Peatükk 10 Konsonandid

Nagu juba vokaalide juures jutuks (vt ptk 9), defineerib vokaalide ja konsonantide eristamist kaks mittetäielikult kehtivat tunnust: üldiselt erinevalt vokaalidest ei moodusta konsonandid silbituuma ja konsonantide moodustamisel tekib kuskil kõnetraktis ahtus või sulg. Seetõttu on konsonandid vähemsonoorsed kui vokaalid, mille hääldamisel pääseb õhk välja vabalt ilma takistuseta. Samas poolvokaalide puhul ei teki kõnetraktis sulgu. Ka konsonantide klassi sees on poolvokaalid kõige sonoorsemad, sulghäälikud kõige vähemsonoorsed ja ahtushäälikud jäävad nende vahele.

Konsonante kirjeldatakse moodustuskoha ja moodustusviisi järgi. Niimoodi on näiteks konsonantide kirjeldus korrastatud IPA tabelis. Tabelis 10.1 on eesti keeles esinevate konsonantfoneemide kirjeldused IPA ja SAMPA sümbolitega.

Tabel 10.1: Eesti keele konsonandid.
Ortograafia IPA SAMPA Kirjeldus
p/b p p bilabiaalne helitu klusiil
m m m bilabiaalne nasaal
f f f labiodentaalne helitu frikatiiv
v v v labiodentaalne heliline frikatiiv
t/d t t alveolaarne helitu klusiil
tʲ t’ palataliseeritud alveolaarne helitu klusiil
n n n alveolaarne nasaal
nʲ n’ palataliseeritud alveolaarne nasaal
ŋ N velaarne nasaal
r r r alveolaarne tremulant
s/z s s alveolaarne helitu frikatiiv
sʲ s’ palataliseeritud alveolaarne helitu frikatiiv
š/ž ʃ S postalveolaarne helitu frikatiiv
l l l alveolaarne lateraal
lʲ l’ palataliseeritud alveolaarne lateraal
j j j palataalne poolvokaal
k/g k k velaarne helitu klusiil
h h h glotaalne helitu frikatiiv
w w heliline labiovelaarne poolvokaal

Tüüpilise kirjelduse kohaselt on eesti keeles 17 konsonantfoneemi. Tabelis 10.1 on lisaks ära toodud velaarne nasaal /ŋ/, mis on alveolaarse nasaali allofoon (esineb ainult velaarklusiili kontekstis ehk /ŋk/ ühendis) ning labiovelaarne poolvokaal /w/, mis tekib silbipiirile, kui silbi lõpus on /u/ ja järgnev silp algab vokaaliga.

Häälikutel võivad olla allofoonid – kontekstist või kõnelejast tingitud erinevad hääldusvariandid, mis aga ei erista tähendust. Lisaks juba mainitud velaarsele nasaalile, mis on /n/-i allofoon, esineb eesti keeles ka mitmeid alveolaarse värihäälik /r/-i allofoone. Ühelt poolt võib /r/ olla hääldatud puute- või riivehääliku või poolvokaalina, teiselt poolt on teatav hulk eesti keele kõnelejaid, kes kasutavad hoopis uvulaarset värihäälikut /R/.

Selle üle, kas tegu on allofoni või iseseisva foneemiga, otsustatakse selle järgi, et kas leidub minimaalpaare, kus ainult see häälik eristab tähendust. Näiteks palatalisatsiooni võiks eesti keeles muidu pidada koartikulatoorseks nähtuseks, mis avaldub alveolaarsetel konsonantidel, kui järgneb /i/, aga tänu lõpukaole on tekkinud minimaalpaarid, kus sõna lõppeb kas palataliseeritud või palataliseerimata alveolaarse konsonandiga ilma, et järgneks vokaal, nt sõnad /palk/ ja /pal’k/.

