Peatükk 13 Prosoodia

Klassikaline foneetika on segmentaalfoneetika, st kirjeldatakse vokaale ja konsonante, heal juhul ka koartikulatsiooninähtusi. Traditsioonilisemad foneetikaõpikuid lähtuvad Chomsky & Halle generatiivsest fonoloogiateooriast ja piirdub segmentaalfoneetikaga.

Eesti keele seisukohast on aga prosoodia uurimine ülimalt tähtis. Esiteks seetõttu, et Ilse Lehiste on eestlane ja tema 1970. aastal ilmunud raamat Suprasegmentals (Lehiste 1970) oli prosoodiauurimises teed rajav teos. Teiseks selle pärast, et eesti keeles on mõneti unikaalne kolmevältesüsteem, mis oma keerukuses on tänini üks uuritumaid nähtusi eesti foneetikas.

Prosoodia alla kuuluvad foneetilised nähtused, mis rakenduvad kõrgemal tasandil kui üks häälik ehk hääldusenähtused, mis on segmendiülesed. Selle pärast on varem prosoodianähtusi nimetatud ka suprasegmentaalideks. Võib eristada sõnaprosoodiat ja lauseprosoodiat. Sõnaprosoodia alla lähevad rõhk, toon, isokroonianähtused. Sõnatasandist kõrgemal on fookusrõhk, intonatsioon, emotsioonid jms.

13.1 Rõhk

Klassikalise jaotuse järgi jagunevad keeled rõhuajastus- ja silbiajastuskeelteks. Germaani- ja slaavikeeled on tüüpilised rõhuajastuskeeled: rõhulised silbid on pikema kestusega, neis on täisväärtuslikud vokaalid ja kõrgem põhitoon, rõhutud silbid on lühema kestusega javokaalid redutseeruvad. Rõhuajastuskeeltele on iseloomulik rõhk liikuv ja enamasti leidub minimaalpaare, kus ainult rõhu asukoht eristab sõna tähendust (nt inglise convict - convict, vene pisat - pisat).

Tüüpilised silbiajastuskeeled on romaanikeeled ja soome-ugri keeled. Soome keel on esmaklassiline silbiajastuskeel: rõhulised ja rõhuta silbid vahelduvad kindla mustri järgi, vokaalide kvantiteet ei muutu rõhust sõltuvalt, nii rõhulises kui rõhutus positsioonis võivad esineda nii pikad kui lühikesed häälikud. Silbiajastuskeeltes on enamasti rõhk fikseeritud: nt eesti, soome, läti keeles esimesel silbil, prantsuse keeles viimasel silbil.

Rõhul ei ole ühte kindlat artikulatoorset või akustilist parameetrit, mille järgi seda mõõta. Rõhu korrelaadid sõltuvad keele prosoodilisest süsteemist. Tavaliselt on rõhk intensiivsuse, kestuse ja põhitooni, vähemal määral ka häälikukvaliteedi koosmõju.

Rõhu mõõtmise teeb keeruliseks ka mikroprosoodia ehk häälikute moodustuskohast- ja viisist tingitud intensiivsuse, kestuse ja põhitooni varieerumine, mida nimetatakse omaintensiivsuseks, omakestuseks ja omakõrguseks (ingl intrinsic intensity, intrensic duration, intrinsic pitch).

13.2 Toon

On keeli, kus sõnaprosoodias on põhitoon kesksel kohal, ja keeli, kus tal ei ole sõnatasandil erilist rolli. Toonikeelteks nimetatakse keeli, kus ainult põhitooni muutmisega saab sõna teise tähenduse. Erinevad toonid rakenduvad ühele (rõhulisele) silbile. Tüüpiline toonikeel on mandarini keel, väga palju toonikeeli räägitakse Aafrikas, aga toonid on ka läti ja liivi keeles.

Kraadike lahjemad on tooniaktsendikeeled, kus on erinevad põhitoonikontuurid seotud rõhuga ja toon kirjeldab (mitmesilbilist) sõna. Tüüpiline tooniaktsendi keel on rootsi keel, kus on kaks tooniaktsenti, mis rakenduvad kahesilbilistele sõnadele.

