Peatükk 1 Sissejuhatus
Eestikeelseid foneetika õpikuid ei ole ilmunud just kuigi palju ja nad on üsna eriilmelised. Esimene ja seni ainus terviklik algupärane empiirilistel andmetel põhinev eesti foneetika õpik on Paul Ariste “Eesti keele foneetika” (Ariste 1953), mis on tänapäeva mõistes nii meetodite kui uurimistulemuste käsitlemise poolest aegunud. Teine põhjalik algupärane õpik on Arvo Eegi samuti “Eesti keele foneetika”, mille I osa annab lisaks põhjalikule ülevaatele eesti vokaalisüsteemist ka korraliku sissejuhatuse kõnefüsioloogiasse (Eek 2008). Kahjuks jäi Eegil kolmeosalisena planeeritud õpik lõpetamata. Eesti keele hääldusest annab kõige terviklikuma ja kaasaegsema ülevaate “Eesti keele hääldus” (Asu et al. 2016), kuid see ei sisalda sissejuhatust foneetika alustesse.
Kui Ariste (1953) ja Eek (2008) põhifookus on eesti keele häälduse kirjeldaine, siis on ka mõned tõlgitud õpikud, mis foneetika alusteadmisi esitavad. Esiteks soome keelest tõlgitud Kalevi Wiigi “Foneetika” (Wiik 1991). Teiseks, lühike foneetika peatükk on ka Fred Karlssoni üldkeeleteaduse õpikus (Karlsson 2002). Lisaks neile on hea ülevaade akustikast ja elektroonilisest signaalitöötlusest Johan Sundbergi raamatus “Õpetus muusikahelidest” (Sundberg 1995), mis on ka foneetika uurimisel vägagi relevantne.
Käesolev õpik keskendub foneetika uurimismeetoditele, mida on võimalik rakendada programmiga Praat (Boersma & Weenink 2024). Seetõttu sissejuhatus foneetika põhialustesse jääb siin mõnevõrra pealiskaudseks ning soovitav on lugeda lisaks mõnda põhjalikumat ingliskeelset õpikut – neid on erineva fookuse ja süvenemisastmega, mistõttu konreetseid soovitusi siin anda oleks keeruline.
Kuigi tegemist on praktilise käsiraamatuga, keskendub see foneetika teoreetilisele uurimisele ja mitte foneetika praktilistele rakendusvaldkondadele. Seega näiteks juhiseid häälduse õpetamiseks eesti keelt võõrkeelena õppijale siit ei leia.
Samuti, kuigi foneetika uurimise meetoditega tutvume eesti keele fonoloogilise süsteemi näitel, ei anna õpik ammendavat ülevaadet eesti keele foneetikast. Õpikus on pigem mõõtmismetoodikat illustreeritud üksikute hääldusjuhtudega, mis ei pruugi alati olla tüüpilised eesti keele näited ja ammugi mitte normatiivsed. Põhjaliku ülevaate eesti keele foneetikast tervikliku uurimislooga leiab näiteks raamatust “Eesti keele hääldus” (Asu et al. 2016).
Peab ka arvestama, et kirjeldatud meetodid on kvantitatiivsed. See tähendab, et siin kirjeldatud meetoditega kõnematerjali analüüsides peaks tegema järeldusi rohkem kui ühe kõneleja ja rohkem kui ühe hääldusjuhu põhjal ning tulemusi peaks testima statistiliste meetoditega. Statistiliste meetodite rakendamist see õpik samuti ei kata. Statistika rakendamisest keeleteaduses ja foneetikas leidub mitmeid suurepäraseid R-il põhinevaid õpikuid (nt Levshina (2015) või Winter (2020), kui nimetada mõnda).1
1.1 Mis on foneetika?
Foneetika ja fonoloogia on keeleteaduse harud, mis tegelevad hääldusega. Kui fonoloogia tegeleb häälikute ja häälduslike üksustega keelesüsteemis, siis foneetika uurib nende üksuste realisatsiooni kõnes. Samas on väga raske foneetika ja fonoloogia vahele selget piiri tõmmata.