Vahepala: segadused eesti keele kirjaviisiga

Maailmas on palju erinevaid kirjaviise, millest osadel pole üldse hääldusega mingit seost (näiteks piltkiri), mõnel on palju keerulisi reegleid (näiteks inglise) ja mõned on enam-vähem häälduspärased. Eesti keele kirjaviisi võib pidada suhteliselt häälduspäraseks, kuid on olulisi aspekte, mille osas hääldus ja kirjaviis lahknevad. Süstemaatiliselt ei märgita eesti keele ortograafias väldet ja palatalisatsiooni. Teisalt eristatakse ortograafias mõningaid morfoloogilisi vorme, mis häälduses on homofoonsed (nt da-infinitiivi ning ja-tuletusliite vormid müüa vs. müüja).

Üldiselt märgitakse kirjas lühikesi häälikuid ühekordse, pikki kahekordse tähega. Seda, kas välde (vt ptk 13.6) on pikk või ülipikk, otsustatakse konteksti ja keeleteadmise põhjal. Seega, kui on kirjutatud sõna jaama, ei tea me, kas lugeda seda teisevältelisena (omastava käände vormina) või kolmandavältelisena (osastava või sisseütleva käände vormina). Me saame seda teada alles siis, kui see sõna on lauses: Käisin jaama puhvetis või Rong sõitis jaama.

Et süsteemi ikka keerulisemaks ajada, on otsustatud sulghäälikuid teistmoodi märkida. Ladina tähestikus on tähed b, d, g heliliste klusiilide märkimiseks ja p, t, k helitute häälikute märkimiseks. Heliline tähendab seda, et hääldamise ajal häälekurrud vibreerivad, helitu hääliku hääldamise ajal ei vibreeri. Kuna eesti keeles ei ole klusiilidel helilise ja helitu vastandust (inglise keeles on sõnades banana ja potato esimene häälik erinev, eesti keele sõnades banaan ja porgand on esimene häälik sama), on hakatud n.-ö. vabaks jäänud tähemärke kasutama pikkuse märkimiseks. Klusiile märgitakse nii, et lühikest helitut häälikut tähistab täht, mis peaks tähistama helilist häälikut (b, d, g), pikka märgitakse ühekordse tähega ja ülipikka kahekordse tähega. Aga sedasi igal pool mujal kui sõna alguses, kus lühikest klusiili märgitakse tähtedega p, t, k. Täiendava erandina võib uuemates laensõnades lähtekeele eeskujul olla b, d, g, aga neid hääldama peaks ikka helituna (nt sõnad buss ja puss peaksid olema homofoonid).

Sarnaselt klusiilidele on erandlik võõrhäälikute /f/ ja /š/ ortograafia: lühikesena neid häälikuid muidu kui sõnaalguses ei esine ja kuna neil saab olla kaks pikkust – pikk ja ülipikk – märgitakse sõna sees pikk häälik ühekordse ja ülipikk kahekordse tähega.

Kokkuvõttes on kirjaviisi tehtud viie hääliku kirjutamise lihtsustamise nimel oluliselt keerulisemaks.

10.1 Konsonantide akustiline kirjeldamine

Kui vokaalikvaliteeti kirjeldatakse formantide kaudu, mille põhjal on võimalik üsna selgelt nende moodustuskohta määrata, siis konsonantide puhul on akustiline kirjeldamine keerulisem.

Heliliste häälikute kirjeldamisel saab vaadata formantstruktuuri. Nasaalide ja lateraalide puhul tekib spektrisse antiformant ehk sagedusvahemik, mis on summutatud, kuna käik ninaõõnde on avatud ja tekib suuõõnega antiresonants.

Frikatiivide puhul kirjeldatakse spektri momente (vt ptk 8.2.1) – frikatsioonimüra energiajaotuse põhjal on võimalik eristada hääliku moodustuskohta.

Kuna klusiilidel suur osa on sulg, mis helitute klusiilide puhul on vaikus, siis seda osa akustiliselt kirjeldada ei saa. Sulu vallandumisel tekib eksplosioonimüra, mille kirjeldamisel võib samuti vaadata spektri momente. Kõige rohkem infot annab klusiili kohta aga üleminek eelmiselt häälikult ja üleminek järgmisele häälikule, mida nimetatakse siireteks, millest pikemalt juttu peatükis 11.1. Konsonante, eriti klusiile, iseloomustavadki rohkem siirded kui häälik ise.