13.3 Isokroonia

Isokroonia on nähtus, mis taotleb mingite üksuste samakestuslikkust. Näiteks silbiisokroonia tähendab seda, et silbid on keeles sama kestusega. Sõnaisokroonia on siis, kui sõnad on ühe kestusega, ja kui sõnas on rohkem silpe, siis need silbid on selle arvelt lühemad. Eesti keeles on taktiisokroonia. See tähendab, et rõhuline-rõhuta silbipaarid (kõnetaktid) üritatakse hoida võimalikult sarnase kestusega. Isokrooniaga on seletatud eesti keele kolmevältesüsteemi, kus esimese silbi pikenedes teise silbi kestus lüheneb.

13.4 Intonatsioon

Intonatsioon on fraasi või lausungi tasandi põhitooni liikumine. Intonatsiooni on nimetatud ka kõnemeloodiaks. Intonatsiooniga antakse edasi sõnumi tähendust: küsimus, käsk, väide jms, samuti emotsiooni. Erinevates keeltes kasutatakse erinevaid intonatsioonimalle erinevalt. Näiteks inglise keeles on neutraalne intonatsioon langev, küsimuse intonatsioon tõusev, aga on ka inglise keele murdeid, kus see on vastupidi. Eesti keeles on kõige tüüpilisem intonatsioonimall langev, seda ka küsimuste puhul.

Intonatsiooni kirjeldamisel on tänapäeval üks levinumaid autosegmentaal-meetriline teooria, mis kirjeldab põhitooni liikumist lauserõhulistel silpidel (aktsentueeritud sõnad) jagab põhitooni liikumise kahele tasandile: kõrge (H) ja madal (L).

13.5 Kõneüksuste piirid

Fraaside ja lausungite piire märgitakse kõnes mitut moodi. Intonatsioon (põhitooni liikumine) näitab, kas lausung jätkub või lõppeb. Intonatsiooniüksuste lõppu märgib ka lõpupikenemine – fraasi viimased segmendid pikenevad. Piire võib märkida ka häälekvaliteedi muutus, näiteks kärisev hääl.

13.6 Eesti keele välde

Eesti keele vältesüsteem on kõige põhjalikumalt uuritud eesti keele foneetika nähtus. Eesti keeles on kolm väldet: lühike (Q1), pikk (Q2) ja ülipikk (Q3) välde. Kvantiteediopositsioonina võiks seda ju vaadelda kui segmentaalset nähtust, kuid kuna välde ei ole eesti keeles ainult ühe hääliku tunnus, siis kuulub ta prosoodia alla.

Üldiselt maailma keeltes, kus on kvantiteedi opositsioon, võivad olla häälikud kas lühikesed või pikad. Sellest on tekinud strukturalistlik kujutelm, et keeltes saavadki olla ainult binaarsed opositsioonid, ja sellest ka kõrgendatud huvi eesti keele kvantiteedisüsteemi vastu, kus erandlikult on kolme välte vastandus. See on tekitanud ka eesti keele ümber vaidlusi, kas välde on hääliku, silbi või mõne suurema üksuse nähtus. Fonoloogiliselt on vastanduses rõhuline silp, või siis rõhulise silbi riim (silbi osa alates tuumast kuni lõpuni, st ilma silbialguseta). Kui täpsem olla: opositsiooni võivad kanda kas a) rõhuline vokaal, b) rõhulise silbi koodakonsonant, või c) mõlemad (vt näiteid järgnevast tabelist).

Tabel 13.1: Näiteid erinevatest kombinatsioonidest, mis moodustavad kolme välte vastanduse.