Foneetikat on sageli kirjeldatud kui keeleteaduse piiripealset haru, sest uurimismeetodite poolest on sellel kohati suurem ühisosa näiteks füüsika või psühholoogiaga kui teiste keeleteaduse harude või humanitaarteadustega üldiselt. See vahe ülejäänud keeleteadusega tänapäeval siiski järjest väheneb, sest humanitaaria üldiselt kasutab järjest enam katselisi meetodeid empiiriliste andmete kogumiseks ning kvantitatiivseid meetodeid nende kirjeldamiseks.
Enamik häälduse kirjeldamise meetodeid on kvantitatiivsed. See tähendab, et mingeid häälduse parameetreid mõõdetakse – artikulatsiooni uurimisel näiteks kõnetrakti avatust või keeleselja tõusu millimeetrites, akustiliste meetodite puhul näiteks hääle kõrgust hertsides või hääliku pikkust millisekundites – ja uurimise tulemuseks on hulk arvulisi väärtuseid. Konkreetsete hääldusjuhtude põhjal üldistatakse hääldusmustrite kirjeldus statistiliste testide abil.
Lisaks teoreetilisele foneetikale, mis lihtsalt kõnet kirjeldada püüab, on foneetikaga seotud ka erinevaid rakendusvaldkondi, näiteks võõrkeeleõpe, kõnetehnoloogia (kõnetuvastus, kõnelejatuvastus, kõnesüntees), logopeedia ja kõneteraapia, kriminalistiline foneetika (kõnelejatuvastus) jne.
Üks viis foneetika uurimisvaldkonda liigitada oleks jagada see kõnekommunikatsiooni etappide järgi kolmeks: artikulatsioon, akustika ja taju. Need kolm suunda kasutavad erinevaid uurimismeetodeid, kuid on siiski üksteisega lahutamatult seotud ning uurides näiteks taju ei saa kõrvale jätta teadmisi artikulatsiooni kohta või kirjeldades helisignaali akustilisi tunnuseid ei tohi unustada, kas kirjeldatavad tunnused on tajus eristatavad.
1.1.1 Artikulatoorne foneetika
Artikulatoorne foneetika uurib seda, kuidas kõnet tekitatakse ja kuidas kõneorganid selle tarvis töötavad. Kõneorganite töö kirjeldamiseks ja uurimiseks on vaja teadmisi anatoomiast. Siin on suur ühisosa meditsiiniga ja tihti uuritaksegi artikulatsiooni seoses patoloogiatega.
Kuna kõneorganid on nii-öelda kõneleja sees peidus, on artikulatsiooni uurimiseks sageli tarvis spetsiaalset aparatuuri, et kõnelemise ajal kõneorganeid vaadelda saaks. Need seadmed võivad olla võrdlemisi kallid ning nad võivad olla ka võdlemisi invasiivsed, nõudes seetõttu uurijalt meditsiinilist ettevalmistust ning uurimiseetika aspektide läbimõtlemist. Erinevatel artikulatoorsetel meetoditel on omad eelised ja samas ka piirangud. Nii on mõistlik uurimisküsimusest lähtudes läbi mõelda, millist meetodit on kõige mõistlikum kasutada – millega vajalikud andmed võimalikult vähese sekkumisega kätte saab. Kuna artikulatoorse foneetika uurimismeetoditest põhjalikumalt siin õpikus juttu ei tule, siis teeme lühiülevaate tavalisematest artikulatoorsetest uurmisvahenditest.
- Magnetresonantstomograafia (MRI) annab kõige terviklikuma pildi kogu kõneaparaadist, mistõttu see sobib hästi peaaegu kõigi artikulatoorsete protsesside kirjeldamiseks – nii häälikute moodustamine ja koartikulatoorsed liigutused kui häälekurdude töö. Puuduseks kuid katseisik peab lamama tomograafi torus tugevas magnetväljas, kus on vali müra, mistõttu ei ole võimalik uurida normaalset suhtlust. Seade ja selle ülalpidamine on väga kulukas. Eesti keele uurimiseks ei ole (teadaolevalt) MRI-d kasutatud. Hea ülevaate meetodist ja hääldusnäiteid MRI ja ultraheliga salvestatud konsonantidest leiab veebilehelt https://www.seeingspeech.ac.uk (Lawson et al. 2018).