Lisaks vaadatakse klusiilide puhul helilisuse algamisagea (voice onset time, VOT). See on aeg sulu vallandumisest kuni järgmise (helilise) hääliku helilisuse algamiseni. Kui sulu vallandumise hetk juba on heliline, siis vaadatakse sellest ettepoole kuni klusiili alguseni – helilise klusiili puhul on VOT negatiivne.

10.2 Konsonantide analüüs Praatis

  • Lae alla failid konsonandid.wav ja konsonandid.TextGrid.
  • Ava mõlemad failid Praatis (Praati objektiaknas Read > Read from file…).
  • Vali mõlemad objektid (Sound ja TextGrid): klõpsa hiirega ühe peal ja vea teise peale klahvi all hoides või klõpsa ühe peal, vajuta alla CTRL-klahv ja klõpsa teise peal.
  • Ava toimetamisaken (vajuta nuppu View & Edit).

10.3 Klusiilid e sulghäälikud

Klusiilide moodustusviis, nagu ka eestikeelne nimetus sulghäälikud viitab, on selline, et kõnetraktis tekitatakse sulg. Põhiosa hääliku kestusest hoitakse sulgu kinni ja sel ajal rõhk sulu taga kasvab, sest kopsudest tuleb õhku peale. Akustiliselt on sulufaasi ajal vaikus. Hääliku lõpus sulg vallandatakse ja vallandumisfaasi nimetatakse eksplosiooniks.

Eesti keeles on kolm klusiili: alveolaarne /t/, bilabiaalne /p/ ja velaarne /k/. Eesti klusiilid on helitud. Allofoonselt võivad lühikesed klusiilid helilises kontekstis ka ise helilisena hääldatud olla, aga ei ole konteksti, kus helilisus tähendust eristaks. Kirjapildi järgi eristuvad küll näiteks buss ja puss, aga klassikalise eesti fonoloogilise kirjelduse kohaselt hääldatakse neid sõnu sama moodi (vt Ariste 1953).

Eesti klusiilid on üldiselt ka aspireerimata. Aspireeritud klusiilil (nt inglise ja saksa keeles) järgneb eksplosioonile tugev /h/-laadne kahin. Aspireeritud klusiilidel on helilisuse algamise aeg (VOT) pikem kui aspireerimata klusiilidel.

Klusiilide akustilised tunnused:

  • Helitu klusiili sulufaas on akustiliselt vaikus ja selle faasi põhjal ei ole võimalik klusiile moodustuskoha järgi eristada.
  • Vallandumisfaas on on lühike aga tugev müra, kui õhuvoog, mis sulu vallandumisest liikuma pääseb, hõõrdub kõnetraktis. Eksplosiooni saab kirjeldada energia jaotumise põhjal spektris, mõõdetakse spektraalseid momente.
  • Klusiili moodustuskohta saab ka kirjeldada järgneva vokaali siirete kaudu.
  • Klusiilide kirjeldamisel mõõdetakse ka helilisuse algamise aega (voice onset time, VOT), vt ka Ermus (2024). See on aeg sulu vallandumisest järgneva helilise hääliku perioodilise võnkumise alguseni. Rohkem on VOT oluline aspireeritud ja aspireerimata klusiilide eristamisel, sest aspireeritud klusiilidel järgneb eksplosioonile pikem /h/-laadne hõõrdheli.

10.3.1 Helitu alveolaarne klusiil /t/

Lühike alveolaarne klusiil /t/ sõnas *kada*.

Joonis 10.1: Lühike alveolaarne klusiil /t/ sõnas kada.

Alveolaarklusiili /t/ moodustamisel surutakse keeleselja eesosa vastu hambasompe e alveoole. Niimoodi tekib sulg, mis akustiliselt on vaikus ja spektrogramm on selle koha pealt valge (vt sinisega märgitud lõik joonisel 10.1).