Mall	täpsem	Q1	Q1_ipa	Q2	Q2_ipa	Q3	Q3_ipa
Vokaal	Monoftong	sada	sɑ.tɑ	saada	sɑː.tɑ	saada	sɑːː.tɑ
	Diftong			paise	pɑi.se	paise	pɑiː.se
Konsonant	Geminaat	kala	kɑ.lɑ	kalla	kɑl.lɑ	kalla	kɑlː.lɑ
	Konsonantühend			metsa	met.sɑ	metsa	metː.sɑ
Mõlemad	Monoft+Gem	sade	sɑ.te	saate	sɑːt.te	saate	sɑːtː.te
	Dift+Gem			võite	vɤit.te	võite	vɤitː.te
	Dift+Konsüh			paista	pɑis.tɑ	paistma	pɑisːt.mɑ

Joonis 13.1: Esmavälteline sõna sada.

Joonis 13.2: Teisevälteline sõna saada.

Joonis 13.3: Kolmandavälteline sõna saada.

13.6.1 Kestussuhted

Foneetiliselt on välde kõnetakti omadus. Kõnetakt on rõhulisest silbist ja sellele järgnevatest rõhututest silpidest koosnev üksus. Eesti keeles on enamasti rõhk esimesel silbil ja rõhulisele silbile võib järgneda kuni kaks rõhutut silpi. Üle kolme silbi pikkustes sõnades on kaasrõhk. Tavaliselt kõnetaktid kahesilbilised.

Eesti keeles on tendents taktiisokrooniale – kõnetaktid katsutakse hoida enam-vähem ühepikkused. See tähendab seda, et kui esimene silp on lühike, siis teine silp on selle arvelt pikem, kui esimene silp on pikk, siis teine silp on selle arvelt lühem. Niimoodi on osutunud kõige paremini kirjeldama eesti keele välteid silpide kestussuhe. Silpide kestusuhtega on kirjeldanud eesti välteid esimest korda Lehiste (1960), ja üllataval kombel jõudis Lehistest sõltumata samadele järeldustele ka Liiv (1961).

Lehiste (1960) järgi on tüüpilised kestussuhted eesti keele kolmes vältes:

• Q1 S1/S2 = 2/3
• Q2 S1/S2 = 3/2
• Q3 S1/S2 = 2/1

Joonistel 13.1, 13.2 ja 13.3 on vokaalikeskse malliga vältekolmik [sata] – [sa:ta] – [sa::ta]. Rõhulise vokaali kestus on näidatud siniste ja rõhutu vokaali kestus roheliste nooltega:

• Q1 V1 = 91, V2 = 114, suhe 0,8
• Q2 V1 = 183, V2 102, suhe 1,8
• Q3 V1 = 187, V2 = 54, suhe 3,5

Niisiis on need suhted kõik suuremad kui Lehiste murdarvudega illustreeritud suhted. Kui vaadata erinevates uurimustes saadud tulemusi, siis enamasti on suhted natuke suuremad, aga üldiselt võib reegli sõnastada ka nii: esimeses vältes on kestussuhe alla ühe, teises vältes ühe ja kahe vahel ja kolmandas vältes üle kahe:

\[\begin{equation} Q1 < 1 > Q2 < 2 > Q3 \tag{13.1} \end{equation}\]

Eesti keeles on ka küllalt palju ühesilbilisi sõnu. Kui ühesilbiline sõna on rõhuline, siis loetakse see kolmandavälteliseks. Ühesilbilistel sõnadel vältevastandusi ei ole ja ilma teise silbita ei ole välteeristus tajutav (Eek & Meister 2003).

Üks silp kolmandas vältes saab moodustada iseseisva kõnetekti, seda ka mitmesilbilistes sõnades, nt kontsertide [ˈkontː.ˌsertː.ti.te]. Kui ühesilbiline sõna on rõhutu, siis liitub see kõnevoos mõne teise kõnetaktiga, nt sinuga ma räägin [ˈsi.nu.ˌkɑ.mɑ.ˈræː.kin]. Mitmest ühesilbilisest võib kokku saada ka teisevälteline kõnetakt, nt kas sa tuled [ˈkɑs.sɑ.ˈtu.let].

13.6.2 Põhitoon vältetunnusena

Lisaks sellele on märgatud, et põhitoonikontuur on eri väldetes pisut erinev. Üldiselt on eesti keeles põhitoon langev. Kui esimeses ja teises vältes on põhitooni tipp rõhulise ja rõhutu silbi piiril, siis kolmandas vältes see juba rõhulise silbi alguses.

