Peatükk 11 Koartikulatsioon

Seni on juttu olnud häälikutest kui iseseisvatest üksustest, kuid kõnelemisel liiguvad inimese kõneorganid sujuvalt ühest positsioonist teise, mistõttu ei ole kõnevoolus eri häälikute vahel piirid väga selged. Samuti ei ole üks häälik kogu pikkuses sama kvaliteediga, vaid kõik on pidevas muutumises. Kui ühe hääliku moodustuskohta võib pidada sihiks või sihtväärtuseks (inglise keeles target), siis üleminekuid ühelt häälikult teisele nimetatakse siireteks (transition). Konsonante, eriti klusiile, iseloomustavadki kohati rohkem siirded kui häälik ise. Lisaks sellele mõjutavad lähestikku asuvad häälikud üksteist, nii et erinevas kontekstis võib sama häälik olla väga erineva kvaliteediga. Siin peatükis teeme ülevaate erinevatest koartikulatsiooninähtustest. Lisaks mõjutavad häälikute kvaliteeti ja kvantiteeti rõhk, intonatsioon, positsioon sõnas ja lausungis – nähtused, mida nimetatakse prosoodiaks ja millest tuleb juttu peatükis 13).

11.1 Siirded

Siirded on üleminekud ühelt häälikult teisele.

Kuna klusiilide puhul on põhiline osa häälikust endast sulg, mis akustiliselt on vaikus, siis olulist infot klusiili moodustuskoha kohta saame ümbritsevate vokaalide ja klusiili vahelistest siiretest. Joonisel 11.1 on kolme sõnaalgulise klusiili siirdefaasid, sama leiad failist ka-pa-ta.Collection (Praati kollektsioonifail sisaldab nii Sound kui TextGrid objekte, faili saad Praatis avada käsuga Read from file...). Näited on pärit eesti keele spontaanse kõne foneetilisest korpusest.

  • /ka/ siirdefaasis F2 langeb, F3 tõuseb.
  • /ta/ siirdefaasis langevad nii F2 kui F3.
  • /pa/ siirdefaasis F1 tõuseb.
/ka/, /pa/, /ta/ siirdefaasid.

Joonis 11.1: /ka/, /pa/, /ta/ siirdefaasid.

11.2 Siirded vokaalilt vokaalile

Diftong on kahe erineva kvaliteediga vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Võib-olla oleks õigem rääkida diftongidest kui vokaalidest, mitte kui koartikulatsiooninähtusest.On keeli, kus diftonge loetakse foneemideks (jällegi näiteks inglise keeles), aga eesti keeles, kus on 36 diftongi, peetakse neid vokaaliühenditeks. Seda selle pärast, et esiteks neid on palju ja diftongide kombinatsioonid on võrdlemisi geneerilised, teiseks nad ei saa olla lühikesed ja esineda esimeses vältes.

Sõltumata sellest, kuhu diftongid keele fonoloogilises süsteemis paigutuvad, iseloomustab neid foneetiliselt dünaamiline formantstruktuur. Diftongi hääldamisel liiguvad kõneorganid sujuvalt ühest positsioonist teise, seega ei ole kumbki diftongi komponent sama kvaliteediga, kui sama vokaal üksikuna hääldades. Eesti keele diftongide formantdünaamikast vaata lisaks ka uurimusi Lippus & Asu (2019) ning Türk et al. (2016).

Joonisel 11.2 on esitatud mõned näited diftongide spektrogrammidest (Praatis avamiseks saad alla laadida faili diftongid.Collection).

Diftongide /õi/, /ai/, /ea/, /ui/ ja /õe/ spektrogrammid.

Joonis 11.2: Diftongide /õi/, /ai/, /ea/, /ui/ ja /õe/ spektrogrammid.

11.3 Palatalisatsioon

Peatükis 10 jäid käsitlemata palataliseeritud konsonandid. Eesti keeles esineb sekundaarne palatalisatsioon, mis on suuresti koartikulatsiooni nähtus: alveolaarsete konsonantide hääldamisel /i/ või /j/ ees nihkub keele tipp hambasompudel natuke tahapoole ning keeleselja tagaosa tõuseb kõva suulae (palatum) poole (vt põhjalikumat artikulatoorset kirjeldust Malmi & Lippus (2019)).

Eesti keeles on lõpukao tõttu palatalisatsioon saanud ka fonemaatiliseks: i-tüveliste sõnade nimetavavormis on sõna lõpust vokaal kadunud, aga konsonandi palataliseeritus on säilinud, mistõttu on tekkinud hulk minimaalpaare nagu palk : palga vs. palk : palgi või vill : villa vs. vill : villi.

Samas on eesti keeles palatalisatsioon murdeti varieeruv ning seda esineb rohkem Lõuna-Eesti murretes ning vähem Põhja-Eestis.