Sulu vallandumisel pääseb õhk, mis on sulu taha kogunenud ja survet kogunud, järsult liikuma ja tekib lühike vali müra, mida nimetatakse eksplosiooniks (märgitud joonisel punasega). Spektrogrammil on selle koha peal üsna ühtlaselt hall. Eksplosioon kestab enamasti umbes 5-25 millisekundit (ehk 0,005-0,025 sekundit).

Sulu moodustamisel ei peatu õhuvool momentaanselt, mistõttu peale sulu moodustamist võib helilaines näha veel paari nõrka võnget ja spektrogrammil energiat spektri alumises osas (vt rohelisega märgitud koht joonisel 10.2). Seda nimetatakse preaspiratsiooniks.

Teises (joonis 10.2) ja kolmandas vältes (joonis 10.3), kui klusiil on pikk, siis peamiselt pikeneb sulufaas ja eksplosioon on üldiselt enam-vähem sarnase kestusega. Siin esitatud näited on loetud ilmekalt üksiksõnadena aeglases tempos. Üldiselt spontaankõnes on kõnetempo kiirem ja häälikute kestused on lühemad.

Pikk alveolaarne klusiil /t/ sõnas *kata*.

Joonis 10.2: Pikk alveolaarne klusiil /t/ sõnas kata.

Ülipikk alveolaarne klusiil /t/ sõnas *katta*.

Joonis 10.3: Ülipikk alveolaarne klusiil /t/ sõnas katta.

10.3.2 Helitu bilabiaalne klusiil /p/

Bilabiaalse klusiili /p/ moodustamisel surutakse kokku huuled, tekib sulg, sulu vallandumisel eksplosioon, vt joonisel 10.4.

Bilabiaalne klusiil /p/ sõnas *kaba*.

Joonis 10.4: Bilabiaalne klusiil /p/ sõnas kaba.

10.3.3 Helitu velaarne klusiil /k/

Velaarne klusiil /k/ sõnas *taga*.

Joonis 10.5: Velaarne klusiil /k/ sõnas taga.

Velaarklusiili /k/ moodustamisel surutakse keeleselg vastu pehmet suulage (velum). Tekib sulg, sulu vallandumisel eksplosioon.

10.4 Nasaalid

Nasaalide hääldamisel suletakse väljapääs suu kaudu ja hääl pääseb välja ninast. Nasaalid on helilised häälikud. Eesti keeles on bilabiaalne /m/ ja alveolaarne /n/.

Kuna nasaalid on helilised häälikud, siis on nad helilaines ja spektrogrammil üsna vokaalide moodi, aga kuna õhuvool suu kaudu on suletud, on nende intensiivsus vokaalidega võrreldes madlam. Suletud suuõõs ja ninaõõnde avanevad kõrvalurked tekitavad antiformante, mis nasaalide spektris avaldub summutatud sagedusvahemikuna.

10.4.1 Bilabiaalne nasaal /m/

Bilabiaalne nasaal /m/ sõnas *kama*.

Joonis 10.6: Bilabiaalne nasaal /m/ sõnas kama.

Bilabiaalse nasaali /m/ hääldamisel surutakse huuled kokku ja tekib sulg, mistõttu suu kaudu õhk välja ei pääse. Õhk pääseb välja nina kaudu. Häälekurrud vibreerivad ja häälik on heliline. Kuna õhu väljapääs suust on takistatud, siis nasaalide intensiivsus on väiksem kui vokaalidel, seega helilainel on väiksem amplituud. Spektrogrammil on näha ka väiksem intensiivsus (spektrogramm on heledam) ja formantstruktuur on ka erinev kui vokaalidel.

10.4.2 Alveolaarne nasaal /n/

Alveolaarne nasaal /n/ sõnas *kana*.

Joonis 10.7: Alveolaarne nasaal /n/ sõnas kana.

Alveolaarse nasaali /n/ hääldamisel surutakse keeleselja eesosa vastu hambasompe, õhk pääseb välja nina kaudu. Häälik on heliline.