Kuigi klassikaliselt on kirjeldatud põhitooni tipu asukohta, on Lippus et al. (2013) näidanud, et tegemist ei pruugi olla absoluutse tipu vaid põhitooni pöördepunktiga: rõhulise silbi alguses on põhitoon võrdlemisi stabiilne ning pöördub siis langusele. Joonistel 13.1, 13.2 ja 13.3 on punase noolega märgitud koht, kus põhitoon langema hakkab. Kuna teise silbi alguses on neis sõnades helitu klusiil, siis päris täpselt ei ole võimalik öelda, kas esimeses vältes on see koht just teise vokaali alguses, nagu joonisel 13.1 noolega näidatud, aga kindlasti on see peale esimest silpi. Teises vältes on see koht esimese vokaali lõpus ja kolmandas vältes ei olegi esimeses silbis kõrget platood vaid põhitoon hakkab kohe langema (joonis 13.3).

Vältetaju on uuritud põhjalikult ka põhitooni osas (vt nt Lehiste 1975; Eek 1980; Lippus, Pajusalu & Allik 2009; Lippus, Pajusalu & Allik 2011). Põhitooni kontuur tõepoolest on määrava tähtsusega teise ja kolmanda välte eristamisel. Selgub, et kui teise välte põhitoon (f0 langeb silbipiiril) panna kokku kolmanda välte silbisuhetega, siis ei tajuta seda sõna kolmandavältelisena. Teisest küljest kui panna kolmanda välte põhitoon kokku teise välte silbisuhetega, siis tajutakse sõna kolmandavältelisena. Seega võib ainult põhitooni muutmisega muuta sõna tähendust.

Kirjandus

Eek, Arvo. 1980. Estonian quantity: Notes on the perception of duration. (Ed.) Arvo Eek. Estonian Papers in Phonetics (Estonian Papers teoses Phonetics) 1979. 5–30.

Eek, Arvo & Einar Meister. 2003. Foneetilisi katseid ja arutlusi kvantiteedi alalt (I). Häälikukestusi muutvad kontekstid ja välde. Keel ja Kirjandus 46(11-12). 815–837, 904–918.

Lehiste, Ilse. 1960. Segmental and syllabic quantity in Estonian. Thomas A. Sebeok (toim), American Studies in Uralic Linguistics (Uralic ja Altaic Series 1), 21–82. Bloomington: Indiana University Publications.

Lehiste, Ilse. 1970. Suprasegmentals. Cambridge Mass.: M.I.T. Press.

Lehiste, Ilse. 1975. Experiments with synthetic speech concerning quantity in Estonian. Valmen Hallap (toim), Congressus Tertius Internationalis Fenno-Ugristarum Tallinnae Habitus 17.–23. VIII 1970. Pars I Acta Linguistica, 254–269. Tallinn: Valgus.

Liiv, Georg. 1961. Eesti keele kolme vältusastme vokaalide kestus ja meloodiatüübid. Keel ja Kirjandus 4(7-8). 412–424, 480–490.

Lippus, Pärtel, Eva Liina Asu, Pire Teras & Tuuli Tuisk. 2013. Quantity-related variation of duration, pitch and vowel quality in spontaneous Estonian. Journal of Phonetics 41(1). 17–28. https://doi.org/10.1016/j.wocn.2012.09.005.

Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu & Jüri Allik. 2009. The tonal component of Estonian quantity in native and non-native perception. Journal of Phonetics 37(4). 388–396. https://doi.org/10.1016/j.wocn.2009.07.002.

Lippus, Pärtel, Karl Pajusalu & Jüri Allik. 2011. The role of pitch cue in the perception of the Estonian long quantity. Sónia Frota, Gorka Elordieta & Pilar Prieto (toim), Prosodic Categories: Production, Perception and Comprehension, 231–242. Dordrecht: Springer Netherlands. (19 aprill, 2011).