegmentaal-meetriline teooria, mis kirjeldab põhitooni liikumist lauserõhulistel silpidel (aktsentueeritud sõnad) jagab põhitooni liikumise kahele tasandile: kõrge (H) ja madal (L). Eesti keele intonatsiooni on autosegmentaal-meetrilise teooria raamistikus põhjalikumalt käsitlenud Eva Liina Asu oma doktoritöös Asu jt (2016).
13.6 Kõneüksuste piirid
Fraaside ja lausungite piire märgitakse kõnes mitut moodi. Intonatsioon (põhitooni liikumine) näitab, kas lausung jätkub või lõppeb. Intonatsiooniüksuste lõppu märgib ka lõpupikenemine – fraasi viimased segmendid pikenevad (vt nt Plüschke & Harrington 2013). Piire võib märkida ka häälekvaliteedi muutus, näiteks kärisev hääl (Aare, Lippus & Šimko 2017).