Akustiliselt on palatalisatsiooni kõige selgev tunnus /i/-line siire eelneva vokaali lõpus: keeleselja tagaosa hakkab suulae poole liikuma juba eelmise vokaali ajal ning vokaali lõpus on segment, mis kõlab nagu vokaal /i/. Konsonandi enda spektraalseid tunnuseid mõjutab palatalisatsioon siiski ka (vt Malmi, Lippus & Meister 2023).

11.4 Assimilatsioon

Väga tüüpiline koartikulatsiooni juhtum on assimilatsioon, mille kohta on mõned näited failis assimilats.Collection. Assimilatsiooni võib vaadelda keeles diakroonselt, st muutused toimuvad häälikusüsteemis püsivalt, kuid assimilatsiooni võib esineda ka spontaanses kõnevoos nii, et see on osa kontekstist tingitud varieerumisest, nagu siin vaadeldavates näidetes.

Assimilatsioon võib olla kas osaline või täielik. Osalise assimilatsiooni puhul muutuvad häälikud kas moodustuskoha või -viisi poolest üksteisega sarnasemaks. Näiteks joonisel XXXX sõnas mingi /n/ moodustuskoht muutub /k/ ees velaarseks või näiteks muutub sõnas aga klusiil vokaalide vahel heliliseks.

Täieliku assimilatsiooni puhul muutuvad kõrvutised häälikud täielikult samaks. Näiteks joonisel YYY muutub konsonantühend muutub geminaadiks: palju > pallu. Seda võib juhtuda ka kahe sõna piiril, nagu teises näites: toimub mingi > toimum mingi.

11.5 Reduktsioon

Reduktsioon võib tähendada nii kvaliteedimuutust kui häälikute kadumist. Ka reduktsioon võib keeleajaloos püsivaid muudatusi põhjustada. Paljudes rõhuajastuskeeltes (jällegi näiteks inglise keeles) redutseeruvad kõik rõhutud vokaalid. Inglise keeles muutuvad rõhutud vokaalid švaaks e keskvokaaliks. Tugev rõhutute vokaalide redutseerumine on aga üldiselt tüüpiline germaani keeltele.

On ka selliseid vokaaliredutseerimisstrateegiaid, kus rõhutud vokaalid liiguvad niiöelda nurgavokaalide poole: rõhulises silbis esineb suurem valik erineva kvaliteediga vokaale, rõhutus silbis ainult /a, i, u/, mis on üksteisest võimalikult hästi eristuvad. Viimast strateegiat võib näha ka eesti keeles, kus rõhutus silbis esinevad ainult /a, e, i, u/ ja /e/ madaldub /ä/-ks.

Lisaks kvaliteedimuutustele võivad häälikud reduktsiooni tagajärjel hoopis ära kaduda. Seda juhtub tavaliselt sagedasemate sõnade rõhutute silpidega või rõhutute sõnaühenditega, mis kokku sulavad. Failis redukts.Collection on neli näidet:

  1. ma ei tea on kokku sulanud - maitea,
  2. ei ole on kokku sulanud jole,
  3. see on on kokku sulanud sen, ja kuna järgneks sõna nii, siis on /n/ palataliseeritud,
  4. sõna põhimõtteliselt on on kõvasti lühemaks jäänud: osa häälikuid on vahelt ära kadunud.

11.6 Siirdehäälikud

Siirdehäälikud on poolvokaalid, mis tekivad kahe eri silbis oleva vokaali vahele häälduse hõlbustamiseks. Mõned poolvokaalid on kinnistunud keele fonoloogilises süsteemis, näiteks eesti keeles /j/, mõned tekivad ainult koartikulatsiooni tõttu, nt eesti keeles /w/. Kuula-vaata näiteid: poolvokaalid.Collection.

Poolvokaalid /j/ sõnas *aja* ja /w/ sõnas *kaua*.

Joonis 11.3: Poolvokaalid /j/ sõnas aja ja /w/ sõnas kaua.

Kirjandus

Lippus, Pärtel & Eva Liina Asu. 2019. The timing and quality of diphthong components in spontaneous Estonian. Sasha Calhoun, Paola Escudero, Marija Tabain & Paul Warren (toim), Proceedings of the 19th International Congress of Phonetic Sciences, Melbourne, Australia 2019, 1139–1143. Canberra, Australia: Australasian Speech Science and Technology Association Inc.
Malmi, Anton & Pärtel Lippus. 2019. Keele asend eesti palatalisatsioonis. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics 10(1). 105–128. https://doi.org/10.12697/jeful.2019.10.1.06.
Malmi, Anton, Pärtel Lippus & Einar Meister. 2023. Spectral and temporal properties of Estonian palatalization. Journal of the International Phonetic Association 53(3). 748–773. https://doi.org/10.1017/S0025100321000360.
Türk, Helen, Eva Liina Asu, Pärtel Lippus & Ellen Niit. 2016. Diftongidest Ja Triftongidest Eesti Keeles Kihnu Vokaalisüsteemi Näitel. Keel ja Kirjandus 59(1). 1–120. https://doi.org/10.54013/kk698a1.