Häälikul on ka üks allofoon, moodustuskohalt velaarne nasaal /ŋ/, mis esineb ainult velaarse klusiili /k/ ees (vt joonis 10.8). See tähendab, et /k/ ees ei tekitata nasaali sulgu mitte keeleselja eesosa ja hambasompude vahel vaid keeleselja ja pehme suulae vahel. See on aga allofoon, mitte eraldi foneem, sest esineb ainult ühes kontekstis, kus jällegi tavaline alveolaarne allofoon ei esine, ja seetõttu ei ole minimaalpaare, kus /n/ ja /ŋ/ eristaks sõnade tähendust.

Velaarne nasaal /ŋ/ sõnas *kangi*.

Joonis 10.8: Velaarne nasaal /ŋ/ sõnas kangi.

10.5 Tremulandid e värihäälikud

Tremulante on eesti keeles ainult üks, alveolaarne /r/. Tremulandi ehk värihääliku puhul moodustuvad korduvad lühikesed sulu-vallandumise faasid.

10.5.1 Alveolaarne tremulant /r/

Üks varieeruvama hääldusega häälikuid on /r/, ja mitte ainult eesti keeles. Tavalise eesti keele /r/ moodustamiseks liigub keeletipp vastu hambasompe ehk alveoole, moodustades kiiresti seeria sulge ja vallandumisi. Seerias võib olla 5-7 sulufaasi, aga seda pigem püüdlikult selges häälduses (vt 10.10 on sulufaasid märgitud punasega). Spontaanses häälduses realiseerub /r/ tihti mitte tremulandi vaid puute- või riivehääliku (on ainult üks sulufaas, 10.9) või poolvokaalina (ei tekigi sulgu, keeletipp ainult läheneb hambasompudele). Tremulandi (pool)vokaalne osa kõlab švaalaadse keskvokaalina.

Uvulaarne tremulant /r/: üheväringuline realisatsioon sõnas *tara*.

Joonis 10.9: Uvulaarne tremulant /r/: üheväringuline realisatsioon sõnas tara.

Kuid küllaltki levinud on uvulaarne tremulant e “kurgu /r/”, mis aga esineb idiomaatiliselt, st kõneleja eripärana (nagu näiteks siinsel keelejuhil). Üldiselt on eesti keeles normiks apikaalne /r/, uvulaarse variandi kasutajaskonna suurus ei ole täpselt teada.

Uvulaarse /r/ puhul väriseb hoopis kurgunibu, aga sarnaselt alveolaarsele variandile võib see realiseeruda üheväringulisena (joonis 10.9), püüdlikus häälduses mitme väringuga (joonis 10.10) ning spontaanses kõnes tihti poolvokaalina.

Uvulaarne tremulant /r/: mitmeväringuline realisatsioon sõnas *karru*.

Joonis 10.10: Uvulaarne tremulant /r/: mitmeväringuline realisatsioon sõnas karru.

10.6 Frikatiivid e hõõrdhäälikud

Frikatiivide e hõõrdhäälikute hääldamisel moodustatakse kõnetrakti kitsus e ahtus, kust õhk läbi voolates hõõrdub ja tekitab friktsioonimüra e hõõrdumiskahin. Eesti keeles esineb nii helilisi kui helituid frikatiive.

Akustiliselt eristuvad frikatiivid vokaalidest selle poolest, et hõõrdumiskahin on mitteperioodiline. Heliliste frikatiivide puhul muutub siis helilaine “karvaseks”, helitute frikatiivide puhul ongi helilaine aperioodiline. Sarnaselt klusiilidele võib akustiliselt eristada frikatiivi moodustuskohta energia jaotumise põhjal ja selle kirjeldamiseks mõõta spektraalseid momente. Eriti /s/ ja /ʃ/ frikatsioon on spektri ülemises osas ja spektrogrammml võiks ülemist piiri tõsta kõrgemaks kui tavapärane 5000 Hz.

10.6.1 Labiodentaalsed frikatiivid /v/ ja /f/

Labiodentaale e. huul-hammashäälikuid moodustatakse nii, et surutakse alahuul vastu ülemisi hambaid. Labiodentaalsete frikatiivide puhul tekitatakse niimoodi ahtus (kitsus), kust õhku läbi surutakse, nii tekib hõõrdumiskahin.