- Elektromagnetartikulograafia (EMA) mõõdab sensorite liikumist magnetväljas – katseisikule kleebitakse kõneorganitele (keelele, huultele) sensorid ja seade salvestab nende liikumise kolmemõõtmelises ruumis. Nii saab üksikute punktide liikumist mõõta väga täpselt, aga puuduseks on see, et seade ei salvesta tervikpilti, mistõttu sensorite asukoht tuleb uurimisküsimusest lähtuvalt väga hästi valida. Samuti on meetod veidi invasiivne, kuna sensorid tuleb kleepida katseisikule suhu. Keelele kleebitud sensorid ja suust väljuvad juhtmed võivad mõnevõrra rääkimist segada. EMA-ga saab uurida häälikuid, mille aktiivne artikulaator on keel või huulded, aga sensoreid võib kleepida ka suust väljapoole, mistõttu on meetodit kasutatud ka näiteks kulmuliigutuste uurimiseks.
- Ultraheli abil saab uurida keelt. Kuna ultraheli läbib pehmeid kudesid, aga mitte tühja ruumi või luid, siis ultraheli sond paigaldatakse katseisiku lõua alla ja see kuvab keelest sagitaalse läbilõike. Ultraheli ei ole invasiivne ja ei sega rääkimist, annab tervikliku pildi keeleseljast, aga on vähem täpne ja sobib ainult keeleselja liikumise uurimiseks.
- Elektropalatograafia (EPG) on seade, mis mõõdab keele ja suulae kontakti. Seade koosneb kunstsuulaest, mille siis on paigaldatud elektroodid. See sobib hästi alveolaarsete, velaarsete ja palataalsete konsonantide kirjeldamiseks. Meetodi peamiseks puuduseks on see, et igale katseisikule on tarvis valmistada personaalne kunstsuulagi, mis on võrdlemisi kulukas. Meetodi kasutuse kohta eesti keele uurimisel vt nt Meister & Werner (2015).
- Elektroglotograafia (EGG) on seade, mis mõõdab häälekurdude vibreerimist.
- Pletüsmograafia on seade, mis mõõdab kopsudes oleva õhu hulka. Kaasaegsed pletüsmograafid koosnevad elastsetest rihmadest, mis pannakse katseisiku rindkere ümber. Hingamise ja kopsudes oleva õhuhulga mõõtmisega saab näiteks uurida kõne planeerimist (vt nt Aare 2017).
1.1.2 Akustiline foneetika
Akustiline foneetika uurib, kuidas see levib kõnelejalt kuulajale ja kuidas kõne on helisignaali kodeeritud. Siin on ühisosa füüsikaga. Tänapäeval on see meetod küllaltki odav ja kergesti kättesaadav, kuna saab kasutada laiatarbe aparatuuri: piisab salvestusseadmest, tavalisest arvutist ja vabavaralisest tarkvarast. Ka uurija ettevalmistus ei ole nii vastutusrikas, kuna meetod ei ole invasiivne, piisab kõne salvestamisest. Ka saab akustilise signaali põhjal teha küllalt palju järeldusi kõne artikulatsiooni kohta. Põhjalikuma sissejuhatuse akustilise foneetika alustesse teeme peatükis 3 ning kuna suurem osa sellest õpikust tegeleb just akustilise foneetika kirjeldamisega, siis siin sissejuhatuses sellest pikemalt ei räägi.
1.1.3 Tajufoneetika
Kognitiivne foneetika ehk tajufoneetika uurib seda, kuidas kuulaja akustilisest signaalist kõne kinni püüab ja kuidas ta seda tõlgendab. Siin on suur ühisosa psühholoogiaga. Kõnetaju saab uurida lihtsate kuulamiskatsetega (katseisik kuuleb signaali ja peab andma vastuse), aga keerukamad katsed, millega uurida mitteteadvustatud tajuprotsesse nõuavad jällegi spetsiaalseid seadmeid. Kõige levinumad sellistest meetoditest on elektroentsefalograafia (EEG), mis mõõdab ajukoore aktiivsust, ning silmaseire. Tajufoneetikast tuleb siin õpikus lihtsa kuulamiskatse näitel juttu peatükis 18.
Kirjandus
Eestikeelset materjali otsides vt ka näiteks kursuse Kvantitatiivse andmeanalüüsi alused humanitaarteadlastele ja rakendustarkvara R kodulehte https://kvanthum.github.io.↩︎