Joonisel 10.11 on heliline labiodentaalfrikatiiv /v/. Kuna selle hääldamisel häälekurrud vibreerivad, siis helilaine on perioodiline. Võrreldes vokaalidega on /v/ tunduvalt madalama intensiivsusega.

Joonisel 10.12 on helitu /f/. Selle hääldamisel häälekurrud ei võngu ja heli tekib ainult õhuvoo hõõrdumine, st helilaine on korrapäratu hõõrdumiskahin. Eesti keeles on /f/ võõrhäälik, st esineb ainult uuemates laensõnades ja vokaalidevahelises positsioonis ei saa see olla lühike (ortograafias ühe tähega kirjutades tähistab see pikka häälikut).

Heliline labiodentaalne frikatiiv /v/ sõnas *ava*.

Joonis 10.11: Heliline labiodentaalne frikatiiv /v/ sõnas ava.

Helitu labiodentaalne frikatiiv /f/ (pseudo)sõnas *affa*.

Joonis 10.12: Helitu labiodentaalne frikatiiv /f/ (pseudo)sõnas affa.

10.6.2 Helitu alveolaarne frikatiiv /s/

Helitu alveolaarne frikatiiv /s/ sõnas *ase*.

Joonis 10.13: Helitu alveolaarne frikatiiv /s/ sõnas ase.

/s/ hääldamisel surutakse keele küljed vastu hambasompe nii, et keeletipu ja hambasompude keskkoha vahele jääb kitsuke pilu. Sealt õhku läbi surudes õhuvoog hõõrdub ja tekib hõõrdumiskahin. /s/ on eesti keeles enamasti helitu.

Klassikalise kirjelduse järgi (Ariste 1953) hääldatakse z nagu /s/ ja foneemi /z/ ei ole. Samas võib helilises kontekstis /s/ häälduda helilisena (vt nt 14.1).

10.6.3 Helitu postalveolaarne frikatiiv /š/

Helitu postalveolaarne frikatiiv /ʃ/ sõnas *tuši*

Joonis 10.14: Helitu postalveolaarne frikatiiv /ʃ/ sõnas tuši

/ʃ/ moodustuskoht hambasompude ja kõva suulae vahel on pisut tagapoolsem kui /s/-il, kõik muu on muidu sama. Nagu /f/ esineb /ʃ/ ainult uuemates laensõnades ja lühikesena ainult sõna alguses, muidu ainult pika või ülipikana.

Klassikalise eesti keele kirjelduse järgi ž hääldatakse nagu š ja foneemina /ʒ/ ei esine.

10.6.4 Helitu glotaalne frikatiiv /h/

Helitu glotaalne frikatiiv /h/ sõnas *ahi*.

Joonis 10.15: Helitu glotaalne frikatiiv /h/ sõnas ahi.

Kõris moodustatakse kitsus, kust õhku läbi surudes tekib hõõrdumiskahin. Spontaanses kõnes muutub vokaalide vahel lühike /h/ enamasti heliliseks.

10.6.5 Frikatiivide võrdlemine spektri momentide põhjal

Konsonantide kirjeldamiseks kasutatakse nelja spketri tunnust, mida nimetatakse spektri momentideks (vt ptk 8.2.1). Kõige sagedamini kasutatakse spektri momente frikatiivide kirjeldamiseks, kuna frikatiivide puhul on tegemist õhuvoo hõõrdumise tekitatud müraga. Spektri momendid kirjeldavad seda, kuidas müra spektris on jaotatud:

  1. gravitatsioonikese (centre of gravity) näitab, mis sagedusel on spektri energiajaotuse keskmine.
  2. standardhälve (standard deviation) näitab, kui palju energiajaotus gravitatsioonikeskmest hälbib, st kas energia on pigem koondatud gravitatsioonikeskme ümber (standardhälve on väike) või on ühtlaselt jaotatud üle kogu spektri (standardhälve on suur).
  3. assümmeetriakordaja (skewness) näitab spektri kallet: kuidas on tasakaalus gravitatsioonikeskmest üles- ja allapoole jäävad osad.
  4. järskuskordaja (kurtosis) näitab, kui palju erineb gravitatsioonikeskme ümber jääv energiajaotus normaaljaotusest.

Tabelis 10.2 on siin vaadeldud viie frikatiivi spektri momendid, mida on mõõdetud iga hääliku 40 ms pikkusest lõigust konsonandi keskelt. Siin aga peab jällegi meeles pidama, et tegemist on kvantitatiivse kirjeldusmeetodiga ja järeldusi ei tohiks teha ühe mõõtmisjuhu põhjal.

Tabel 10.2: Frikatiivide spektrimomendid.
Konsonant Gravitatsioonikese Standardhälve Asümmeetriakordaja Järskuskordaja
f 5920.8 4145.7 0.874 0.954
s 4943.8 2722.2 0.982 5.312
ʃ 4216.5 2468.8 2.052 9.520
h 2969.4 3370.9 2.071 6.315

Et siin on iga konsonandi kohta ainult üks hääldusjuhtum, siis joonisel 10.16 illustreerib tulemusi tulpdiagramm. Kõige kõrgem on gravitatsioonikese /f/, millel on ka standardhälve kõige suurem – st hõõrdumiskahin on kõige ühtlasemalt jaotatud üle spektri. Alveolaarsetest frikatiividest /s/-il on natuke kõrgem gravitatsioonikese kui /ʃ/-l ning standardhälve on neil frikatiividest kõige madalamal. See tähendab, et hõõrdumiskahin on põhiliselt koondunud keskmise ümber. Glotaalne frikatiiv /h/ on kõige madalama gravitatsioonikeskmega, aga suurema standardhälbega.

Assümmeetriakordaja põhjal võiks öelda, et /h/ ja /ʃ/ energia jaotus on kõige rohkem ülemiste sageduste poole välja venitatud ning järskuskordaja põhjal, et /f/ energiajaotus on kõige rohkem normaaljaotuse sarnane ja /ʃ/ oma kõige vähem.

Helitute frikatiivide spektri momendid.

Joonis 10.16: Helitute frikatiivide spektri momendid.

10.7 Liikvidad e sulahäälikud

10.7.1 Alveolaarne lateraal /l/

Alveolaarne lateraal /l/ sõnas *ala*.

Joonis 10.17: Alveolaarne lateraal /l/ sõnas ala.

/l/ hääldamisel pannakse keeletipp vastu hambasompe nii, et õhk pääseb vabalt liikuma keele külgedelt, või ühelt küljelt. Enamasti ongi /l/ monolateraalne st õhk liigub ühelt küljelt. See, kummalt küljelt, sõltub põhiliselt kõnelejast, aga akustiliselt see erinevusi ei tekita.

/l/-i võib liigitada ka poolvokaaliks. Kuna see on üks kõige sonoorsemaid konsonante, võib vahel olla akustiliselt raske vokaali ja /l/-i piiri leida. Tavaliselt on /l/-i intensiivsus siiski pisut väiksem kui vokaalidel ja formantstruktuur ka erinev. Intensiivsuse langust põhjustab /l/-i puhul antiformant, mis tekib keelega suu keskosas tekitatud sulu taha jäävas õõnsuses.

10.7.2 Palataalne poolvokaal /j/

Palataalne poolvokaal /j/ sõnas *aja*. Siirded on märgitud sinisega.

Joonis 10.18: Palataalne poolvokaal /j/ sõnas aja. Siirded on märgitud sinisega.

Poolvokaal /j/ erineb vokaalist /i/ ainult intensiivsema häälduse poolest. Selget piiri vokaalidel ja /j/-l tavaliselt pole, on siirded formantstruktuuris, mis liiguvad sujuvalt ühelt häälikult teisele. Tavaliselt pannakse vokaali ja /j/ piir siirde keskele.

Kirjandus

Ariste, Paul. 1953. Eesti keele foneetika. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Ermus, Liis. 2024. The Phonetic Variation of Plosives in Estonian (Dissertationes Philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 53). Tartu: University of Tartu Press.